Vägivald või normaalne elu?
Eestlased toetavad nõusolekupõhist arusaama seksuaalvägivallast ja on aeg, et seadusandja neile järgi tuleks.
Hiljuti sotsiaalkindlustusameti poolt avaldatud uuring näitab, et eestlaste hoiakud ja teadlikkus seksuaalvägivallast on viimase kümne aasta jooksul paranenud. Järjekindlalt väheneb nende inimeste osakaal, kes arvavad, et naised põhjustavad ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemist. Tervelt 81 protsenti vastanutest leiab, et suguühe ilma mõlema osapoole selgelt väljendatud nõusolekuta on vägistamine.
Kui rõõmustada võib selle üle, et nõusoleku olulisust mõistetakse hästi, siis ometi ilmnevad uuringu tulemustest ebamugavalt suured erisused vanusegruppide arvamuste vahel. Kokkuvõtlikult võib öelda, et noored ja keskealised eestimaalased saavad seksuaalvägivallast üpris sarnaselt aru, kuid pensioniealised eestlased elavad hoopis teistsuguses maailmas. Iganenud hoiakud hakkavad sisse tulema umbes 65-aastaste ja vanemate inimeste puhul, kuid kõige rohkem eristuvad üle 75-aastased.
Ohver on süüdi?
Näiteks noortest vanuses 15–24 leiab 25 protsenti, et naised põhjustavad ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemist, ent üle 75-aastaste seas on see osakaal 63 protsenti. Kui keskmiselt 26 protsenti kõikidest vastanutest arvab, et “tihtipeale on seksuaalvägivalla ohvrid juhtunus osaliselt ise süüdi”, siis 75+ vanuserühmas on sama arvamus tervelt 59 protsendil vastanutest.
Ohvrit süüdistavad hoiakud vanusegruppide lõikes. Sotsiaalkindlustusameti 2024. aasta uuringust “Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas”.
Samamoodi suureneb koos inimese vanusega ka tema arusaam sellest, et kui füüsilist vastupanu ei osutata, ei saa vägistamisega tegemist olla – ligikaudu pooled üle 75-aastastest arvavad nii. Ning kui absoluutselt kõik noorima vanuserühma vastajatest arvavad, et ka poisid ja mehed võivad langeda seksuaalvägivalla ohvriks, siis kõige vanemate puhul ei usu sellise olukorra võimalikusesse rohkem kui 20 protsenti vastanutest.
Noorematel on kõrgem risk
Millest need vägivalda pisendavad ja ohvrit süüdistavad hoiakud vanemaealiste seas tulenevad? Kahtlemata on seksuaalvägivald nooremate vanusegruppide jaoks rohkem argireaalsuse osa kui vanemate inimeste puhul. Mitte et vanemad inimesed seksuaalvägivalda ei kogeks, aga kõige tõenäolisemalt langevad selle ohvriks just noored. Näiteks USA statistika järgi on risk kõrgeim naistel vanusevahemikus 18–34.
Kevadel avaldas statistikaamet ka suhteuuringu, millest ilmnes, et see, kas inimene ütleb, et ta on seksuaalvägivalda kogenud, on tugevalt seotud tema vanusega. Mida vanem inimene, seda väiksema tõenäosusega ta vastas, et on oma elu jooksul seksuaalvägivalda kogenud. Statistikaameti sõnul peituvad nähtuse juured tõenäoliselt selles, kuidas erinevad põlvkonnad vägivalda tajuvad. See, mida 50 aastat tagasi peeti justkui normaalseks, liigitub tänapäeval inimeste teadvuses vägivallaks. Kui eakama inimese käest küsida seksuaalvägivalla kohta, lähtub ta vastamisel tõenäoliselt teistsugusest mõõdupuust kui 18-aastane noor.
Mis on “normaalne elu”?
Kas näiteks see, et partner keelab sul rasestumisvastaseid vahendeid kasutada, on vägivald või “normaalne elu”? Aga kuidas on lood teise inimese suudlemise või puudutamisega vastu tema tahtmist? Sotsiaalkindlustusameti uuringus on küll neid, kes pakuvad viimast varianti – see olla “normaalne elu”. Õnneks pole neid palju.
Igal inimesel on õigus omaenda elu ja kogemusi just niimoodi lahti mõtestada, nagu ta ise heaks arvab. Seadusandjal on vaja aga teada, et ühiskonna hoiakud on muutunud ja et valdav enamus meist leiab, et suguühe ilma mõlema osapoole selgelt väljendatud nõusolekuta on vägistamine. Ehk siis seksi eelduseks on selge nõusolek ja kui seda pole, on tegemist seksuaalvägivallaga.
Ühiskond on nõusolekuseaduseks valmis ja on aeg, et karistusseadustik avalikule arvamusele järgi tuleks.
