Vale hääl vales kehas?
Folklorist, kvääriuurija, laulja ja vokaalmuusikaaustaja Andreas Kalkun kirjutab, et inimhääl on rohkem kui lihtsalt akustiline nähtus, olles tihedalt seotud kultuuriliste ja ühiskondlike tähendustega. Inimesed tajuvad ja hindavad häält ajas ja ruumis erinevalt, peegeldades oma hinnangutega sügavalt juurdunud eelarvamusi ja norme.
Üks minu lauluõpetaja armastas ikka öelda, et kuula, kuidas imikud häält teevad ja õpi. Nende hääl resoneerib loomulikult ja kandub kaugele! Selle õpetuse taga oli teadagi kujutlus sellest, et lauluõpetaja on see abiline, kes harjutab välja valed harjumused ning juhatab õpilase tagasi „loomuliku“ hääletekitamise juurde. Õpetaja püüdis mulle muidugi edasi anda väga spetsiifilist Euroopas viljeletavat „klassikalist“ laulustiili, ning olgugi, et tema metafoorid olid võluvad, oli selge, et tema taotluseks pole tegelikult „loomulik“ imiku hääl.
Kuigi inimhääl võib tunduda objektiivselt akustiliselt mõõdetav nähtus, tajume me seda oma kultuurilisest pagasist ja eelarvamustest lähtuvalt. Meie hääled kannavad tähendusi ja märke. Samamoodi nagu inimkeha anatoomiagi pole lihtsalt bioloogiline tõsiasi, vaid koormatud kultuuriliste tähendustega, on seda ka inimhääl. Hääl, mis ühel ajastul ja teatud kohas tundub ilus ja loomulik, võib teisal kõlada arusaamatu, vale ja inetuna. Hääled, mida üks sugupool võib endale lubada, mõjuvad teises kehas kurioosse ja naljakana. Mis asi on inimese autentne hääl? Kas häälel on nahavärv või rahvus? Kas häälel on sugu? Kas häälel on seksuaalsus? Puudutan siin artiklis põgusalt inimhäälte mitmekesisuse küsimust, tuues näiteid kultuuriliselt teistsugusest ning seksualiseeritud ja soolistatud häälest.
Seto naised Vanemuises. 1912, Woldemar Thomson. ERM Fk 235:28
Võõra rahva hääl
1912. aastal viidi grupp setosid Tartusse Vanemuise teatri lavale esinema. Setode traditsiooniline laul elas tol ajal külades oma vanapärast elu, oli väga tähtis rituaalide osa ja saatis setosid sünnist surmani. Selleks, et setod sobiksid Tartu rahvale modernsel moel lava peal oma pulmarituaale näitama, oli Taelova küla preester teinud nendega juba peaaegu aasta aega proove. Kontsert õnnestus ja sellest ennenägematust eksootilise kultuuri esitlemisest kirjutati ka hulk arvustusi. Arvustajad panid tähele sündmuse erakordsust (setode laul esimest korda Tartus!), kiitsid seto naiste ja neidude ilu ning kauneid rõivaid, aga kummalisel moel ei suutnud nad kuidagi leppida laulu endaga. See, et vana regilaul on „monotoonne“, oli tolleks ajaks haritud eestlaste seas laialt levinud teadmine, aga sellisteks häälteks, mis seto naised kuuldavale tõid, polnud arvustajad valmis.
Nagu teada, on Setu laulud sõnade poolest sisurikkad, viis on aga õige montoniline. Setu neiud laulavad kooris, üks algatab sõna, teised aitavad kooris kaasa. Sääljuures ei lauleta loomuliku häälega, vaid seatakse hääl imelikkude kurgutoonide registrile, nii et ta nagu pool meeste, pool naeste häälena kõlab.
