Veebruari kultuurisoovitused. Koletistest, teadusest ja vabadusvõitlusest.
Veebruaris tähistasime “Naised teaduses” päeva ja sel puhul avaldab Feministeerium intervjuud teadlastega, kes räägivad raskustest, millega nad tänapäeval akadeemias silmitsi seisavad.
Hea ajaloolise ülevaate naiste rollist teaduses annavad Jana Levitina ja Aet Kuusik ka sellekuises veerus, “Naised ja teadus. Mis neid lahutab?”. Sama teema tuules soovitame ka naisteadlasest rääkivat meelelahutuslikku minisarja, lugemist kultuurivaldkonna koletiste ja suhtesisese vabadusvõitlemise üle ning veidi üleloomulikku meelelahutust.
“Lessons in Chemistry”
Kuna veel sajand tagasi võisid naised teadlase karjäärist vaid unistada, siis täna meil juba on midagi, mida tähistada. Kui teema lähemat huvi pakub, siis saate sellesse veidi süveneda ka meelelahutuslikult, vaadates samanimelisel raamatul põhinevat minisarja “Lessons in Chemistry” (“Keemiatunnid”).
1960. aastad. Peategelane püüab jõuda ülikoole hõivanud mees-teadlasteni, kes ei luba naistel uurimistöös osaleda. Seistes silmitsi usaldamatuse, hooletuse ja ahistamisega, otsustab ta valida teistsuguse tee – temast saab kokandussaate juht. Naise eesmärgiks on tõestada, et traditsiooniliselt naiste pärusmaaks peetud kokkamine on täiesti tõsine tegevus ning naised ise ei jää traditsiooniliselt meeste pärusmaaks peetud loodusteadustes meestele kuidagi alla. Lugu on veidi naiivne ja stereotüüpne, kuid tundub lihtne ja kaunilt üles võetud.
Sarja saab vaadata Apple TV+ rakendusest.
“Monsters: A Fan’s Dilemma”
Meelikõditav arutlemine eetilise konflikti teemal, mida tajume nautides sellist loomingut, mille autorile endale oleks meil üht-teist ette heita. Filmikriitik Claire Dederer avastas end võimatust olukorrast, sest tundis korraga soovi nautida Roman Polański filmikunsti, kuid samas ka tülgastust ja viha autori isiku suunas. Nende vastuoluliste tunnete uurimisest on saanud Dedereri fookus ning raamat “Monsters: A Fan’s Dilemma” (“Koletised: fänni dilemma”) käsitlebki inimese loomingu nautimise või tema fänn olemise rolli ja sellega kaasnevat vastutust.
Raamat on saadaval Feministeeriumi raamatukogus. Laenutamiseks kirjuta info@feministeerium.ee.
“Lõikejoon”, Carolina Pihelgas
Liine läheb Nursipalu harjutusvälja lähedale maamajja pakku mehe eest, kellest ta lahku on läinud. Õppuste paugutamine ja kuulirahe läbistavad ümberkaudsete inimeste igapäevaelu, muutes piirkonna vanainimeste ja täiskasvanute kohaks, kuhu lapsi ei julgeta küllagi tuua, rääkimata nende seal kasvatamisest.
Lahkuminekust kirjutatakse kui vabadusvõitlusest ja emantsipatsioonist, kus uue pilguga vaadatakse otsa kõigile olulistele suhetele oma elus, et leida ja kehtestada uus mina, kellena edasi elada. Raamatuga on lihtne samastuda, see on huvitavalt üles ehitatud ja kui otsa saab, tahaks teada, mis edasi sai.
Muidugi tekib küsimus, et kas see mees ja see ema, kellest räägitakse, on päriselt autori endine mees ja tema päris ema. Sellisel juhul võib lugeda Pihelgase eelmist proosakogu “Vaadates ööd” (2022) ja jõuda järeldusele, et tema looming on ikkagi väljamõeldis ja “Lõikejoones” on puudu liiga palju olulisi biograafilisi andmeid, et seda isiklikku lugu autobiograafiliselt lugeda.
Katkendit raamatust saab lugeda Loomingu Raamatukogu kodulehel.
“Hazbin Hotel”
Luciferi ja Lilithi tütar Charlie Morningstar püüab põrgu ülerahvastatuse probleemile leida muud lahendust kui taevaste jõudude iga-aastased tapatalgud. Ta asutab Hazbini hotelli, kus põrgusse neetud hinged leiaksid uue võimaluse oma patte kahetseda ja seeläbi taevasse ronida. Feministlik ja kväär spinn kristlikule metafüüsikale on värviline, ropp ja tempokas.
Tasuta pilootepisood on vaadatav siit. Sarja ennast striimib Amazon Prime.
“Dirk Gently’s Holistic Detective Agency”
Veebruar on lühike kuu, mille sisse mahutatakse (kohati vastu meie endi tahtmist) väga palju erinevaid asju, seega tundub sobilik soovitada sarja, mille sees samuti justkui liiga palju toimub.
“Dirk Gently’s Holistic Detective Agency” (“Dirk Gently Holistiline Detektiiviagentuur”) on draama-komöödia-detektiivi-fantaasiasari, mis on inspireeritud legendaarse Douglas Adamsi poolt kirjutatud raamatutest ning mille nimitegelase üleloomulikud võimed algatavad sellise peadpööritava sündmusteahela, et esmakordsel vaatajal jookseb juhe ikka täiesti kokku. Seega saad Dirki tegemisi jälgides ennast ka ise detektiivina tunda. See sari on nagu 1000-tükine pusle, mis saabub sinuni mitmes eri aegadel leitud läbipaistvas kilekotis, sest ka siin saab pilt selgeks alles hooaja lõpus, tuues kaasa väga rahuldustpakkuva “ahhaa!”-momendi.
Kuigi sellest oivaliselt meelelahutuslikust kaosest on väga raske kokkuvõtteid teha, tuleb soovituse huvides siiski proovida. Sarja esimeses hooajas uuritakse ühe mehe mõrva ja tema tütre kadumist, teises hooajas aga vabastatakse oma sõpru riigi salavanglast ning päästetakse sõjakeerises muinasjutuilma. Fantaasiafännide rõõmuks on üheks peaosaliseks “Sõrmuste Isanda” filmidest Frodona tuntud Elijah Wood, kellest saab veidi vastumeelselt nii detektiivi abiline kui sarja jooksul ka parem inimene.
Otseselt feministlike elementide asemel jooksevad episoodidest läbi igiinimlikud küsimused, millega me kõik oleme maadelnud: kes on minu probleemides süüdi, kas kunagi on muutumiseks liiga hilja ning miks on sõprus oluline.
Mõlemal hooajal on suhteliselt õnnelik lõpp, kuid sama ei saa kahjuks öelda sarja enda kohta, mille elulõng rahabosside poolt liiga vara läbi lõigati. See aga tähendab potentsiaalsele vaatajale seda, et ei pea oma igikasvavasse nimekirja lisama veel üht sarja, mille järgmist hooaega maha magada – saab rahulikult paari järjestikuse õhtuga sisse ahmida. Kui tihedalt sündmusterohke veebruar seda muidugi lubab.
Vaadata saab Netflixist.