Toimetaja soovitab: “Suveraamat”, Sarah Cooper ja eksistentsiaalsele vestlusele üleskutsuv folkmuusika
Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik on välja valinud oma lemmikud, millega suve viimaseid päevi sisustada. Loe vanaema ja lapselapse erilisest suhtest, avasta Donald Trumpi kõnekunsti, kuula hüpnootilist folkmuusikat ja mõtiskle identiteediküsimuse üle.
Album: Sara Parkman “Vesper”
Sara Parkman on folkmuusik, helilooja, viiuldaja ja kolmandat põlvkonda pastori tütar. Parkmani teine sooloalbum kannab nime õhtupalvus (ladina k vesper) ja tema loodud helimaastik on hull ja lummav ja lihtsalt ilus. See on sügavalt eksistentsiaalne ja räägib vaimsusest ja eufooriast, inimeste poliitilisest potentsiaalist ja sellest, mida usk inimestega teeb. See on samuti sügavalt poliitiline – kapitalismi, tarbimise ja reostuse vastu. Parkman ise on öelnud, et ta tahab, et eksistentsiaalsest vestlusest saaks poliitiline “tõrvik”, mis suudab muutusi esile kutsuda sellel äreval ajastul, mil me elame.
Album on salvestatud mitmes kohas – vanas kloostris Prantsusmaal, isa kirikus Rootsis ja ühes mahajäetud koolis Pärnumaal. Parkman pidi ka tänavusel Tallinn Music Weekil üles astuma, kuid pandeemia tuli vahele ja nüüd jääb meil üle vaid plaati kuulata. Klappidega ja süvenenult, sest see ei ole mingi taustamuusika.
Supertraditional, 2019
Raamat: Tove Jansson “Suveraamat”
Vanaema ja tema väike lapselaps suvitavad pisikesel saarel Soome lahes. Kuskil teises toas on ka üks isa, kes kogu aeg töötab ega mõjuta asjade kulgu vähematki. Vanaemal ja tema lapselapsel on hoopis oma suhe, mida kujundavad nende tujud ja vajadused. Lähedus ja kaugus, hellus ja pahurus, hirm ja lohutus. Määravad tegelased on ka ettearvamatu meri, horisont, aja kulg ja kõige haprus.
Nagu Janssoniga ikka, tekib lugedes ebakindlus, kas loed elust või surmast ja siis saad aru, et mõlemast. Et need käivadki koos.
Hea Lugu, 2019
Huumor: Sarah Cooper “How To”
Jamaica päritolu koomik Sarah Cooper oskab paremini kui keegi teine jäljendada Donald Trumpi ja näitlikustada veiderdajast USA presidendi intellektuaalseid ja moraalseid puudujääke. Kuna nutta enam ei jaksa, siis jääb üle vaid naerda. Cooper on öelnud, et teda on alati paelunud mehed, kes astuvad tuppa ja hakkavad enesekindlalt rääkima, ilma et neil midagi sisulist öelda oleks, ja Donald Trump pakub ju päris rikkaliku materjali selles vallas. Hea klipp on see, kui president (Cooper) kirjeldab, kuidas ta raske kognitiivset võimekuse testi läbis, ehk “person, man, woman, camera, tv”. Originaalintervjuu võtab muidugi ka sõnatuks, nagu Fox News’i meditsiinianalüütiku Marc K Siegeli pealt näha võib.
Youtube ja Twitter, sest Tiktoki ei julge nagu soovitada
Kõne: Sveta Grigorjeva roosiaias
Luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva pidas Eesti taasiseseisvumispäeval maha kõne, mille peale internet lendas õhku. Kõne on hea, kui pole veel jõudnud vaadata või lugeda, siis soovitan. Mõned reaktsioonid kõnele aga panid mõtlema, et maailmavaateline veelahe ei jookse ainult konservatiivide ja liberaalide või parem- ja vasakpoolsete vahel. Veelahe eraldab ka neid, kelle jaoks maailm on mustvalge ja nende, kelle jaoks on palju pooltoone. Näiteks häiris EKRE poliitikut Jaak Madisoni see, et Grigorjeva “ei suuda otsustada oma rahvuslikku kuuluvust”, pidades end nii eestlaseks kui venelaseks. Saad olla ainult üks või teine. Selles mõttes on Madison muidugi progressiivne, et ta näeb seda kui otsustamise küsimust. Eestlane või venelane? Mees või naine? Homo või hetero? Otsusta vaid ära. Aga siis on kõik need, kes ei taha otsustada või kes on otsustanud, et on mõlemat. Kui ema on eestlane ja isa venelane, siis olengi eestlane ja venelane. Võibolla sündisin ühes riigis ja kasvasin üles teises. Võibolla rändan palju ja olengi huvitav mitmikinimene, kelle identiteet muutub vastavalt keskkonnale. Kui hirmus!