Postimees, nr. 110, 17. mai 1912
Niisiis tundus sellele seto koori kuulajale, et naised teevad lauldes ebaloomulikku häält, millest ei saa aru, kas see peaks üldse kuuluma mehele või naisele. Võime järeldada, et 1912. aasta erines seto ja eesti kultuuriline arusaam sellest, milline on kaunis ja väärikas naisele kuuluv hääl. Eksootilised setod sobisid küll Vanemuise lavale oma kultuuri näitama, kuid nende laulu nautimiseks ole see liiga erinev Tartus ja Vanemuise teatris varem kuuldud laulust ning seega ei vastanud see publiku ootustele ja tekitas võõristust.
Barack Obamat süüdistati, et tal on valge inimese hääl, aga samamoodi on meil väljakujunenud arvamused, milline peaks näiteks olema ühe mustanahalise bluusilaulja või räppari hääl
Kuna kuulamine pole kunagi neutraalne, vaid loob aktiivselt tähendusi, on see alati poliitiline akt. Nina Sun Eidsheim on uurinud oma inspireerivas teoses „The Race of Sound. Listening, Timbre, and Vocality in African American Music” (“Heli rass. Kuulamine, tämber ja vokaalsus Afroameerika muusikas“) eelarvamusi, mis puudutavad lauljate etnilist või rassilist tausta seoses muusikažanri, vokaalse võimekuse ja tämbriga. Eidsheim näitab, kuidas kuulajad aktiivselt rassistavad ja soolistavad hääli. Barack Obamat süüdistati, et tal on valge inimese hääl, aga samamoodi on meil väljakujunenud arvamused, milline peaks näiteks olema ühe mustanahalise bluusilaulja või räppari hääl.
Pedede hääl
Hiljuti ilmus eesti keeles prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ romaan „Muutuda: meetod“ Tõnu Õnnepalu suurepärases tõlkes. See on võrdlemisi noore autori autobiograafiline teos, milles kirjanik tegeleb klassihüppe kriitilise ja valusa analüüsiga. Édouard Louis’ uurib raamatus oma vaest töölisklassi päritolukeskkonda, selle patriarhaalset homofoobiat, võõraviha ja vägivalda. Homoseksuaalse poisi mälestuste üheks keskmeks on tema „maneerid“ ja muuhulgas tema hääl.
… tegelikult diagnoositi mu probleem juba mu esimestel eluaastatel: niipea, kui ma hakkasin ennast väljendama, õppisin rääkima, tegin esimesi samme siin maailmas, kuulsin ma enda ümber ja aina sagedamini küsitavat: Miks see Eddy küll niimoodi räägib nagu tüdruk, ta on ju ometi poiss? […] Mina polnud ise valinud, et ma kõnnin, nagu ma kõnnin, et ma räägin, nagu ma räägin, ma ei saanud aru, miks mul niisugused maneerid on – seda ütlesid alevi inimesed: Ah, need Eddy maneerid, see Eddy, tal on niisugune kõnemaneer –, ma ei saanud aru, miks mulle, miks mu kehale olid peale sunnitud niisugused maneerid.
Édouard Louis, 2024, lk 21
Juba Eddy väga varased mälestused kannavad arusaama, et ta on häbimärgistatud ja teistsugune. Tema elu on igapäevane võitlus oma keha, hääle ja ihadega. Kiusamishirmus laps püüab varjata oma olemust, oma keha loomulikku koreograafiat ja hääle naturaalset asukohta, tämbrit ja kõrgust. Eddy püüab kogu oma nooruse muuta oma häält madalamaks ja „mehelikumaks“, et vabaneda pedestigmast. „Muutuda: meetod“ muidugi ei jää selle muutuse juurde pidama. Eddy, kes püüab välja murda klassist, kuhu ta on sündinud, asub sadistliku innuga muutma kõike, mis meenutab tema minevikku. Klassihüpe tähendab ka oma keelest häälduslike eripärade ja murdejoonte väljarookimist, et paremini sobituda ihaldatud gruppi. Hääle valjus ja suu avanemise amplituud, kõike püütakse muuta ja kohandada.
Selles autobiograafilises romaanis kirjeldab homoseksuaalne autor niisiis olukorda, kus inimhääl on perverssel moel seksualiseeritud sel viisil, et pedestigma tabab isegi eelteismelist last, kes millegi poolest ei mahu oma keskkonna normidesse.
