Tüdrukud, keda kasvatatakse kui poisse: batša-poisikesed Afganistanis

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt:

Afganistan. Kõrbenud, päikesest halastamatult põlenud väljad. Neid mööda veerevad hooletult heinapallid, millel on naljakad nimed – igavesed rändajad. Eemalt hakkab silma kaks täppi, milles võib lähenedes eristada naist, kes saadab poisikest, kes pole veel kümneaastanegi. Tõsi, täpsem oleks öelda, et tegelikult saadavad need poisikesed oma vanemat õde või ema. Ja selline pilt ei ole kaasaegses Afganistanis sugugi harv.

Mehed langetavad kõik otsused

Juba aastakümneid püüavad humanitaarabi organisatsioonid tuua afganistani ühiskonda välja sotsiaalsest kriisist, mille provotseerisid loendamatud relvastatud konfliktid. Ehitatakse koole ja haiglaid, silutakse teid ja ühiskondlikke suhteid, riigist viiakse välja arvukalt vägesid ja luuakse rahvusvahelisi kontakte. Progress on silmaga nähtav ja keegi ei kahtle, et kõik kulgeb justkui plaanipäraselt. Ja ikka veel eksisteerib afgaani ühiskonnas tume külg, mis ei talu muutusi. Kõik tunnevad seda külge ja kõik ignoreerivad seda.

Afganistan on patriarhaalne ühiskond, kus mehed langetavad eranditult kõik otsused. See on maa, kus naiste ja laste õigusi ei jäta tähelepanuta ainult valitsus, vaid ühiskond tervikuna. Riik, kus naine on pigem objekt kui subjekt. Ja selleks, et kuidagi tõsta enda staatust, püüdlevad naised poiste sünnitamise suunas. Perekonnal, kel pole poega, pole sellist staatust nagu perel, kus on sündinud poiss. Just selles peitubki afgaani perede paljulapselisuse põhjus. Isegi kui peres on pikema aja vältel sündinud tüdrukud, on naiste elu mõtteks nende vanusest sõltumata sünnitada poeg (1).

Langari küla lapsed (Mägi-Badakšan, Tadžikistan). Küla asub Vahhani koridori ülaosas (Afganistani piiril). Foto: Erika Tšerkašina

On suur privileeg olla mees Afganistanis ning seetõttu lasevad osad pered käiku teatud kavalused. Batša-poisikesed (bacha posh) on üks sellistest. Need on tüdrukud, keda kasvatatakse maast-madalast kuni suguküpsuse saavutamiseni nagu poisse ja kellesse suhtutakse ka vastavalt. Vaatamata sellele, et neil “poistel” on lühikesed soengud ja püksid, jäävad neile sageli eelnevast elust nimed: Rašida on Rašid ja Said oli kunagi Saida.

Sageli juhtub nii, et pärast oma lapse muundamist batša-poisikeseks sünnivadki perre poisid. See tugevdab veelgi peres usku, et tänu batša-poisikesele lõppes tüdrukute “neetud” sündimine ning lõpuks ilmus välja tema – järeltulija, kellele suunata kogu tähelepanu.

Kaasaegne Afganistan – naiste jaoks tänamatu maa

Paljud pered muudavad oma tütred poegadeks ka puhtalt materiaalsetel põhjustel. Afganistanis on noortel naistel ja tüdrukutel, aga ka nende emadel keelatud väljuda kodust ilma meessoost saatjata – isegi kui mees pole üheksa-aastanegi. Seda keeldu rikkudes riskivad tüdrukud, et ühiskond pöördub neist ära ja nad toovad perele häbi.

Kaasaegset Afganistani peetakse UNIFEMi andmetel naiste jaoks kõige tänamatuks riigiks. 87 protsenti kohalikest naistest on raporteerinud füüsilisest, psühholoogilisest ja seksuaalsest vägivallast. Kui võtta arvesse, et tüdrukud viibivad alul oma isa või venna, seejärel aga mehe pere eestkoste all, siis on selge, et kogu see vägivald toimub pere sees. Ja selleks, et kuidagigi lihtsustada oma tütarde saatust ja lasta neil maitsta vabadust kas või piiratud aja vältel, võimaldavadki paljud emad saada oma tütardel batša-poisikesteks.

