Tõelist vastutust kuvatakse ekraanidel vähe

Komöödiasari “The Letdown”

Feministlikult meelestatud naistele heidetakse viimasel ajal ette asjatut kisatõstmist. Kõik olevat ju juba olemas: saate valida, autoga sõita, tööl käia. Olge rahul! Ja kui elad iga päev maailmas, kus peale iseenesestmõistetava austuse ja lugupidamise on su lapsel sinu perekonnanimi (mitte mehe), autojuht oled sina (mitte mees), nõusid peseb pigem mees (mitte sina) ja tööl on pigem emme kui issi (kuigi mitte suurema palga eest), siis võibki tunduda, et kõik on ümber pööratud. Teinekord aga tuletab mõni pisiasi meelde, kui mehekeskne maailm on olnud ja ikka veel on.

Juhtusin vaatama kolme seriaali, mis kõik panid mõtlema, et need on kuidagi teistsugused.

The Letdown

Iseenesest jutustatakse järjekordset lugu sellest, kui raske on teha lapsevanemana esimesi samme. Teema võib isegi olla juba end pisut ära leierdanud, ja võib-olla natuke liiga ilmselgelt võrdõiguslike taotlustega, kuid sellegipoolest tervitatav muutus sellises lihtsas lülita-aju-välja-ja-vahi-tuimalt-ekraani tüüpi žanris. Esiteks, värskete lapsevanemate tugigrupis osaleb lisaks emadele ka üks kodune isa ning üks doonoriga lapse saanud lesbiema. Teiseks nõuab peategelaselt emaks saamine palju harjumist. Üldiselt räägib kogu seriaal sellest, kui raske on olla lapsevanem ja abikaasa ning peategelaste paarisuhe näibki ühel hetkel isegi täitsa lõhki minevat, kuid nad suudavad selle päästa.

Ometi ei mängita õnneliku lõpuna stseeni, kui mees viib naise romantilisele väljasõidule ja palub tema kätt, mis vaatamata kogu meie emantsipeeritusele kipub ikkagi alatihti see “õige” happy end olema. Siin saadab naine mehe oma abieluettepanekuga väga põhjaliku abieluvastase kõnega seenele, kuid see ei lõhu nende suhet, sest tegelikult pole nad kumbki suur abielupooldaja. Nad hoopis jõuavad koos arusaamisele, et nad on ikka needsamad inimesed, kes nad olid enne lapse saamist. Tõeliselt värskendav! Õnnelik lõpp on hoopis see, kui naine kaitseb väikese lapse kõrvalt doktoritöö.

“Workin’ moms” nelja naise elukäik pärast lapse saamist. Foto: Netflix

Workin’ Moms

Seriaali on küll kritiseeritud, kuna see esitab vaid rikaste ja edukate naiste käekäiku, kelle elu on tegelikult täiuslik ja sel on vähe pistmist keskmise töötava ema igapäevaga. Kui see kõrvale jätta, nägin nii mõndagi harjumuspäratut: naine võib tunda end ema ja abikaasa rollis vangistatuna ja tahta sellest põgeneda ning naine ei ole alati lihtsalt sellepärast parem lapsevanem, et ta on naine. Ka “Workin’ Momsis” on olemas samast soost vanemad ja kodune isa.

Ma ei hakka praegu rääkima, kui kohutavalt üheülbaliselt koheldi seriaalis ühe abikaasa kõrvalehüpet ja kogu sellega seonduvat, sest kõige olulisem erisus peitus mujal. Nimelt seksipoosides. Üks kuum seksistseen, mis kõigis klassikalistes tele- ja filmilavastuses on alati lahendatud naisele peale kukkuva mehega, kus lahku läinud paar kohtub mingil põhjusel ja neil löövad tunded üle pea kokku ja nad otsustavad suures kirehoos seksida ja see on parem kui kunagi varem, oli siin lahendatud hoopis nii, et… Appi-appi, uskumatu! Mees tõstis naise lauale ja mitte ei roninud talle otsa, vaid tegi talle suuseksi! Täielik revolutsioon.

Wanderlust

“Wanderlust” on hoopis teistmoodi ja teise tasandi seriaal kui eelmised kaks. Lugu portreteerib naist, kes on ilmselgelt enda ja oma pikaaegse abikaasa voodieluga rahulolematu ja näitab, kuidas rahulolematust lahendatakse. Mõlemad otsivad väljapääsu abieluvälisest seksuaalsuhtest ning tunnistavad seda teineteisele. Seepeale teeb naine mehele ootamatu ettepaneku: “Aga kui meile meeldis teistega magada, siis äkki peaksime seda tegevust jätkama, ilma oma abielu ohverdamata!” Esimest stseeni vaadates mõtlesin kohe: “Õhh, jälle mingi lugu, kuidas on kaua abielus oldud ja seks on tüütuks muutunud ja siis tuleb kohe kogu suhe maha kanda ja alustada uut elu kellegi teisega! Nagu see kõik oleks nii lihtne!” Eksisin.

