Vaikus feministide rindejoonel

Kui rääkida kultuurrelavistlikust vastukäivusest feministide hulgas, ei saa üle ega ümber Kölni uusaastaööst. Minu eesmärgiks pole hakata juhtunut taas lahkama, vaid pöörata tähelepanu sellele järgnenud reaktsioonidele. Kui seni oli seoses pagulaskriisiga avalikus diskursuses rõhk terrorismil – vaadati ju õlgu võdistades naaberriikide Belgia ja Prantsusmaa poole –, siis pärast Kölni sündmusi lisandus diskussioonile integratsiooni temaatika. Ma ei liialda väitega, et Kölni sündmustele järgnesid Saksamaa ühiskonnas tõsised muutused. Milles need muutused siis seisnesid? Hakati diskuteerima selliste tabuteemade üle nagu integratsiooniprobleemid, paralleelühiskond ja naise positsioon selles. Laiendati seksuaalkuritegude mõistet karistusseadustikus.

Poleemika, aga mitte asjatu

Meediaväljaannetel kulus Kölni aastavahetusel juhtunu seedimiseks ligi kolm päeva. Ja siis möödus veel mõni päev, kuni selgus, et süüdistatavad olid hiljuti Saksamaale saabunud põgenikud. Saksa riiklikud telekanalid reageerisid arvutute hilisõhtuste debattidega. Publikut meelitati kohale provokatiivsete tiitlitega, näiteks „Mees, moslem, macho – mis seos on sellel islamiga?“ ja „Kas islamil on probleeme vägivallaga?“. Äkki tohtisid rambivalgust nautida sellised isiksused nagu islamikriitik Hamed Abdel-Samad, kelle sulest ilmus hiljuti raamat „Islami fašism“ („Der islamische Faschismus“). Jah, ainuüksi pealkiri paneb neelatama ja teose autor peab veelgi rohkem oma elu pärast kartma. Naisõiguslaste veteraniks kutsutud Alice Schwarzer sai taas moslemite kogukonna esindajatega rinda pista. Tema selle aasta kevadel ilmunud raamatus “Šokk Kölni uusaastaööl” (“Der Schock – Die Silvesternacht von Köln”) kritiseerib ta eelkõige suurte islamiühingute süvenevat tagurlikkust ja nende püüet lasta šariaadil, sh mehe ülimuslikkusel naise ees, Saksa õigussüsteemis kanda kinnitada. Samas kutsub Schwarzer üles toetama avatud ja liberaalseid moslemeid, kes esimestena radikaalsete islamistide surve alla satuvad.

Alice Schwarzer / Wikimedia CC

Need on küll paar äärmuslikuna tunduvat näidet ja ma ei arva, et kaikaga religiooni materdades saab integratsiooniprobleeme lahendada. Teisest küljest hindan väga inimesi, kes oma teadmistele ja kogemustele tuginedes end poliitilistest tuulemuutustest ja valitsevast peavoolust mõjutada ei lase. Üheks värvikamaks persooniks saab lugeda ka Palestiina-Iisraeli päritolu psühholoogi Ahmad Mansouri. Tema esindab muu hulgas teesi, et islami kultuuriruumist tulnute suureks probleemiks on vale seksuaalmoraal ja seksuaalsuse pidev allasurumine, mis viib noored mehed äärmuslike tegudeni. Enamasti olid aga stuudiokülalisteks poliitikud, ajakirjanikud ning eri valdkondade teadlased. Sooviksin siinkohal ära märkida aga paar teemasse sobivat sõnavõttu. Ühte telesaatesse oli kutsutud neiu, kes sotsiaalmeedias oma ahistajate kirjeldamise tõttu tule alla sattus. Saate lõpus küsis moderaator temalt pidulikult, kuidas ta oma kallaletungijaid kirjeldab. „Nad olid mehed,“ vastas neiu. Aplaus – ja kõik olid rahul.