Hääle jaoks sobiv keha
Selle suve ühe meeldejäävaima kontserdielamuse sain kuumal suvepäeval Helsingi äärelinna kirikus, kus võimas bass-bariton kandis ette soome romantilist muusikat (Sibelius, Kuula, Merikanto). Laulja hääl oli sametine ja ilus ning tema klassikatõlgendused tundlikud. Vanemaealine publik õhkas rõõmust ja heldimusest ning kedagi ei paistnud segavat, et bass-bariton kandis kerget suvekleiti ja kõrge kontsaga kingi. Sam Taskinen on transsooline naine, kuuludes klassikalise muusika konservatiivsel areenil tegutsevate mittebinaarsete ja translauljate järjest pikenevasse ritta. Enne soolist üleminekut oli Taskinen 2019. aastal ka üks meie oma Klaudia Taevi lauluvõistluse finalistidest.
Mari Sainio monoloogooper “The Raven”, 2017, mille ta komponeeris tihedas koostöös bass-bariton Sam Taskisega (fotol), kes ooperit esitab. Ooperi plaadistatud albumi kaas, 2022
Osa transinimestest peavad vajalikuks oma häält muuta, teiste jaoks pole see aspekt muutumise juures oluline. Hääle omadusi saab muuta spetsiifilise tööga – häälekooliga. Kui transmees otsustab maksuliniseeriva hormoonravi kasuks, muutub ka tema hääl; feminiseeriva hormoonravi puhul hääl märgatavalt ei muutu. Häälega töötava inimese jaoks on väiksemgi nihe hääleaparaadis muutusena väga suur ja võib tähendada valgelt lehelt alustamist. Siiski leidub juba ka lugusid hormoonravi kasutavatest lauljatest, kes püüavad näiteks mezzo-sopranist baritoniks või tenoriks saanuna karjääri jätkata (nt Lucas Bouk või Holden Madagame).
Võiks küsida naiivkonservatiivselt, et kas selliste lauljate jaoks on üldse repertuaari, mida laulda? Jah, kindlasti on! Ooperi ajalugu on olnud väga kväär, kogu barokne ooperirepertuaar on täis altidele ja sopranitele kirjutatud meesrolle, oma sugu varjavaid isikuid või muudmoodi heteronormist erinevaid kvääre suhteid (loe Andreas Kalkuni artiklit “Baroksed ekstaasid. Mida õpetab vanamuusika soost ja seksuaalsusest?”. Toim).
Ooper “Lili Elbe”, ees keskel Lucia Lucas. 2023. Foto: Operavision
Aga kas leidub ka rolle, kus naistegelastel oleks bassi- või tenorihääled? Muidugi leidub! Näiteks 17. sajandil oli Veneetsia ooperiteatreis moes, et vanu, menopausi läbinud naisi (kes olid sageli madalast soost ammed või hoidjad) laulsid bassid ja tenorid. Tenor Marco Angioloni leidis sellest perioodist lausa 114 sellist madalahäälset naiserolli ja plaadistas nende aariatest valiku “Il Canto Della Nutrice” (2020).
Meestevahelist homoseksuaalsust barokkooperis on uurinud kontratenor Randall Scotting, kes laulab selliseid duette koos tenor Jorge Navarro Coloradoga (“Infinite Refrain. Music of Love’s Refuge” 2023). Kvääre heteronormi lõhkuvaid suhteid barokkooperis on uurinud ka näiteks Vivica Genaux’ ja Lawrence Zazzo, kes andsid 2019. aastal välja plaadi “Baroque Gender Stories”.
Ja muidugi on kirjutatud ka esimesed transinimeste kogemusest kõnelevad uued ooperid, näiteks 2023. aastal kanti St. Galleni ooperiteatris ette Tobias Pickeri ooper „Lili Elbe“, nimiosas USA translaulja Lucia Lucas. Soolise ülemineku kogemusest kõneleb ka Laura Kaminsky kammerooper “As One” (2014).