Majanduslik ebastabiilsus, kõrge töötuse määr ja naistele avaliku töö keelamine ning sotsiaalsete institutsioonide võimaluste piiratus sunnivad paljusid poisse võtma enda kanda pere eest hoolitsemisel suure vastutuse, eriti neis peredes, kus toitja on surnud. Paljud batša-poisikesed jagavad seda koormat eakaaslastest poistega. Maast madalast on neid õpetatud tegema rasket füüsilist tööd, olles samal ajal vabastatud kodutöödest – koristamisest ja toiduvalmistamisest.

Batša-poisikeste muundumine tagasi tüdrukuks

Ent hoolimata sellest, et batša-poisikestel on hulk privileege, teeb see metamorfoos tüdrukutega aja jooksul kurja nalja. Osa suureks kasvanud batša-poisikestest keeldub järsult leppimast faktiga, et suguküpseks saades tuleb neil jälle võtta omaks naiseroll. Teine osa kogeb sisemist konflikti, sest ei mõista, kes nad tegelikult on. Ja neile, kes keelduvad tagasi tüdrukuks muundumast, saab kõige sagedamini osaks marginaliseeritud elu, kus nad ei mõista ei oma tundeid ega ka eelistusi.

Lapsabielud pole Afganistanis haruldased. Seetõttu ootab batša-poisikesi pärast tagasi tüdrukuks muundumist sageli just see vilets saatus. Kujutage ette, mis ootab neid pärast seda, kui nad lähevad mehele. Nad pole harjunud tegema kodutöid, nad ei oska teha süüa. Sealjuures on nad võimelised jääma kindlaks oma seisukohale, astuma vastu liigategijale jne. Seega oskavad nad kõike seda, mis pole afgaani naistele ettenähtud.

Afganistanis leidub küllaga probleeme, ent inimõiguste eiramise probleem on teistest teravam, sest puudutab eriti just naiste ja laste õigusi. Ajad küll muutuvad ja järjekordse režiimivahetuse ja rahvusvahelise üldsuse kaasabil tekib rohkem lootust, et õigus seatakse jalule. Paljud batša-poisikesed on selle progressiivse liikumise osa. Kuna nad on saanud maitsta vabadust, valivad batša-poisikesed poliitiku, aktivisti ja ühiskondliku tegelase tee, et parandada mitte ainult enda, vaid naiste olukorda tervikuna.

On selge, et Batša-poisikeste teema kuulub inimõiguste rikkumise valdkonda. Veelgi enam, tegemist on laste õiguste rikkumisega. Me elame ajastul, mil õigusi ja vabadusi hinnatakse üle kõige. Ometi põrkume sageli ühiskonnas juurdunud hoiakutega, mis piiravad neidsamu vabadusi. Kohalik kultuur, traditsioonid, kombed, stereotüübid ja mentaliteet pole midagi ühemõtteliselt halba või kahjulik. Ometi pidurdavad need sageli edasiliikumist, arengut uute aegade suunas.

Kahjuks on batša-poisikesed just selliste faktorite tulemus. Ma olen vastu sellele, et rikutakse ükskõik milliseid õigusi, sealhulgas laste omi. Ma olen vastu sellele, et piiratakse vabadust sedavõrd varajases vanuses, mil laps alles isiksusena areneb. Samas pole ma kohalike kultuuriliste iseärasuste, traditsioonide, harjumuste ja mentaliteedi vastu. Kuidas leida balanss kõigi nende aspektide vahel ongi küsimus meile kõigile.

1. Nordberg, Jenny. The Underground Girls of Kabul: in Search of a Hidden Resistance in Afghanistan. New York: Crown Publishers, 2014.