Ülemakstud lasteaiakasvatajad
Paarkümmend aastat tagasi tõi Rootsi rahvusringhääling ekraanile hea sketši, teemaks ülemakstud lasteaiapersonal. Stressis lasteaiakasvataja on teel õue, seljas must võimukoridoridesse sobiv kostüüm ja käe otsas trobikond lapsi. Püstolreporter varitseb lasteaia ees ja hakkab kasvatajalt äsja avalikuks tulnud “tipp-palga” kohta kriitilisi küsimusi esitama. On aru saada, et ülemakstud lasteaiakasvatajad on televaatajad pöördesse ajanud.
Ilmselgelt reporteri küsimustest ärritunud kasvataja teatab kõigepealt, et tema korrektne ametinimetus on eelkoolipedagoog, tema palga määrab nõukogu ja üleüldse, turg otsustab kõike. “Minu töö on stressirohke ja väga vastutusrikas, saan täpselt nii palju palka, kui turg arvab, et peaksin saama!” Püstolreporter tulistab edasi, et miks vaesed mehed, kes mingisuguste arvutiasjadega tegelevad, millest KÕIGILE kasu on, peavad leppima vaid kümnendikuga. “Sest turg otsustab!” käratab kasvataja. “Kuidas ta arvutiga tööd teha saaks, kui mina tema lapsi ei hoiaks? Pole lasteaeda, pole ka arvutitööd!”
Päris loogiline. Ja valus.
Sest enamus hooletöö tegijaid võivad üldse tänulikud olla, kui nad midagigi saavad. Suur osa hooletööst, sealhulgas lastehoiust, on tehtud ilma igasugust tasu saamata. Kuigi sketšis ei eksita – poleks lasteaedu (või koduseid emasid-vanaemasid), poleks ka “arvutitööd” – siis ei väljendu see kuidagi hooletöötajate kõrges palgas. Rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO (ingl. International Labor Organization) andmetel teevad naised üle maailma kolm neljandikku tasustamata hooletööst.
ILO mõõdab ka vahemikku, millal lõpeb vanemapuhkus (paljudes riikides emapuhkus) ja tekib juurdepääs lapsehoiuteenusele (nn child care policy gap). Selgub, et globaalne keskmine on 4.2 aastat. Kuigi Eestis on lõhe formaalselt väiksem, tekib ka meie lapsevanematel (enamasti emadel) küsimus, mida teha, kui vanemahüvitis lõpeb, aga taskukohasest lasteaiakohast pole veel jälgegi. Heal juhul saab midagi “sügisel”. Paljud emad säästavad juba enne sünnitust, panevad vanemapuhkuse ajal vanemahüvitist kõrvale ja venitavad kummi nagu jaksavad, et auk ise ära katta. Kuigi investeerimine selle lõhe vähendamisse on väga kõrge tasuvusega (suurepärane ROI, enam kui 3.7 USD iga investeeritud dollari kohta!), ei paista see poliitikute päevakorras just eriti kõrgel kohal olevat. Ega ka arusaam, et hooletöösse panustamine on justnimelt investeering, mitte kulu.
Taani feminist Emma Holten, kes on keskendunud feministlikule majandusele, juhib tähelepanu sellele, et kui me ei väärtusta hooletööd, näitab see tegelikult, et me ei väärtusta neid, kes vajavad hoolt1. See tähendab lapsi, eakaid, haigeid, puudega inimesi… see tähendab suuremas pildis kõiki inimesi.
Kas me väärtustame inimesi?
Hooletööd võetakse iseenesestmõistetavana ja selle eest ei taheta maksta või makstakse vähe. Hooletöö, mida hariduse ja tervise sektoris tehakse, on sageli väga keerukas, aga seda vaadeldakse kitsalt. Ja kui vaade valdkonnale on kitsas, siis on ka kerge seda alaväärtustada – paratamatult tekib paralleel loodusega, kui aastasadu on loodust käsitletud ainult majandusressursina ja alahinnatud selle muid aspekte.
Riigieelarvet puudutavates debattides kuuleb regulaarselt väidet, et väärtust loovad ainult ettevõtted ja et kui poleks nende genereeritud maksuraha, poleks Eesti riiki. Emma Holten aga juhib tähelepanu sellele, et suhe era- ja avaliku sektori vahel ei ole ühesuunaline, vaid mõlemad toidavad teineteist. Ka avalik sektor loob väärtust, ilma milleta erasektor ei areneks.
Mõttekäiku ilmestab samast sketšist pärit lause: “Kuidas ta arvutiga tööd teha saaks, kui mina tema lapsi ei hoiaks?” Või kuidas ta seda teeks, kui keegi poleks talle koolis matemaatikat õpetanud? Hooletöö, mida tehakse riiklikus hoolekande- ja haridussektoris, toidab otseselt erasektorit. Ilma selliste avalike teenusteta nagu lastehoid, hea haridus ja terviseteenused, oleks ettevõtetel keeruline “väärtust luua”. Kui nüüd siia võrrandisse lisada ka tasustamata hooletöö, mida teevad valdavalt naised erasfääris, tundub juba, et ilma selleta poleks mitte ainult ettevõtetel võimalik väärtust luua, vaid poleks võimalik ka Eesti riiki ehitada. Iibe pärast muretsevatel poliitikutel tuleks lisaks silmas pidada ka seda, et ilma hooletööta pole ka inimeste paljunemist.
Kuidas lõppes sketš? Ähvardusega. Esineb lasteaiakasvataja: “Pole lasteaeda, pole ka arvutiga töötamist! Ja kui see ei sobi, viime oma tegevuse välismaale.” Sellest võiks inspireeruda. Sest kui kõik naised välismaale lahkuvad, siis pole ei teenusepakkujaid ega ka lapsi.
- Näiteks võib Emma Holtenit kuulata hiljuti ÜROs toimunud CSW paneeldiskussioonis.
