Kiirmoetööstuse rõivaste tõeline hind. Naised Bangladeshis

Mul on vedanud. Ma olen sündinud riiki, kus naistel on õigused ja võimalused eneseteostuseks, perre, kus ükski uskumus või religioon ei kohusta mind millekski ja emale, kes mind üksi kasvatades on olnud igasuguste murede ja katsumuste kiuste alati oma iseseisvusega mulle eeskujuks.

Ma ei ole kogenud vägivalda ega soolist diskrimineerimist, või kui seda viimast, siis olen olnud liialt enesekindel või lihtsalt küllalt ebahuvitunud, et seda tähele panna. Oskan kasutada akutrelli ja lauasaagi sama hästi kui kududa ja süüa teha. Ma olen saanud endale lubada valikuid, tööalaseid katsetusi ja otsustusvõimetust karjääri kujundamisel. Mul on sõnavabadus ja võimalused hoolida ning seista nende eest, kes seda ise teha ei saa.

Kui oleksin sündinud Bangladeshis

Olukord oleks väga teistsugune, kui oleksin sündinud Bangladeshis. Valikuid oleks põhimõtteliselt kaks või vähemalt oleks mulle selgeks tehtud, et neid ei ole rohkem.

Traditsiooniliselt on alati olnud esmane variant abielluda, harilikult alaealisena. Erinevalt paljudest arengumaadest, kus naised võivad saada tööd põllumajandussektoris, ei tööta Bangladeshis naised tavaliselt väljaspool kodu. See on muutunud rõivatööstuse saabumisega ja on soodustanud vaeste naiste rännet maapiirkondadest linnadesse. Tekkinud on teine valik – töö rõivatööstuses. Loodud on neli miljonit töökohta ning tehtud suur samm naiste iseseisvuse suunas, kuna 80% rõivatööstuse töölistest on naised. Alates moetööstuse saabumisest 1970ndatel on vaesuse määr Bangladeshis langenud 70%-lt 40 %-le.

Wikipedia/Creative Commons

Naistel on tekkinud võimalus teenida raha, toetada oma perekondi ja see on takistanud palju alaealiste abielusid. See on viis pääseda vaesusest, võimaldada oma lastele haridust ja kasvada indiviidina.

Ajalooliselt on naiste kaasamine tööturule aidanud paljudes piirkondadele naistel emantsipeeruda ja suurendada soolist võrdõiguslikkust. Liberaalsed kirjanikud, nagu Leslie T. Chang, väidavad, et globaliseerunud rõivatööstusel on suur mõju vaese taustaga naistele, andes neile võimaluse leida tööd ja teenida palka. Samamoodi rõhutab sotsiaalmajandusteadlane Naila Kabeer, et töö rõivatööstus on võimaldanud Bangladeshi naistel saada tunnustust oma majanduslikku panuse eest perekonnale, ja et rõivatööstuse töötajad kipuvad olema teadlikumad oma õigustest ja kriitilisema mõtteviisiga kui teised naised.

Teoorias on see suurepärane, reaalsuses rajatakse teed naiste iseseisvuseni aga nende ära kasutamise kaudu

Tehaste omanikud on kasutanud naiste ebavõrdset positsiooni ühiskonnas, et moodustada odavat, kuulekat ja paindlikku tööjõudu. Selle asemel, et vastanduda naiste madalamale staatusele ühiskonnas, jäljendab töö rõivatööstuses seda. Naised teenivad tunduvalt vähem kui mehed, neid diskrimineerimistakse süstemaatiliselt ja neile on kättesaadavad vaid madalaima palgaga töökohad, kus on väga halvad väljavaated karjääri edendada. Paljude töökohad ei ole turvalised ja kui naised ei ole valmis töötama ebaturvalistel tingimustel, ohustab neid töö kaotus.

Lisaks elavad naised pidevas hirmus, mis tuleneb sellest, et neil pole võimalik vaid tähtaegu nägevate juhtidega produktiivselt suhelda. Nad on ümbritsetud vägivallavõrgustikust, mis vaigistab neid oma kogukonnas, kodus ja tööl. Töötajaid, kes püüavad luua ametiühingud, ahistatakse ja ähvardatakse, ebatavaline pole see, et tööandjad palkavad kurjategijad aktiivseid naisi läbi peksma. Kuigi 2013. aasta lõpus suurenesid palgad, suurendasid tööandjad samas tootmiskvoote ja üürileandjad tõstsid üüri, sundides neid seega töötama pikemaid päevi veel suurema surve all ning hoides neid majanduslikult sõltuvuses. Hirm jääda nälga hoiab naisi sõna võtmast.

Tööd tehastes alustatakse tihti 12aastasena. Vanuses, mil minu suurim probleem oli vene keele õppimine, on nemad küll pääsenud varajasest abielust, võitnud iseseisvuse, kaotanud aga lapsepõlve ja võimaluse saada haridust. Töölesõit on sageli pikk, sest teenistus ei võimalda elada linnas.

