Tõde valesüüdistuste kohta

Mina suudan hetke mõtlemise peale nimetada kolm olukorda, kus toimunud seksuaalse ahistamise süüdistust ei esitatud. Mitu inimest, keda süüdistati alusetult, tead sina?

Woody, Harvey, Taavi, Kevin, Roman … kõik oma poisid. Tuntud, tegusad, ühiskonnas aktiivsed, saavutanud palju. Ja ongi. Just seetõttu on raske neile isikutele midagi negatiivset külge panna. Kuna nende saavutused meile meeldivad, siis oleks justkui loogikavastane väita, et miski nendes tegude seast ikka pole imetlusväärne. Kui ahistajaks on mingi suvaline Jüri või Vlad või John, siis on pahalase süüdistamine kohe lihtsam.

Levinult kasutatakse erinevaid meedias juba kordi lahatud meetmeid – ohvri süüdistamine, teo vähendamine, eiramine, vaikimine … Üks süüdistamise viise on tembeldada ohvri väide valeks. Ei jõua ära lugeda neid asjassepuutumatuid, kes #metoo, filmimaailma ja meie väikse Eesti skandaalidele vastu puhkisid, rõhutades, et tegemist on valesüüdistusega, mis rikub mehe maine. Ka minu tutvusringkonnas on kahjuks nii mehi kui ka naisi, kes on ülekaalukalt tugevamat kaitsvas positsioonis ja arvavad, et noh, iga teine seksuaalse rünnaku süüdistus on vale.

Kas väitel on alust?

Pidasin vajalikuks temasse süüvida ja uurida seda väidet. Senine loogika ja asjassepuutuvate isikute (turvakodud, politsei, haritlased jne) argumendid ei tundu olevat üldsusele piisavad, et peas punane tuluke põlema lööks, mis annaks märku, et ehk ongi ühiskonnas mingi viga.

Uurides üleüldiselt kohalike kuritegude ja süüdimõistmise kohtulahendeid, saab üpris ruttu selgeks, et oleme kaugel ajastust, kus korruptiivne võimulolija sai sõrmenipsuga kelle tahes – süüdi või süütu – trellide taha pista. Ilma tõenditeta (DNA, sõrmejäljed, kiud, tunnistajad, salvestised … ) ei mõisteta praeguses kohtusüsteemis kedagi süüdi (ja isegi kui mõistetakse, siis on veel kõrgema taseme kohtud, kuhu saab edasi kaevata) ehk alusetult süüdistatutel ei ole erilist põhjust karta vangiminekut.

Foto: Freestocks, Unsplash CC

Seksuaalse rünnaku suhtes on pigem reegel see, et eri põhjustel (häbi ja piinlikkustunne, enda süüdistamine, korduva rünnaku kartus, hirm rünnakute ja süüdistuste ees, mis võivad “karistusena” tulla, kui asjast teatada, ebakindlus, pelgus selle ees, et keegi ei usu … ) süüdistust ei esitata ning tihti jääb puudu tõenditest ehk tekib klassikaline sõna-sõna vastu olukord.

Kui suur on mainekahju?

Küll aga juhtub süüdistatavaga see, et tema maine saab kahjustatud. Mis on muidugi tõsine teema. Aga kui võrrelda kõikide esitatavate valesüüdistustega (vargused, kindlustuspettused jms), siis selgub, et valesüüdistusi esineb sarnases mahus kõikide teiste kuriteoliikidega, pigem isegi vähem.

Samas on seksuaalsed kuriteod ainuke kuriteoliik, kus ohver satub asjale edasist käiku andes veel uuesti rünnaku alla. Peale juba toimunud kannatuse tuleb läbida veel arstlik läbivaatus, menetlus ja avaliku elu tegelase puhul ka veel meedia tähelepanu ning Kirsti Timmeri arvamus, kes ja mis tingimustel tohib üldse traumat saada.

Rahvusvaheline vägistamisjuhtumite uuring, mille raames vaadati vägistamise juhtumeid erineva kultuurilise ja poliitilise taustaga Euroopa riikides, näitab, et Euroopas moodustavad valesüüdistused kogu esitatud seksuaalse ahistamise ja rünnaku süüdistustest 5,5%. Selles uuringus tuleb välja ka, et juhtumite valimist 80% ei jõudnud kohtuni. Mis tähendab, et väga väike osa saab kohtulahendi. Nende seas on ka siis valesüüdistused.

