Veel kord heaolust ja nähtamatuks muudetud inimestest

Isiklik saab lugu olla ka siis, kui see ei ole sinu lugu. 

Iida Rauma

Tänavuse Helsingi Pride’i üldteemaks oli heaolu. Seda võib tõlgendada näitajana, mille abil väljendada inimeste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist või seda, kas inimesel on hea olla. Heaolu kui tunnetatud tervis sõltub üldjuhul erinevatest teguritest, mille hulka kuuluvad psüühiline/psühholoogiline heaolu, ühtekuuluvus, turvalisustunne, rahulolu, elukvaliteet ja sotsiaalne tugi (Bäckman, 1987). Tervise lähtepunktiks peetakse inimese bioloogilist pagasit ja välistegureid, teisisõnu üldisi sotsiaalmajanduslikke ja keskonnatingimusi, sh kultuur ja poliitika. Need lähtepunktid mõjutavad inimeste individuaalset bioloogilist ja geneetilist olemust. Sama oluliseks peetakse tegevusi ja otsuseid, mis hõlmavad enamikku indiviide ja elualasid meie ühiskonnas, ning inimeste suhtumisi/hoiakuid ja vastutust ning suutlikkust teha valikuid (Kasmel & Lipand, 2007).

Kahtlemata on Helsingi Pride’i toimumine sellises mahus üheks heaolu märgiks. Ühe nädala jooksul toimusid teoreetilised ja praktilised töötoad ja kursused, mitmekülgne kultuuriprogramm (näitused, kontserdid, diskussioonid jne), ekskursioonid, spordiüritused ning piknikud. See kõik tipnes läbi kesklinna kulgeva paraadiga.

Üheks põnevamaks ürituseks kujunes Feminist Comics Networki korraldatud vestlusring Stories of Our Lives, kus autori elu peegeldatavate lugude tähtsusest ja vajalikkusest rääkisid räppar ja laulukirjutaja Mercedes Bentso, näitleja ja filmistsenarist Eeva Putro, kirjanik ja kirjastaja Iida Rauma ning koomiksikunstnik ja -kirjanik Wolf Kankare.

Ruumi (sh ühiskondliku ja keskkondliku ruumi) mõjufaktorid on individuaalsed. Nii võib igaüks meist anda erinevaid ja/või erineva raskusastmega vastuseid tervele hulgale küsimustele. Näiteks kellele/millele antakse ruumi ja kellele/millele ruumi ei anta? Millest me peaksime rohkem rääkima? Mida peaksime rohkem nägema ja kuul(a)ma? Milliseid lugusid me kuulame? Milliseid piire peaksime rohkem, süsteemsemalt ja plaanilise(ma)lt rikkuma ning miks peab avalikkuse ees oma lugusid rääkima? Kes annab ruumi ja kes võtab selle ära või vähemaks? Millisel ajahetkel on teatud lood ja narratiivid populaarsemad ja justkui olulisemad? Kes otsustab lugude s(t)aatuse üle? Millal, kus ja millistel asjaoludel muutuvad lood nähtamatuks ja millal kaovad teatud inimesed ja teemad sootuks?

Lugu käest kinni hoidmisest

Minult on mitmeid kordi küsitud, miks ei võiks kaks teineteist armastavat samasoolist isikut oma armastust avalikus ruumis käest kinni hoidmisega näidata, ilma et riik sellesse sekkuks. Enamasti peetakse riigi sekkumise all silmas kooseluseaduse eelnõud, mis paljude hinnangul jaotas Eesti rahva kahte leeri. Jah, oma lugudega peaks ja peabki avalikku ruumi minema. Aga seni kuni turvalisus ei ole tagatud (sh vihakõne ei ole kriminaliseeritud) ning teatud teemasid avalikus ruumis, meedias, haridussüsteemis, loomingus ja mujal ei käsitleta või tehakse seda stereotüüpselt või vildakalt, ei saa eeldada ja loota, et rohkem kui mõned julgeksid oma stereotüüpidest erineva Minana (ja ka eluga riskides) avalikus ruumis iseendad olla.

