Sugu: N. Kuidas olla üks naistest, mitte üks poistest

Sooteema on õhus! Mille muuga seletada, et Vaba Lava kuraatoriprogrammis on väikese vahega tulnud välja mitu temaatilist lavastust, kõik ühtviisi tugevad, ent eriilmelised. Tiina Söödi hiljutine “Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” oli üdini queer, normaalsust vaidlustav jõuline sookriitika. “Sugu: N” tegeleb palju rohkem naisliikumise peavoolu teemadega. Ent kes on öelnud, et peavool halb on, eriti nii tugevate näitlejate esituses ja käsitluses?

Laval oli neli kolmekümnendates naist. Nagu nimigi viitab, ühendab neid kõiki see, et nad on naissoost. Ent asi pole vaid selles. Pigem maadlevad nad sellega, kuidas üks naine moodsa ühiskonna nõudmiste ja tabudega hakkama peaks saama. Kuidas oma eri rollide ja identiteeditahkude vahel toime tulla. Kuidas säilitada empaatia. Kuidas olla uhkusega one of the girls, mitte one of the guys. Ja kuidas üldse kaasaegse naisena endaks ja ellu jääda.

Niimoodi kõlab see kõik nagu üks õudne äng. Aga oh ei! Näitlejad teadsid suurepäraselt, et huumoris peitub võim. Naljaga saab pilada ühiskondlikku lollust, suunata tähelepanu probleemidele. Ja huumor päästab kurja koleda feministi mainest, kes ilmselt ei saa lihtsalt mehi. Muidugi, ega seda viimast vist keegi eesti juhtivate naisnäitlejate kohta väita julgekski… Ent naljaga on veel üks konks. Nalja taustal mõjub ootamatu tõsidus veelgi traagilisemalt, piirjooned muutuvad veelgi reljeefsemaks.

Lavastus oli üles ehitatud sketšidena, millest igal oli oma juhtmotiiv. Ja kõik teemad võeti läbi. Don Quijote’iks maskeerunud Mari-Liis Lill alustab monoloogiga, kus lahkab sugude ebavõrdsust, pikkides sisse mitmed olulised teemad. Näiteks viitab ta, et soolise võrdsuse vastand pole mitte sooline erinevus, vaid sooline ebavõrdsus – lihtne tõde, mis paljudest mööda läheb. Et tasub teadvustada oma privileege mõne teise grupi ees. Ja kõike seda teeb ta läbi (ennast)ironiseeriva prisma. Tõepoolest, mida me nende miljard aastat vanade soorollidega peale hakkame?

12309522_423161964550598_7596432058704917794_o

Mitte kõik sketšid polnud selge narratiiviga jutustused, üksjagu leidus ka sümbolismi. Küll naitusid naised kodumasinatega, küll prepareerisid ehitustööriistade abil täiusliku lõuna, küll püüdis Evelin Pang hüljata keskklassi pealesurutud ideaalse koduperenaise naiserolli. Muide, viimane mõjus kui parafraas Annie Lennoxi omaaegsest hitist “Beethoven”, sest sealgi murdis peaosaline välja sarnasest ängistavast rollist.

Kõik neli naist kandsid oma karakterid hästi välja. Aga mis siin imestada. Nagu nad ise viitasid, igatsevad nad juba mõnda aega teha lavastust, kus ei pea kihistama, kallistama, keksima ega punastama. Teisisõnu, iga näitleja oli laval just spetsiaalselt endale loodud rollis. See aga muutis nad isiksusteks, mitte vaid lavakaunistusteks, eesmärgiga olla ilus, seksikas kiisu.

Nii sain ma teada, et Mari-Liis Lill oskab olla erakordselt hea karakternäitleja. Ja Evelin Pang suudab pisarateni naerma ajada, kui teeb spordireportaaži ühe ema päevast. Eriliselt sümpaatne oli laval Ursula Ratasepp. Näitlejana on temas mingit alalhoidlikku, mõjuvat isikupära, loomulikkust. Tema monoloog kõlas teistest oluliselt hiljem, ent tabas otse kümnesse, jutt emadusega seotud süütundest võttis klombi kurku. Häirivalt kriipiv oli ka Hilje Mureli monoloog paarisuhtevägivallast.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Trupp: Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast
Lavastus: Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Dramaturg: Maria Lee Liivak
Kunstnik: Kairi Mändla
Valguskujundus: Priidu Adlas
Produtsent: Kaarel Oja

Ahjaa, näitlejatel olid ka edastada mõned sõnumid, ja mitte ainult meestele. Näiteks Ursula Ratasepp tervitas uut soolise võrdõiguslikkuse volinikku, kes tahab nüüd kaitsta huvigruppe, kelle õiguste vastu on varem hääletanud. Hilje Murel saatis tervisi meestele, kes vestlussaates naistest üle lärmavad ja arvavad, et viimaste roll on vaid kaunid olla. Evelin Pang saatis tervisi endisele välisministrile, kelle sillutatud tee naistele poliitikasse koosneb pigem klaasikildudest.

Muide, lavastusega tuli kaasa ka samanimeline ajakiri. “Selline, mida me ise lugeda tahaksime,” ütlesid näitlejad. Teise müügipäeva lõpuks kõlasid sotsiaalmeedia avarustes meeleheitlikud karjed – ootamatult müügihitiks osutunud ajakiri oli igal pool otsas! Need, kes aga selle kätte said, kiitsid.

Artikkel sündis koostöös Eesti Päevalehega.

Foto autor: Kris Moor