Tüdrukud, kes pole tüliks

Tallinnas tegutseb sellest sügisest täiskasvanud nähtamatu lapse kogemusrühm. Kogemusnõustajad Ele-Reet Ehelaid ja Iren Presmann räägivad, kes on nähtamatud lapsed ja mis saab neist täiskasvanuna.

Kes on nähtamatu laps?

Nähtamatu laps on lapsepõlves omandatud ellujäämisstrateegia, mis võetakse kaasa täiskasvanuellu. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten jaotab ellujäämisstrateegiad viieks: valesangar, taagakandja, patuoinas, naerutaja ja nähtamatu laps. Ellujäämisstrateegiaid kasutavad üldiselt kõik inimesed, sest täiuslikke perekondi pole olemas. On aga oluline, kui palju see meie elu segab või kas jätame seetõttu elamata soovitud elu.

Nähtamatu laps on vanematele mugav. Ta ei ole tüliks, teda premeeritakse ja kiidetakse, kui ta tundide kaupa ei sega. Teda kohtab sageli peredes, kus vanematel pole jõudu või aega lapse vajadustele vastata, näiteks kui keegi on raskesti haige või vanematel on suhte- või finantsprobleemid. Ta veedab suure osa ajast lugedes, televiisorit vaadates või virtuaalmaailmas surfates. Ta elab fantaasiamaailmas, luues sinna kõike, mis on tavaelus kättesaamatu. Ta on tubli ja hea, tagasihoidlik ja vaikne. Ta ei tee tüli, ei väljenda oma arvamust ega julge näidata tundeid. Kuna keegi pole tema tundeid ja mõtteid talle tagasi peegeldanud, on probleemid tema jaoks tavatult suured ja hirmutavad, mis muudab eakaaslastega suhtlemise keeruliseks. Teised tajuvad teda veidrana, mistõttu võib ta sattuda kiusamise ohvriks.

Mis saab nähtamatust lapsest täiskasvanuna?

Ka täiskasvanuna on nähtamatu laps tubli ja hea. Kuna nähtamatu lapse strateegia on jääda nähtamatuks, siis teised teda ka nii kohtlevad. Ta ei väljenda oma arvamust ja seda ka üldiselt ei küsita. Kui ta midagi ütlebki, jääb see märkamata, teised lihtsalt ei kuule teda Seda ei tehta meelega või pahatahtlikult, ta lihtsalt kutsub selle oma olemusega esile. See kõik tekitab nähtamatus lapses jätkuvalt tunde, et ta ei kuulu kuhugi, et ta võiks vabalt olemata olla, et tal on midagi viga. On krooniliselt solvunud, aga välja seda ei näita. Oma vajadustest ja tunnetest teistele ei räägi. Ta on eluga rahulolematu, sest ei realiseeri oma potentsiaali.

Täiskasvanud nähtamatu laps väldib olukordi, kus teda võidakse kritiseerida. Ei riski. Kuna ta on ebakindel ja hirmunud, püüab ta seda kompenseerida turvaliste valikutega. Saboteerib ise oma edukust. Isegi kui ta andekust nähakse ja talle edasiminekuvõimalust pakutakse, keeldub ta sellest. Teda tajutakse meeldiva ja ohutuna. Ta on enamasti lojaalne töötaja. Aga tema panust ei tunnustata sageli vääriliselt ja tema leplikkust kasutatakse ära. Tema teha jäetakse tööd, mida keegi teha ei taha, tema puhkuseaegu lükatakse edasi ja just tema satub graafiku alusel tööle 31. detsembri õhtul.

Kuivõrd ohustab nähtamatus just tüdrukuid ja kuidas see neid hilisemas elus mõjutab?

Lapse sugu mõjutab rollivalikut, mida perekond temalt “tellib”. Kuna tüdrukuid nähakse pigem vaiksete ja tublidena, on tõenäoline, et just neilt oodatakse nähtamatu lapse rolli. Naiseks saades väljendub see näiteks selles, et ta küsib vähem palka, ei väärtusta ennast ja oma panust adekvaatselt, ei julge oma annetega nähtavale tulla. Ta jääb elus kõrvaltvaatajaks. Elu justkui juhtub temaga, mitte tema ei loo oma elu. Ta ei võta vastutust oma elu eest.

Allikas: Tommy Hellsten, “Jõehobu töökohas”