Vaata tõlget artikli jaluses. Illustratsioon Wolf Kankare blogipostitusest 05.07.2015. susiajasoraa.sarjakuvablogit.com [09.08.2015]

Iida Rauma meelest oli ausaks olemisel risk, sest naise, homo või mõne muu vähemusgrupi esindaja puhul nähakse loomingulist teost isiklikuna, öeldes: “Igas raamatus ei ole ma peategelane.” Või Eeva Putro olukord näitlejana, kus näitleja ja mängitavate karakterite vahele tõmmatakse automaatselt võrdusmärk. Tema rolle peetakse tema looks ja nii on mitu korda pärast teatud etendust küsitud: “Kuhu sa siis läksid?”

Kellest ja millest tahavad rohkem ja uutest vaatenurkadest lähtuvalt eelmainitud vestlusringi osalejad kuulda, näha ja lugeda või ise teistele narratiive pakkuda?

Mercedes Bentso: “Ma tahan näha ja kuulda biseksuaale ja roma päritolu inimesi ning üleüldse vähemusi, keda filmides ja mujal ühetaoliselt presenteeritakse.”

Iida Rauma: “Erinevaid erinevusi meedias, kunstis jm. Erinevaid identiteete üheaegselt –  näiteks ei ole õiget viisi olla homo. Stereotüüpseid identiteete on liiga palju. Näiteks tahaksin ma raamatu ilmumist, kus inimese soo muutmine on toimunud enne raamatu alguspunkti – trans-inimeseks olemine ei ole probleem, mida peab raamatus lahendama.”

Eeva Putro: “Ruumi on vaja nendele, kes on nii nagu nad on, sh naiselikud lesbid, naiselikud biseksuaalid jne.”

Wolf Kankare: “Vaimse tervisega seotud teemad on enamasti monotoonselt lahendatud. Näiteks miks on vaimse tervisega kimpus olevad isikud enamasti tapjad? Tahaksin näha ja kuulda vanemaid inimesi, eri vanuses inimesi.”

Ka mina tahaksin erinevaid lugusid näha ja kuulda. Tahaksin meedias, hariduses ja teistes süsteemides näha stereotüübivabasid inimeste lugusid. Tahaksin, et avalikus ruumis räägitaks rohkem nähtamatuteks muudetud inimestest ja teemadest. Tahaksin rohkem inspireerivaid ja motiveerivaid lugusid sellest, kuidas iseenda leidmine ja aksepteerimine, iseendaga sõbrunemine ja avalikus ruumis iseenda näitamine ei lõppe draama või tragöödiaga, vaid et inimese enda õnnekriteeriumitest lähtuvad õnnelikud lõpud saavad olla õnnelikud uued algused. 

Mida meie kui ühiskond koos teeme, et tagada inimestele tingimusi, mis aitavad meil kõigil terve olla ja terveks jääda? 

“Viimasel ajal juhtunud asjad:

Hakkasin hormoone võtma. Lasin lõpuks teha selle aarde ja planeetide tätoveeringu, mida olen tahtnud 3 aastat.

Olen põgenenud kohustuste eest joonistades piinlikku netikoomiksit. Veel kolm stseeni ja nad suudlevad. (On ütlematagi selge, et sel aastal albumit ei tule, sest see ei valmi koomiksifestivali ajaks. Järgmine aasta siis.)

Olen lamanud põrandal ja ma ei ole vastanud olulistele sõnumitele, joonud liiga palju ja maganud liiga vähe, olen olnud meeleheitel ja rõõmus ja pettunud ja muigel ja üksildane.

Olen kaotanud kontrolli igapäevaelus ja ma ei oska otsustada, kas see on hea või halb asi.”

Toimetanud: Brigitta Davidjants