Toimetuse veerg. Mis on ühist sooideoloogial ja tühjal kruusil?

Kui maailm tundub ebakindel, muutuvad lihtsad seletused ahvatlevaks. Nii on ka välismaalt üle võetud mõistel “sooideoloogia” üha nähtavam roll Eesti poliitilises ja avalikus elus.

Mullu kahanes Eesti rahvaarv ühe väikelinna jagu. Tillukeses rahvusriigis, mille põhiseaduse preambulist leiab kohustuse „tagada eesti rahvuse säilimine”, tekitab rekordmadal sündimus mõistagi ärevust. Nii mõnigi räägib juba pikemat aega, et kui kohe lapsi tegema ei hakata, siis me sureme sõna otseses mõttes välja.

Aga ma ei kirjuta seda teksti selleks, et osaleda järjekordses sündimuseteemalises diskussioonis. Mind teeb murelikuks hoopis see, kes ja kuidas seda hirmu kasutab.

Kui paanikast saab poliitiline relv

Demograafilise paanika on väga oskuslikult üle võtnud soovastane (anti-gender) liikumine. Kindlasti oled Eestis ja mujal maailmas toimuvat jälgides sellest märke näinud: jutt „traditsioonilistest väärtustest”, „sooideoloogia“ paanika, lakkamatu süüdistus „miks naised ei sünnita?”, üha agressiivsem suhtumine reproduktiivõigustesse ja nii edasi.

Tegemist ei ole pelgalt väikese nišiseltskonnaga, kes feministe ei salli ja kommentaariumites vaidlemas käib, vaid rahvusvahelise ideoloogilise võrgustikuga. Nende siht on „traditsiooniliste väärtuste” sildi all soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste areng tagasi pöörata. Selleks õõnestatakse soolise võrdsuse, LGBTQI+ õiguste, laste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste põhimõtteid.

Need ei ole juhuslikud üksikjuhtumid, vaid muster.

Üks vaenlane, tuhat nägu

Liikumise üks suurimaid leiutisi on ka kurikuulus mõiste „sooideoloogia”.

Mida sooideoloogia üldse tähendab? Ausalt öeldes ei midagi konkreetset. See on tühi kruus, kuhu võib valada, mida parasjagu vaja.

Majanduslik ebakindlus teeb muret? Süüdi on sooideoloogia, mis hävitas traditsioonilise peremudeli. Kardad immigratsiooni? Süüdi on imperialistlik Lääs, kes surub sooideoloogiat peale, et rahvusriike nõrgestada. Meil on vaimse tervise kriis? Süüdi on kooliõpikutesse lisatud „soosegaduse moeröögatus”.

Selles mõttes on soovastane liikumine omamoodi liim, mis suudab kokku liita inimesi, kes muidu üksteisega ei nõustuks: murelikest lapsevanematest ja peavoolu poliitikutest natsionalistide ja kristlike fundamentalistideni – erinevad põhjused, sama vaenlane.

Äärmuste muutumine peavooluks

Parempopulistide üleilmse populaarsuse kasvu tuules ei näita ka soovastane liikumine raugemise märke. Ja kuna järgmise riigikogu valimisteni on jäänud kõigest 14 kuud, otsustasime Feministeeriumi toimetuses, et tõstame soovastase liikumise tänavu uuesti fookusesse.

Üsna suure tõenäosusega mahub peagi algavatesse valimiskampaaniatesse rohkelt imporditud soovastast ja vägivaldset retoorikat. See ei ole enam ainult EKRE ja Varro Vooglaiu plaat. Äärmuslusest on saanud normaalsus. Seda normaliseerivad üha enam ka need, kes tahaksid näida mõõdukad ja vastutustundlikud.

Vaatan siinkohal esmajoones reitingutabeleid juhtiva Isamaa poole, kelle ridades kandideerisid eelmistel valimistel näiteks Daniel Mereäär, kes peab naiste valimisõigust kahtlaseks ideeks, ja Kris Kärner, kes kutsub poliitilisi vastaseid pumppüssiga maha laskma.

