Toimetaja soovitab: Shake My Beauty, kväärid kogukonnavestlused ja küsimus demokraatiast
Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik annab lugejatele kolm soovitust, mille abil enda vaim rändama lasta.
Raputa mu ilumeelt
Instagramikontot Shake My Beauty soovitas mulle Heleri Luuga, kes kirjutas septembris Feministeeriumile artikli lisavajadustest ja ühest revolutsioonist. Shake My Beauty kogub ja avaldab füüsiliselt erakordsete inimeste lugusid – nende, kes on ajast ees, sest nad määratlevad ise ja üha uuesti, mida tähendab ilu. Paljude ainulaadse kehaga noorte ja samahästi täiskasvanute teekond enesekindluse ja kehapositiivsuseni pole kuidagi lihtsam kui standardsete kehadega inimestel ning see konto aitab märgata kehade mitmekesisust, mis lihtsalt ei tähista suurte kehade lubamist moelavadele ja kreemireklaamidesse, vaid seda, et inimesed tõesti on väga erinevad. Olemas ka Facebookis ja Youtube’is.
Kväärid kogukonnavestlused
Kui ma Berliini satun, püüan alati käia läbi kväärist sekspoest nimega The Other Nature. Sekspoeks tuleb seda pidada mööndustega, sest seksilelude ja – loomulikult veganimaterjalidest – BDSMi-vahendite kõrval on seal ka raamatutuba ja müüakse jätkusuutlikke menstruatsioonitooteid, bindereid ja muud taolist. Eelkõige saab seal kogeda, kuidas üleüldse käib soolisele mitmekesisusele suunatud seksi- ja enesehoolekaupade turundus, sest poekese ideoloogilises keskmes ei ole tingimata heteroseksuaalne seks ega cis-meeste nauding.
Nagu väikepoed ikka, toimib The Other Nature kogukonnakeskusena. Seal kohtutakse raamatuesitlusteks, üritusteks ja õpitubadeks teemadel alatest sellest, et kuidas kogeda oma muutunud keha, kui oled hormoonasendusravil; sooloseksi ja siivutu jutu kõrvapuhumise algtõed, kuni igasugu arvestava suhtluse ja kehakindluse koolitusteni. Praegu pole õige aeg Berliini-reisi kavandada, aga õnneks on kättesaadavad The Other Nature’i mitmekülgsed kogukonnavestlused, näiteks transsoolisi vange ja kinnipeetavaid toetava aktivismi teemal või kuidas Poola seksitöötajad pandeemia ajal hakkama saavad või millist seksuaalnõustamistööd teevad migrandid migrantidele Saksamaal.
Mis on demokraatia?
“What is democracy?” (2018) on aktivisti ja dokumentalisti Astra Taylori dokumentaalfilm. Taylor on filmis püüdnud ühendada argikogemuse ja poliitilise teooria, et vastata küsimustele, mida peetakse demokraatias keskseteks. Intervjueeritakse teadlasi, aktiviste, poliitikuid, pagulasi, traumakirurge, üliõpilasi ja habemeajajat. Lisaks filosoofilisele küsimusele demokraatiast, uurib autor tänapäevaseid probleeme, sealhulgas Kreeka võlakriisi ja seda, mis nähtus võlg üleüldse on. Ja seda, kuidas USAs demokraatiasse suhtutakse – näiteks arvas üks seltskond juhuslikke tänaval kohatud inimesi, et demokraatia kui selline ongi teisejärguline, tähtsam on võimalus püüda Ameerika unistust (ehk rikkaks saada).
Ja kui juba soovitamiseks läks, siis soovitan ka Astra Taylori filmi “Examined life” aastast 2008, kus autor on toonud tänapäeva kõige mõjukamad filosoofid ja mõtlejad nagu Judith Butler, Peter Singer, Michael Hardt ja teised USA akadeemilised staarid loengusaalidest välja tänavale, et koos jalutada ning elu ja õigluse üle arutada.