Teises diskussiooniringis tundis roheliste partei poliitik Simone Peters huvi, kas neil noortel meestel oli üldse ligipääs integratsioonivõimalustele? Kas mitte see küsimus ei esinda paljude vasakliberaalide mõnevõrra kaheldavat seisukohta, kus kurjategijast tehakse ohver, sobitamaks oma maailmapilti õigetesse raamidesse? Kannatanu instrumentaliseeritakse sama mustri järgi, mida muidu tavatsetakse ette heita paremäärmuslastele. Saksamaa parempoolse partei AfD (Alternative für Deutschland) tipppoliitik Björn Höcke väitis, et evolutsioon olevat esile toonud kahte tüüpi inimesi. Nimelt aafriklastest elujaatavad “paljunejatüübid” ja eurooplastest end mahasalgavad “kohahoidjad”. Rassism selle kõige puhtamas vormis. Sisserändajad kui apokalüptiline tulvavesi, mis ähvardab Euroopat üleujutada. Siin tuleb mainida, et põgenikke inimmassiks degradeerivaid ja loodusstiihiatega samastavaid väljendid nagu “põgeniketulv”, “pagulaste pealetung” jne leiavad kahjuks laialdaselt ka Saksa riigimeedias kasutust, mis omakorda “kohahoidjate” hirmu süvendab.

Aeglane reaktsioon

Parempopulistlikus retoorikas pole kohta eristusvõimel. On see olemas aga alati vasakpoolses leeris? “Kes oma õigust külalisena kuritarvitab, see jääb sellest õigusest ilma”, lausus vasakpoolse partei (Die Linken) esinaine Sahra Wagenknecht pärast Kölni aastavahetust, kutsudes sellega esile pahameeletormi oma enda partei ridades – Süüria põgenikke ei saa ju ometi Assadi piinakongidesse tagasi saata. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et süürlaste osakaal sisserändajate hulgas küünib vaevalt 40%-ni. Aastavahetuse kuritegudes olid nad alaesindatud. Wikipedia andmetel oli selle aasta juuni seisuga 183 kahtlusaluse hulgas vaid 14 süürlast. Kui Wagenknecht täiesti õigustatult avaldas pahameelt naiste massilise ahistamise kohta, nägi tema kodupartei enamik kriitilises sõnavõtus pigem ohtu põgeniku kui ülima ohvri mainele.

Nõnda polnud uusaastaööl kannatada saanud naised mitte ainult meeste vägivalla ohvrid, vaid lisaks sellele kasutati neid veel poliitiliste huvide mängupallina. Ilmestamaks eelpool kirjeldatud olukorra absurdsust, sobib siinkohal tuua esile lugu ühest noorest naisest Mannheimis, kes langes seksuaalvägivalla ohvriks ja ometi selle maha vaikis, et pagulasi stigmatiseerimise eest kaitsta. Alles pärast seda, kui ta lähedased veensid teda, et vaikimine võib ka teistele naistele saatuslikuks saada, otsustas ta politsei poole pöörduda. Kõlab nagu tüüpiline parempopulistlik lugu „vasakliberaalsest naiivitarist“, kellele tema kaitsealused oma „tõelist palet“ näitasid. Tegelikult on see kurb näide sellest, kuidas ühest naisest korraga kolmekordne ohver sai: oma veendumuste, populismi ja jõhkra kallaletungi tõttu.

Omaette teema on, miks kulus üleriigilistel meediaväljaannetel ja politseil pärast Kölnis juhtunut nii kaua aega. Aga miks ei läinud vihased feministid kohe barrikaadidele? Valgete heteroseksuaalsete meeste vääratuste puhul – olgu selleks mõni šovinistist prominent või paremäärmuslastest huligaan – toimib see ju refleksina. Võimalus poliitiliselt korrektset nördimust avaldada oli ilmselgelt häiritud ja nüüd valitses kerge segadus, kuidas õigesti reageerida. Oletatavasti oli põhjus see, et feministid ei soovinud tõmmata paralleele islami ja naistevastase vägivalla vahel. Kuid kas mitte sellises suhtumises ei kajastu meie enda kultuuršovinistlik hoiak, mis välistab teisest kultuuriruumist tulnute puhul igasuguse enesekriitilise mõtlemisvõime? Mis seos on ühel patriarhaal-arhailisel religioonil naistevastase vägivallaga? Võtan siinkohal omale vabaduse selle küsimuse lahtiseks jätta, jäädes siiski uudishimulikult ootele, et keegi selle koletu väite kummutaks.

