Toimetaja soovitab: film “Mida küll feministid mõtlesid?”, Killu Sukmiti isikunäitus ja saatesari feminismi lõpu võimatusest praegusel ajal
Feministeeriumi toimetaja Tanja Muravskaja jagab oma viimaseid kultuurielamusi. Siin on tema kolm soovitust.
Johanna Demetrakase film “Feminists: What Were They Thinking?”
Soovitan vaadata ja imetleda Johanna Demetrakase tugevat ja vapustavat filmi “Feminists: What Were They Thinking?”, kus võtavad sõna Judy Chicago, Gloria Steinem, Jane Fonda, Lily Tomlin, Phillis Chesler jt.
Filmi keskpunkt on Cynthia Maadamsi fotoraamat “Emergence” 1977. aastast. Raamatusse jäädvustatud naised meenutavad selle konteksti – toonast aega, naiste “ärkamist”, teise laine feministlikku liikumist. Traditsioonilised fotoportreed paistavad arhiivimaterjalina, aga nad kujutavad endas läbimurret naise kujutamises: subjektsuse ja võimu andmises modellidele. Seda manifesteerivat tugevat visuaalset keelt toetavad modellide intervjuud, kus räägitakse identiteedist, abordist, rassist, lapsepõlvest, vastupanust, murrangulistest hetkedest, emadusest, enda tugevuse avastamisest sõnadega: tugev, jõud, energia, julgus, vabadus.
Filmis on olulisel kohal ka ilu kui sotsiokultuuriline konstruktsioon. Filmimontaaž on üles ehitatud nii, et algul näeb vaataja 40 aasta tagust fotot ja siis siseneb lugu jutustama praegusaegne kangelanna. Selline “enne ja nüüd” stiilis videoportreede jada mõjub rahustavalt ja veetlevalt. Film on justkui hea magustoit, mis parandab hallil päeval tuju. Film vestleb sinuga, rõõmustab sind ja toob su kõrvale kõik neid naised, aktivistid, tugevad persoonid. Seda filmi võib igal ajal (uuesti) vaadata.
Killu Sukmiti teos „Eesti esimene nais-DJ live’i andmas, XI–XII saj.“, 2021, tikand kangal. Foto: Andreas Kalkun
Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“
Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii seintel on naeltega kinnitatud tikitud linad ja rätikud tugevate sõnumite ja kujutistega. Tikitud femistlik tekst aktiiverib hetkega peas Inglismaa naiste valimisõigust nõudvaid protestiaktsioonid ja naiste käsitöötraditsiooni. Sukmiti aktivistlik positsioon, muusiku ja kunstniku töö ja elu on näitusel kokku põimunud. Ta tõstatab tänapäeva ühe olulisema teema – kunstniku tasu. Näitusemaja intervjuus ütleb ta, et ühel protsendil kunstnikel on väga hea elada, aga enamikul kunstnikel on üpris keeruline – pole ravikindlustust ja sotsiaalseid garantiisid.
Killu Sukmiti teose „Zeus on munn“ detail, 2021, tikand kangal. Foto: Killu Sukmit
Sukmiti näituse kõik teosed on seotud töödega, mida peetakse naistetöödeks. Enne pandeemiat ja selle ajal valminud näitus räägib naiskunstniku positsioonilt. See tähendab, et nagu meditsiinitöötajad või koristajad, kelle palgad on väga väiksed, nii on ka kunstnik ühiskondlik positsioon, kust näituse autor toimib. Sukmit on mõttelises dialoogis Eesti vanema naiskunstnike põlvkonnaga, näiteks Malle Leisi ja Evi Tihemetsaga, tema tööd julgustavad oma feministliku ja aktivistliku kunstniku praktikaga ka nooremaid.
Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“ on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud kuni 03.10.
Sari postfeminismi kriitikast Youtube’i kanalis The Take
Ameerika kanal The Take, mis analüüsib popkultuurilisi nähtusi ja klišeesid (troope nagu The Cool Girl, The Weird Girl, Legally Blonde, The Smart Girl), on välja lasknud uue sarja feminismist. Esimene videoessee on sellest, kuidas üksikute naiste individuaalsed erialased saavutused 1980.–1990. aastatel panid meedia rääkima feminismi lõpust. Saade on rikkalikult illustreeritud massikultuuri näidetega, tele- ja filmistseenidega, meediaviidetega ja koos kriitilise feministliku saatetekstiga paneb järeldama: üksikute naiste edu ei lahenda süsteemset misogüüniat.