Wikipedia/Creative Commons

Bangladeshis on võrreldes konkureerivate riikidega, nagu Kambodža ja Vietnam, rõivatööstuses miinimumpalk siiani üks madalamaid – 5300 takat (62 eurot) kuus, mis on kaugel 8900 takast (104 eurost), mis on reaalselt vajalik, et katta töötaja põhivajadusi. Rääkimata normaalsest äraelamisest ja perekonna toetamisest. Paljud töötajad teevad 60 kuni 140 tundi ületunnitööd nädalas ja harilikult neile seda välja ei maksta. Tervis ja ohutus on sageli jäetud tähelepanuta, töötajatele ei anta pause ja ahistamine on arginähtus.

Maailmas jagub aga inimesi, kellele on antud võimalusi aidata

Naistele mõeldud Aasia ülikool Chittagongis näiteks hakkas pakkuma tasuta koolitusi rõivatööstuse töötajatele, andes nii vajalikke oskusi ja teadmisi karjääriredelil tõusmiseks. Valitsus ja välisinvestorid saavad panustada, investeerides tööjõu koolitamisse ja arendamisse, et suunata tekstiilitöölisi kõrgema lisandväärtusega sektoritesse. Need investeeringud lihtsustavad väljumist tekstiili- ja rõivatööstusest, pakkudes samas majanduslikku kindlust praegustele töötajatele.

Rana Plaza katastroofi järel loodud Bangladeshi tulekahju ja hoonete ohutuse kokkulepe (Bangladesh Accord on Fire and Building Safety) kaitseb töötajate õigusi, võttes moeettevõtted vastutusele nõuete eiramise ees ja võimaldades töötajatel keelduda sisenemast ohtlikusse hoonesse.

Kokkulepe näeb ette sõltumatut ohutuse kontrollimist tehastes, mida viib läbi umbes 110 insenerist koosnev võrgustik ja mille tulemused avalikustatakse. Viimase aasta jooksul on nad kontrollinud sadu tehaseid, tuvastanud on rohkem kui 80 000 tööohutuse rikkumist ning tootmine on peatatud 17 tehases.

Kui kohutav ka Rana Plaza varing ei olnud, siis on see andnud rõivatööstuse naistele platvormi sõnavõtuks. Viimase kahe aasta jooksul on registreeritud 200 uut ametiühingut, mille juhtidest 65% ja enamik liikmetest on naised. Need naised on koos alustanud läbirääkimisi tootmishoonete juhtidega, mis on suur samm töötajate heaolu suunas. Siiski on vaid 5% töötajatest ja alla 300 vabriku ametiühingutes ning paljud suured kaubamärgid keelduvad Bangladeshi kokkulepet allkirjastamast. Meie võimuses on aga neid ettevõtteid mõjutada, nõudes meie rõivaid tootvatele naistele õiglast palka ja ohutuid töötingimusi.

On positiivne, et naiste õigust tööle arengumaades kajastatakse aina enam. Probleemide teadvustamine on aga vaid esimene samm, oluline on vahet teha naiste õigusel töötada ja naiste õigustel tööd tehes. Naiste majanduslik sõltumatus ei saa tähenda madala palgaga ja ilma igasuguse sotsiaalkindlustuseta töötamist kokkuvarisemisohtlikes tehastes.

Arenenud maailma elanikel on oluline roll nende naiste abistamisel. Meil on võime survestada suurettevõtteid, boikoteerides neid ettevõtteid, mis töötajatest ei hooli. Meil on võimalus toetada oma ostudega kaubamärke, mis on võtnud eesmärgiks kohelda oma töötajaid inimväärselt ja maksta õiglast palka, võimaldada neil edasi areneda ja teha karjääri. Meil on võimalus näidata, et meil on ka teisi väärtusi, kui vaid iha odava kauba järgi.

Muidugi on ka majanduslikult arenenud maailmas jätkuvalt probleemid, nagu näiteks palgalõhe, ja isiklikud mured, mis on täpselt nii suured ja olulised nagu nad meie elu kontekstis on. Erinevus seisab aga selles, et meil on suuremad võimalused oma hääl kuuldavaks teha ja ma olen vähemalt enda jaoks avastanud, et ma saan ka oma isiklike muredega kergemini hakkama, kui kasutan oma võimalusi, et suuremas pildis muudatusi teha. Nimetagem mind siis rumalaks, naiivseks, siniseilmseks, aga ma usun, et me oleme kõik maailmakodanikud ning ei kõla kuidagi õige, et peamiselt naiste jaoks töötav moetööstus teisel pool maailma naisi nõnda ära kasutab. Globaliseerumine võib olla win-win olukord kõigi jaoks, kui igaüks sellesse oma panuse annab.