Tugev ja haavatav

Meestel on vaja seksuaalset ärakasutamist endas läbi elada sageli teisiti kui naistel, arvab sellega kokku puutunud Jan Gunnar Sørbø. Ta soovib, et abistamistaktikates keskendutaks rohkem meestele.

Praegu läheb Jan Gunnar Sørbøl hästi. Ta kirjutab oma teist doktoritööd, tal on kallim, kellega tal on hea ja usalduslik suhe, ning palju lähedasi sõpru — lühidalt öeldes on ta väliste märkide põhjal väga edukas.

“Kuigi paberil näeb kõik hea välja, on mul seljataga väga valusad aastad. Ise näen seda nii, et minu elust on röövitud viisteist aastat,” ütleb Sørbø. Vanusevahemikus 13 kuni 21 aastat kasutas teda seksuaalselt ära inimene, kellele ta vaatas alt üles, keda ta piiritult usaldas ja kes oli tema mentor.

Eitamine

Tal oli minu üle tohutu võim ja ta manipuleeris mind uskuma, et see on normaalne. Mäletan ennast mõtlemas: „See on muidugi veidi ebameeldiv, aga see on hind, mida tuleb maksta, et saada tuge ja hoolitsust, mida ta muidu mulle ei annaks,” jutustab Sørbø.

Tema ärakasutaja oli külas respekteeritud mees, Sørbø vanemate sõber ja muusikakooli direktor. Keegi ei esitanud küsimust, miks täiskasvanud, üle neljakümneaastane autoritaarne isik oli noore poisiga lukustatud ukse taga. Esimene seksuaalne ärakasutamine toimus siis, kui poisi vanemad olid samas majas. Hiljem jõid nad kõik koos kohvi ja sõid kooki ‒ 13-aastane Jan Gunnar, tema vanemad ja teda kuritarvitanud mees.

“Ootasin, et ema või isa ise küsiksid. Mõtlesin, et nad peavad ju nägema, et midagi on valesti,” ütleb Sørbø. Ta sulgus endasse, muutus asotsiaalseks, tal tekkisid probleemid unega, ta võitles enesetapumõtetega. Ta oli väsinud ja haiglane ning tal kahtlustati mononukleoosi. Füüsiliselt ei leitud tal midagi viga olevat.

Arst küsis tema emalt: „Kas midagi on juhtunud? Kas viimasel ajal on midagi teisiti?”

“Ei”, vastas ema ja raputas pead.

“Mitte midagi.”

Mäss

“Vanemate peamine ülesanne on kududa lapse ümber kaitsev tekk. Kui su enda lapsepõlvekodus, su enda toas on pedofiil, on selge, et vanemad on sind alt vedanud,” ütleb Sørbø. 

Alles õpingute ajal Saksamaal, kui ta oli 28-aastane, hakkas ta aru saama, et teda on seksuaalselt ära kasutatud. “Ma nimetan peitefaasiks seda perioodi, mis kulub, enne kui inimene on valmis mõistma, mis on juhtunud, ja enne kui ta suudab kogetut sõnadesse panna.”

Norras olles rääkis ta ärakasutamisest oma uuele kallimale. Too oli šokeeritud, kuid suhtus Jani mõistvalt. Mõni päev hiljem andis Jan asja üles. Kuigi Sørbø enda juhtum oli aegunud, algatas politsei järeluurimise. Varasem muusikakooli direktor mõisteti süüdi kahe alaealise poisi ärakasutamises. Ta on siiani vangis ning ta on saanud eluaegse keelu töötada lastega. Mõlemas kohtuprotsessis oli Sørbø tunnistajaks ning kohtuotsuses tuuakse välja, et Sørbø tunnistusel oli suur kaal. Need konkreetsed seksuaalsed ärakasutamised on aegunud, kuid pole kahtlustki, et need on aset leidnud,” kirjutab Gulatingi apellatsioonikohus kohtuotsuses.

Naistele suunatud abi

Sørbø on läbinud sadu tunde vestlusteraapiat, ravi ja vestlusi seksuaalselt ärakasutatud meeste keskuses (Senter for Seksuelt Misbrukte Menn ehk SSMM). Ta rõhutab, et inimesed, kes riigi tugikeskusi veavad, teevad fantastilist tööd ja et ta on saanud vestlustest naisterapeutidega palju kasu. Siiski igatseb ta ärakasutatutele pakutavas toetuses tugevamat meesperspektiivi, soovitavalt rohkemate meestöötajate kujul.

“Olen problematiseerinud seda, mida nimetan plastiliiniefektiks. Tavalisi abikeskusi kasutavad mehed ei tunne ennast uuesti mehena. Mõnes kohas kulutatakse palju aega tegevustele, nagu näiteks kudumine ja plastiliinist asjade voolimine, kui tegelikult tahame esmajoones rääkida juhtunust liigselt keerutamata.”

Kas sel, et mehed ei tunne ennast abistavates meetmetes koduselt, on midagi pistmist ka sellega, et meherollis ei ole eriti ruumi nõrkusele? Ohvriks olemist mõistetakse võib-olla ebamehelikuna?

“Võib-olla. Mina igatahes leian, et eluga edasi minemiseks on vaja endale tunnistada, et oled ohver. Kui pidin alustama seksuaalse ärakasutamise kohtuprotsessi, pidin nägema ennast ohvrina, pidin mõistma, kui passiivne, abitu ja võimetu ma tegelikult olin. See ei sobi maskuliinse rolliga, nii et mulle kui mehele oli see ehk keerulisem. Minu meelest on hädavajalik näha ennast ohvrina, vähemalt ajutiselt, et saaks edasi minna. Kuidas see sobib kokku tugikeskuse arusaamaga, ei oska ma hästi öelda,” räägib Sørbø.

Sellest rääkimine

Sørbø leiab, et vaja on sugusid kaasavat ärakasutamis- ja ohvridiskursust. Tuleb lõpetada vägistamisohvritest rääkimine ja nendest mõtlemine, nagu oleks tegu automaatselt naistega, sest see muudab meessoost vägistamisohvrid nähtamatuks.

Kas sellisest ärakasutamisloost, nagu sina läbi elasid, saab kunagi üle saada?

“Olen sellest üle saanud selles mõttes, et olen kogu asja endale teadvustanud, nii et ärakasutamine on saanud osaks minust ja enamasti tulen sellega toime. Kuid nagu kõik teised inimesed, võin ka mina hilisemas elus sattuda kriisi, ning mul tuleb ette tõuse ja mõõnu, kuid erinevalt varasemast on mul oma tundeeluga vähemalt mingisugunegi kontakt,” ütleb Sørbø.

Kui ta peaks andma nõu seksuaalset ärakasutamist kogenutele, kes seda artiklit loevad, oleks see: räägi kellelegi, keda sa usaldad.

“Seejärel peaks ühendust võtma tugikeskusega, kus kohtud pädevate empaatiliste inimestega, kellel on vaikimiskohustus,” lisab ta. Ise on Sørbø jaganud oma lugu mitmel avalikul esinemisel ning tal on avatult rääkimisest olnud palju kasu.

“Avanemine peab alati toimuma ohvri tingimustel”, toonitab ta.

Toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.

Loe ka: Elin Kittelseni “Ajutine naine” ja “Üksinda kodus” ning Ingeborg S. H. Holmene “Rahuks vajalik ülestunnistus”.