Loogilise järeldusena saab öelda, et statistika põhjal saavad ohvrid kahju kordades rohkem kui valesüüdistusega mainekahju saanud inimesed. Õigeks mõistetud inimene saab uue töökoha ja ka ta pere ning tuttavad jäävad alles, aga seksuaalse iseloomuga rünnakute ohvrid kaotavad oma enesemääramisest tüki kogu eluks.

Ei hakanud vastu, järelikult midagi ei juhtunud?

Teisest vägistamisjuhtumite uuringust selgub, et osa juhtumite puhul need kriteeriumid, millega süüdistus valeks määratakse, sõltuvad menetleja isiklikust otsusest jms subjektiivsetest ilmingutest, mitte otseselt uurimise tulemusest.

Näiteks tekib valesüüdistuse ülehindamisel umbusk ja usalduse kaotus ohvri suhtes. Alkoholi tarbimine tekitab arvamust, et ohver oligi paras pidutseja (ja oleks pidutsemine üleüldse kuidagi taunitud). Näiteks saab tuua ka avalikkuse kaitse stiilis “see vahejuhtum rikub ära mehe tuleviku” Stanfordi Ülikooli ujuja Brock Turner’i kohta, kes ründas teadvusetud naist. Sellega aga keskendutakse detailidesse, mis üldse asjasse ei puutu asjasse ja oluline jääb tahaplaanile.

Eelnevat arvesse võttes leitakse, et valesüüdistuste määr langeb isegi 3%-ni. Olulise punktina toodi välja, et paljudel juhtudel arvestatakse valesüüdistusteks ka need juhtumid, kus ohver vastu ei hakanud, mille lisamisel valesüüdistuste hulka tekitatakse tehislikult suurem mõju. Siinkohal tasub küsida, kes hakkab vastu relvastatud või ilmselgelt füüsiliselt tugevamale röövlile? Ja kas (enamasti lapsed ja naised) peavad ilmtingimata hakkama vastu neid seksuaalselt ründavate isikule, kes on neist tugevam või relvastatud? Või kui neid on mitu?

Mitmesugustes allikates jõutakse järeldusele, et ligi 60% seksuaalsetest rünnakutest jäävad teatamata. Valesüüdistuse tingimuseks on see, et väidetavat tegu pole juhtunud. Võimalik, et puuduvad ka vastavad tunnused – asitõendid. Eeldan ka, et ilmselt ei ole enamik inimesi lihtsalt suutlikud esitama valesüüdistusi.

Enim kannatab enesemääramistunne

North Londoni ülikoolis tehtud uuringu järgi selgub, et ainult 4% juhtumitest on tõsiste ja kiiresti tuvastatavate vigastustega. Keskmiselt 31% juhtudel dokumenteeritakse vigastused. Kõige enam kannatab aga ohvri enesemääramistunne ja õigus. Seda nähtamatut asja on väga raske tõendada. Sama uuringu kohaselt ei avaldanud 91% ohvritest algselt juhtunut kellelegi. Mis tähendab, et nähtavad haavad on paranenud ja tõendeid leida on palju raskem. Ja mida aeg edasi läheb, seda rohkem tunneb ühiskonna ebaempaatilisem osa vajadust kisada, et kui see inimene nii hilja oma loo avaldas, siis kahtlustatav ei saagi süüdi olla.

Arvestada tuleb aga paljutki, mis teatamist mõjutab. Teismelised kardavad oma vanematele selliseid asju rääkida, veel vähem politseile. Õpetajad koolis ei märka kõike. Täiskasvanu ei räägi ka oma sõpradele, sest kardab häbistamist ja tunneb end süüdi. Mõni (ka mina) on mõelnud, et ehk ei olnudki asi nii hull. Aga üldiselt oleme vist ühiskonnana jõudnud järeldusele, et kui midagi tehakse vastu minu tahtmist, siis ikka on küll hull. Loodan, et praegune aktiivne arutelu ei lõpe enne, kui ohvrite asemel on häbi ründajal ja juuresviibijad ei vaata naerdes või vaikides pealt.

Materjalist, millega tutvusin, selgus et seksuaalse rünnaku juures on väga palju lahtisi otsi alates kultuurist ja lõpetades poliitiliste otsustega. Üks on aga selge – kellelgi pole põhjust karta massilist valesüüdistuste lainet. Kõik numbrid näitavad, et olukord on hoopis vastupidine ja enamik ohvritest ei saa ka õigussüsteemis lahendust. Ülemaailmne liikumine seksuaalse võimu kuritarvitamise vastu on ääretult vajalik, et enam ei sallitaks taolisi rünnakuid ning veelgi olulisem, et ohvri peale ei näidataks näpuga. Ühiskonnas ikkagi on mingi viga, sest punaseid tulukesi vilgub palju.