Kolm käsitlust

Pärast Kölni uusaastaööd võis Saksamaa feministlikes foorumites kohata kolme reaktsiooni. Ühed olid rabatud suure hulga seksismi esinemisest avalikus ruumis ja tundsid kaasa ohvritele. Teised kuulutasid seda kui ultimatiivset tõe ilmsiletulekut migrantide kriminaalsuse kohta, ohvritele kaasatundmine asendus parastamisega. Rassistlikest üleskutsetest, mida vähegi tumedanahaliste meestega ette võtta, puudu ei tulnud. Kolmandatel oli põhimure, et ohvrid ja politsei kallaletungijate „araabia-“ või „põhja-aafrikapärast“ väljanägemist kirjeldasid. „Mis rolli mängib kellegi väljanägemine ja päritolu? Seksuaalset vägivalda esineb ka Saksamaal! Oktoberfestil toimuvad ka naisteahistamised!“ Mitte ainult inimesi, kellel Kölni sündmustega kriitilised küsimused tekkisid, vaid ka ohvreid, kes sotsiaalmeedias enda või oma lähedaste elamusi kirjeldasid, blokiti ära ja nimetati rassistideks.

Viimase juures toon näitena esile ühe feministliku liikumise, mis minu arust päris hästi osa feministide vasturääkivusi kehastab. Anne Wicorek lõi koos 22 teise feministiga seksuaalvägivalla ja rassismivastase kampaania: „Alati. Kõikjal. #eranditult“ („gegen sexualisierte Gewalt und Rassismus. Immer. Überall. #ausnahmslos“). Kampaania eesmärk oli protestida paremäärmuslaste vastu, kes üritasid Kölni naisteahistamisi populistlikel eesmärkidel instrumentaliseerida. Kahtlemata oli aktivistide hirm põhjendatud, et marurahvuslased nüüd kõiki põgenikke ja moslemeid potentsiaalseteks vägistajateks tembeldavad. Niisiis korraldati demonstratsioon, kus lehvisid loosungid „Seksismi ja rassismi vastu!“. Osalesid ka paljud sisserännanud, kes oma saatusekaaslaste kuritegusid selgelt hukka mõistsid ja kasvavat võõravaenulikkust kartsid. Suurepärane aktsioon, mis leidis rahva seas suurt poolehoidu. Aga miskipärast jäi ikkagi kibe maik suhu. Nagu mängitaks kaks ohvrit teineteise vastu välja, minnes seksuaalvägivalla teemalt sujuva liugega üle rassismiprobleemidele.

Seksismi vastu, rassismi vastu

Rassismi vastu olen isegi demonstreerinud ja teen seda ka edaspidi. Nii et miks ma seda üldse siin mainin? Kölni uusaastööl oli aga eelkõige tegemist räige massilise vägivallaga naiste vastu, mille dimensioon ja organiseeritus oli ka politseile esmakordne. Nüüd jäi mulje nagu peaks naiste õiguste eest võideldes vabandavalt juurde lisama, et me pole ksenofoobid. Võibolla siin olemegi punktini jõudnud, kus mõned feministid migratsiooni pahupoolega kokku sattudes äkki dilemma ees seisavad ning valivad väljapääsu: kui sulen silmad, siis ehk ei näe ka teised? Kardan, et see trikk enam ei mõju, sest need „teised“ on oma paralleeluniversumis tõelisteks selgeltnägijateks muteerunud ja meie valusad tõed neile enam korda ei lähe. Paljudele võib väga imponeeriva mulje jätta, kui klassivõitlejad rõhutuid eelarvamuste ja paremäärmuslaste eest kaitsevad. Mulle isiklikult meeldiks rohkem, kui naisõiguslased eelkõige naiste huvide eest seisaksid ja märkaksid, et misogüünia pole ainuüksi parempopulistide pärusmaa.

