Kiiremini! Kõrgemale! Kaugemale!
Eelmine kolmapäev oli naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) tehtud viimases uuringus vaatame otsa õõvastavatele numbritele – Euroopa Liidus on alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda 33% naistest, see teeb 13 miljonit naist. Vaadates asja lähemalt, näeme, et neist on pea 4 miljonit on oma elu jooksul kogenud valu ja alandust, mille tagajärjel tekivad pikaajalised psüühilised häired ja probleemid eluga toimetulekul. Psühholoogilist vägivalda on kogenud kolmandik naistest ja seksuaalset ahistamist ligi pooled naistest. See teeb laias laastus 6–7 miljonit naist!
Lõviosa vägivallatsejatest on mehed. Mehed, kes on kusagil kasvanud ja keda on keegi kasvatanud. Mehed, kelle arusaam mehelikkusest piirneb sõnadega “jõud”, “võim”, “riskivalmidus”, “valmisolek vallutusteks”, “emotsioonide varjamine” jne. Peab mainima, et kuigi viha on samuti emotsioon, siis paradoksaalsel kombel tundub, et selle väljendamine on aktsepteeritavam. Pidagem meeles, et stereotüüpne maskuliinsus teeb haiget nii naistele kui ka meestele endile, nii poistele kui ka tüdrukutele.
Mehelikkus — mask, mille taha peituda
Lõppenud PÖFFi noorteprogrammi Just Film raames nägin filmi “Mask, mille taha peitud”, mis lahkas kivinenud mehelikkuse algosakesteks ning aitas mõista vägivaldsuse tekkepõhjuseid. Ma ei liialda öeldes, et 90 minuti sisse suudeti põimida põhisõnumid soostereotüüpide kohta, mis peaksid jõudma lapsevanemateni, õpetajateni nii lasteaedades kui koolides, treeneriteni, psühholoogideni ja noorsootöötajateni ning skautide, gaidide, noorkotkaste ja kodutütarde noortejuhtideni.
Olen kirjutanud maskuliinsusest siin veergudel varemgi. Tookord küsisin, kuidas mehed ise end klassikalise maskuliinsuse raamides tunnevad, kuidas mõjutab sugu mehe elu ning mida soovivad mehed ise muuta. Film annab nii mitugi vastust neile küsimustele, sest loo käigus avavad end nii noored kui ka vanemad mehed. Usun, et ei ole olulist vahet, kas vastuseid painavatele küsimustele annavad poisid ja mehed Eestist või USAst, sest mehelikkusega seotud probleemid on üsna universaalsed. Kõlama jäid mõtted, milles ei ole kindlasti erilist ahhaa-efekti võrdõigusluse teemat igapäevamenüüna tarbivatele inimestele. Sellegipoolest oli lohutav näha neid mõtteid selgesse ja siirasse sõnumisse panduna, sest sain taas tõdeda, et meiesuguseid on palju.
Te mängite nagu eided!
Peale meeste jagasid oma mõtteid ka eksperdid. Mind kui spordilembese poisi ema kõnetas kõige enam treeneri roll noorte maailmatunnetuse, väärtuste ja enesehinnangu mõjutajana. Kuulasin kuid enne filmi linastumist TED-talki Joe Ehrmanniga, kes on endine rahvusliku jalgpalliliiga (NFL) kaitseliini mängija ning tegev noortetreener. Taaskohtumine uut diskursust loova treeneriga toimus seekord juba kinosaalis.
Sa oled nõrgem kui mõni tüdruk! Te mängite nagu eided! Kasvata endale munad! ja muud sääraseid „motiveerivad“ ergutushüüded ei ole ennekuulmatud ka meie spordimaailmas. Kui mõelda, milliste motivatsioonikõnedega on meie sportlaste treenerid oma treenitavate poole pöördunud, meenuvad esimestena see juhtum ja see juhtum. Tõelised mehed ei kaota, kaotus on häbiväärne! Kaotavad lapsed ja naised. Ja…geid?!
Vot see on sport! Foto: Quelle night. sports…. Flickr CC.
Võimetus oma tundeid väljendada
Ehrmann räägib palju aleksitüümiast ehk võimetusest oma tundeid ära tunda ning sõnadega väljendada ehk nähtusest, mis mõjutab eriti poisse. Ta kirjeldab väga kõnekalt stereotüüpset maskuliinsust spordimaailmas, mis iseennast taastoodab. Kõigele lisaks õpetatakse mitmesuguste sõnumite ja hüüatuste kaudu poistele paljutki ka naiste kohta. Feminiinsus (jutumärkidega või ilma) on midagi, mis selles diskursuses mehele ei sobi. Liigne jutt ja tunnetest rääkimine on taunimisväärselt naiselik. Emotsionaalsus tundub kui häbenemisväärne nõrkus, sest mehi ei kasvatata kaastundlikeks ja empaatilisteks suhtlejateks, vaid võistlejateks ja võitlejateks. Allutajateks. Vallutajateks. Ole mees! Ole kümneaastane, aga ole mees! (Mida see üldse tähendab lapsele öelduna?) Suru oma tunded alla ja võitle! Maailmaparandamine on naiivne naiselikkus. Jõud ja võim on ihaldusväärne mehelikkus.
Ehrmanni sõnul on spordilembelise ühiskonna võtmeisikud treenerid ning see, kuidas nad noori treenivad, mõjutab väga palju nende noorte kujunemist. Treeneritest sõltub, kas nad on innustunud, kas nad usuvad endasse, kas eksimine on aktsepteeritav ning andestatav ja kas tunnete väljendamine sõnade kaudu on kiiduväärt oskus või taunimisväärne nõrkus. Treener ei treeni vaid lapse ja noore füüsist, aga ka tema vaimu ja hinge. Treenitagu neid tundlikult.
Toimetasid Nele Laos ja Aet Kuusik