Olen veendunud, et meid ootavad ees debatid stiilis „Miks meil lapsi ei sünni?” Ja vastus ei ole siis elukallidus, kehvad või kättesaamatud sotsiaalteenused, alarahastatud tervishoid, probleemne koolivõrgustik või vanemluse reaalne koormus. Ei. Hoopis sooideoloogia on pannud naised mitte sünnitama ja mehed liiga naiselikuks muutnud.

Kui potentsiaalsed valitsusparteid ja nende kandidaadid sellist juttu ajavad, siis ei arutle me enam erinevate poliitikakäsitluste üle. Siis tegeleme reaalsusest irdunud moraalipaanikaga. Ja sellist tulekahjut on faktidega uskumatult raske kustutada.

Rahvusvaheline copy-paste

Soovastaste võrgustike üks põhitegevus ongi ühiskondades kultuurisõdade õhutamine. Moraalipaanika tekitamises ollakse geniaalselt osavad ning jutupunktid korduvad riigist riiki. Et sellest paremini aru saada, tasub vaadata, mis toimub Euroopas, USA-s või Venemaal.

Eelmisel suvel avaldatud „Järgmise laine” (Next Wave) raport tõi välja, et viie aasta jooksul voolas Euroopas soovastastesse liikumistesse üle miljardi dollari. Suur osa sellest tuli Kremliga seotud Vene oligarhidelt, järgmised suurannetajad olid USA evangeelsed rühmitused. Mõlema vaenlane on liberaalne demokraatia.

Venemaa jaoks on traditsioonilised väärtused geopoliitiline trump, millega endale kõikjalt aatelisi poolehoidjaid leida. Putin nimetab Euroopat Geiroopaks, nõrgaks, degenerandiks. Iroonilisel kombel kipuvad end Eesti rahvuslasteks nimetajad sõna-sõnalt Kremli jutupunkte kordama. Jutt, et „Brüssel surub meile peale võõraid väärtusi ja sooideoloogiat,” kordab Venemaa narratiivi ja tegeleb Euroopa Liidu nõrgestamisega.

Erinevalt sooideoloogiast on see Eestile päriselt julgeolekuoht.

Võltstasakaalu otsimine

Mitmendat aastat järjest sobib nii globaalset kui ka kohalikku olukorda kirjeldama sõna „permakriis”. Kui ühiskond näib kaootilisena, sõda on ohtlikult lähedal, inflatsioon sööb sääste ja poliitilised skandaalid lõhuvad usaldust, hakkavad inimesed otsima kindlaid ankruid.

Ja see on üks võtmetest. Soovastane liikumine pakub ankrut, öeldes: „mees” ja „naine” on bioloogiliselt fikseeritud, igavesed. Ütle ärevust tundvale inimesele, et ta eksib, sest sugu on spekter, ning sa võid hoopis kinnistada tema veendumust, et „eliit” üritab reaalsust lõhkuda.

Mida siis peale hakata?

Alustuseks tuleb endale ausalt tunnistada, et soovastane liikumine täidab emotsionaalset tühimikku, mille vastu pelgalt faktid sageli ei tööta. Miks tunneb mõni noormees, et feminism on tema vaenlane? Mitte tingimata vihast naiste vastu, vaid seetõttu, et ta pole maailmas oma kohta leidnud. Ta tunneb end eksinuna, kuid martinhelmed, kriskärnerid ja andrewtate’id ütlevad, et tema ei ole selles süüdi. See on nende teiste süü.

Kohati näib soovastase liikumise vastu astumine nagu tuuleveskitega võitlemine, kuid usun, et ei saa jääda ainult reageerima. Selle asemel, et vaielda nende jutupunktide üle, peame olema proaktiivsed: selgitama, lahti harutama, mustreid näitama, asju nende õigete nimedega nimetama.

Õnneks on Eestis juba hulk inimesi ja algatusi, kes on aastaid näidanud, et sellele on võimalik sisuliselt ja järjekindlalt vastu astuda. Soovin neile ka alanud aastaks jaksu ja pealehakkamist.

Eesti inimesed väärivad paremat kui soovastase liikumise müüdav viha.