Kogu seriaal oli hästi sümpaatne ka näiteks seetõttu, et naissoost peategelane, täiskasvanud laste ema, sõidab oma argisõite jalgratta, mitte maasturiga, kasutatud on äärmiselt head muusikat (kui vaegkuuljatele mõeldud subtiitritega vaadata, siis olid ka kõik artistid ja lugude pealkirjad ära toodud) ning tule all on teraapias käimise ja oma muredest rääkimise tabu, aga ennekõike seetõttu, et arutada on võetud pikaaegsete püsisuhete keeruline teema. 

Sarjas “Wanderlust” eksprerimenteeritakse truudusetuse ja pikaaegsete suhete kooshoidmise teemadel. Foto: Netflix

Vähe on materjali suhetest, kus vastutust tõeliselt jagatakse

Suhete teemat käsitletakse filmides-sarjades ju iseenesest palju. Seda tehakse aga peaaegu alati eesmärgiga anda naistele käitumisnõuandeid, et oma meest õnnelikuna hoida: kindlasti ei tohi näägutada, igal juhul peab püüdma olla võimalikult seksikas jne. Jah, räägitakse ka naistest ja sellest, kui raske on nendega hakkama saada või kuidas nad on jumalannad, aga varem või hiljem taastoodetakse süžeed, mille kohaselt on nad ikkagi emotsioonipuntrad ja ei saa ilma tasakaalustava mehe-energiata kuidagi hakkama ning võiksid tänulikud olla, kui mehed neid välja kannatavad.

Peavoolumeediast pole vist üldse mõtet rääkida – heal juhul leiab naine sealt eneseabi, millise kümne seksitrikiga kodus oma meest üllatada, ja mees selle kohta, mida tüdruksõbrale valentinipäevaks kinkida. Seriaalid ja filmid abiellumisega üldiselt lõppevadki. Vähe on materjali, mis päriselt puudutaks kooselu sügavamaid tasandeid ega püüaks kuidagi nõu anda, vaid lihtsalt normaliseeriks pilti suhtest, kus vastutust tõeliselt jagatakse.

Tõsi, palju on muutunud. Kohati isegi nii palju, et kui ma näen meemi kirjaga “Nii kaua, kuni naised ei vii meest baari, et oma raha eest talle joogid välja teha ja siis kutsuda enda juurde seksima ja komplimente kuulama, ei saa võrdõiguslusest juttugi olla!”, ei saa ma aru, kas see on tõesti ikka veel kellegi meelest naljakas, sest minu jaoks pole siin midagi imelikku. 

Postimehe nali.ee naljad

Aga teisest küljest, kui ma vaatan ekraani ja vaadatav tõmbab tähelepanu sellega, et mulle ei meenu mitte ükski laiema vaatajaskonnaga seriaal ega film, kus kuum leppimisseks oleks lahendatud naudingu pakkumisega naisele, siis ilmselt pole suhtumine “mehed tahavad, naised peavad andma”, “kui sa ei anna, siis mees läheb ära” või “kingi mulle midagi, siis annan sulle seksi” veel kuhugi kadunud. Alles see oli, kui juhtusin lugema koolituse reklaami, milles lubati õpetada naistele kõike, mida nad suhetes valesti teevad ja kõike, mida nad tegema peaksid, et mees neid maha ei jätaks. 

Nii kaua, kuni suhetest ikka veel nii mõeldakse ja veelgi hullem, räägitakse, on meil põhjust karjuda veel küll ja küll. Mulle väga meeldiks, kui tuleviku maailmas oleks täitsa tavaline seksida ka muudes poosides kui misjonäriasend. Ja teistes kohtades kui voodi. Ja seda isegi abiellus olles. Ja kus mitte kõik naised pole ilusad ühtemoodi, ega emadeks sündinud. Kus neil ei tule kõik kogu aeg hästi välja. Kus neil on ambitsioonid. Kus nad tõepoolest ei tahagi elus ainult armuda ja abielluda. Ja kus kogu nende olemust ei taandata emotsionaalsusele ja menstruaaltsüklile.

21
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.