Tuhat toredat tegevust apokalüpsise ajaks

Pilt: Oscar Keys / Unsplash

Loe läbi kõik raamatud, mis on ootel olnud. Vaata ära kõik filmid, mida oled ammu näha tahtnud. Tee nimekiri seriaalidest, mille kohta tuttavad sotsiaalmeedias “MUST SEE!” on märkinud. Alusta koduse treeningukavaga. Õpi ise juukseid lõikama. Tee joogat. Hakka päevaraamatut kirjutama. Maali, kui oskad. Kui ei oska, õpi maalima. Vali “Karantiiniklubi” postituste seast igaks õhtuks uus kultuuritegevus, mida nautida. Tantsi, laula, luuleta. Õpi selgeks uus keel. Õpi selgeks kolm uut keelt. Löö trummi. Küpseta makroone või sufleed. Sorteeri oma garderoobi. Vormi ise seepi. Valmista ise kreemi. Keeda ise puhastusvahendeid. Tee ise, ole ise, saa ise, õpi ise, oska ise, õpeta ise. Saa, raja, ole.

Ootamatu kriis on paljudele justkui kätte mänginud võimaluse aeg täielikult maha võtta. Pöörduda sissepoole, kui välja minna ei saa. Tegeleda minimetamorfoosiga. Aeg, millest mõned visionäärid loodavad suurema solidaarsuse teket, näitab kätte hoopis valusad ja suuremad lõhed ühiskonnas. 

Paljud räägivad oma kodukontorikogemusest – osa jaoks on see tavaline arginähtus juba enne igasugust koroonat, osa jaoks jälle midagi täiesti uut. Nende kõrval on aga inimesed, kelle töö ei võimalda koduseinte vahele isoleeruda. Kodukontoritegi reaalsus on erinev. Mõne jaoks ei muutu muud kui töö tegemise koht, kui sedagi, paljude jaoks ei ole kodu nüüd töökoht üksnes neile, aga ka lastele, kes on teadmata ajaks kodukooli ja -lasteaeda sunnitud. Terav tõsiasi on ka see, et ühiskonnas on naistel alati olnud suurem hooletöökoormus. Praeguses olukorras on hooletöö maht mitmekordistunud, sest lapsi tuleb õpetada ja nendega tegeleda kogu päev. Lisaks õpetamisele ja arendavatele tegevustele on lastega naised olukorras, kus sooja toitu tuleb valmistada mitu korda päevas, samuti lahendada erimeelsuseid ning tülisid laste vahel, muretseda ja hoolitseda ka oma vanemate ja vanavanemate pärast. 

Erinevad reaalsused

Ka uued koduõppeolukorrad on mitmesugused, kuna mõned koolid ja õpetajad tulevad distantsõppega paremini toime kui teised. Mõne perekonna jaoks tähendab distantsõpe seda, et õpetaja on telesilla vahendusel õpilasega kontaktis ning tunnid toimuvad nagu ikka. See eeldab tehnoloogiliste vahendite olemasolu. Mõne perekonna jaoks tähendab koduõpe aga seda, et ülesanded saadetakse lapsevanematele, kes nende põhjal lastega koos õppima peavad. Mõni perekond leiab end olukorrast, et on vaja kiiresti-kiiresti muretseda arvuti, mille vahendusel distantsõpe toimida saaks, sest ka neid peresid on palju, kus arvutit ei ole või jagab perekond üht seadet mitme peale. 

Kui ema töötab kodukontorist, tuleb palgatöö selleks ajaks edasi lükata. Kui ema töötab kodust väljaspool, lisandub tööpäevale hulk tunde õpetajatööd. Praeguseks hetkeks on aga paljud kodust väljas töötavad inimesed need, kes hoiavad eriolukorras üleval ühiskonna turvatunnet – meditsiinitöötajad, teenindajad, politseinikud. Ka neist on enamik naised. Millal nemad oma lähedastele tähelepanu saavad pöörata? Ja kui lisaks lastele on vaja hoolitseda oma vanemate või vanavanemate eest, siis millal? Ja millise hinnaga? Aga kui peres on erivajadusega laps või lapsed, kelle jaoks siiani on olnud spetsialistide tugi hariduse omandamisel ülioluline? Aga kui emal on erivajadus? Aga kui ema on üks 35 000 üksikemast Eestis?

Lisaks kõigele muule kõlavad apokalüpsisromantilised hüüatused ja üleskutsed, et praeguses olukorras võiksid kõik hakata taas ise köögivilja kasvatama, leiba küpsetama, kohupiima valmistama, õmblema, kuduma. Kes kõik? Kõik naised! Lohutatakse, et need, kes praeguses kaoses töö kaotavad, saavad peagi rakendust põllumajandussektoris. Hanerasva plakatipoiss Mart Helme leiab suisa, et suvel saavad kõik tööta jäävad inimesed minna maasikaid, mustikaid ja herneid korjama. Tõenäoliselt näeme me vagude vahel rabamas töötuks jäänud naisi, sest karta on, et sarnaselt eelmise suure majanduskriisiga ei kipu mehed säärastele töödele siirduma. 

Praegune kriis näitab taaskord, kui suur on ühiskonnas panus, mida naised tasustamata koduste tööde näol annavad. Üks asi, mida me sellest kriisist võtta saame, on see, et hindame seda tööd, mida kodus teiste hoolitsemiseks tehakse. Ja nõuame naiste ja meeste hooletöökoormuse võrdset jaotust.

34
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mai: visiooniigatsus

Hirm haigestumise ees on asendunud hirmuga tuleviku ees. Kuidas me sellest välja tuleme ja kuidas hakkab välja nägema koroonaga koos…