Teisest küljest – karikatuurid nagu “Meie naisi tohime vägistada ainult meie ise” kuuluvad kahtlemata vaba arvamuseavalduse valdkonda, aga ikkagi on ärritav, kui end feministideks tituleerivad inimesed sellele tahtmatult kaasa kiidavad. Jääb mulje, nagu oleks teema vaid seetõttu ülespaisutatud, kuna pahategijateks olid “lõunamaa mehed”. Mul on raske uskuda, et ohvrite pahakspanu olenes selle käe nahatooni tumedusest, mis neile parasjagu seeliku alla puges. Peale selle oli kannatanute seas palju migratsioonitaustaga naisi ja välismaalasi. Pole mingi üllatus, et parempopulistid seoses aastavahetuse sündmustega Saksamaal uut tuult tiibadesse said.

Diskuteerida on vaja, mitte vaikida

Ootamatu oli aga see, et mõned feministid kaldusid rassismi vastu võitlemise tuhinas teise äärmusesse, hakates ohvrite üle nalja heitma ja ühiskonnas juba oleva naistevastase vägivallaga seostama. Kas me kasutame samasugust kuvandit ka sel puhul, kui natsid pearätti kandvatele naistele kallale lähevad, öeldes neile, et rahunegu maha – moslemid ju ka peksavad oma naisi? Vist mitte. Ennetamaks tulevikus sarnaseid ekstsesse, on vältimatu vägivallatsejad ühes nende sotsiokultuuriliste iseärasustega täpsemalt luubi alla võtta. Kardan, et kui panna tabu alla meie kõigi kooseksisteerimist puudutavad teemad, kuhu soorollide kõrval veel seksuaalvähemused, apostaasia, ateism jne kuuluvad, viib see ühiskonna polariseerumiseni kuni radikaalsete grupeeringute tekkeni. Diskuteerida on vaja, mitte vaikida.

Olen kaua juurelnud vaikimise üle islamit puudutavate teemade puhul. Esialgu võiks oletada, et see Eestis kedagi lihtsalt ei huvita. Ometi piisab ühest kriitilisest küsimusest feministlikus keskkonnas, kui puhkeb terav diskussioon. Järelikult huvipuuduses ei paista asi seisnevat. Seda kahetsusväärsem on, kui elavaid arutelusid esile kutsunud postitused kustutatakse või islamofoobia etteheitega juba eos lämmatatakse. Kahtlemata eksisteerib nn punane joon, mille ületamise korral pole arutlusel enam mõtet ja on arusaadav, et kriitikaga kardetakse immigratsioonivastaste hirme ja vaenu veelgi suuremaks puhuda. Aga kas vaikimine on parem? Pigem näen ohtu, et see suurendab paranoiat veelgi ja toob „probleemide lahendajana“ demokraatiavaenulikud jõud poliitilisele lavale. Seda protsessi saab jälgida mitmes Euroopa riigis, kus paremäärmuslikud parteid integratsiooniprobleemidele “kiiret lahendust“ pakkudes omale arvukaid pooldajaid leiavad. Kas jätamegi integratsiooni marurahvuslaste monopoliks, kuna eelistame vaikida?

Näen ideaalis Euroopa ühiskonda tervikuna, kus iga inimene on selle täisväärtuslik liige, sõltumata oma kultuurilisest või religioossest pagasist. Just nimelt sellepärast, kogu selles värvikas kultuurrelativismi saginas peame olema valvsad, et naiste õigused oma universalistliku tähenduse säilitaks.