Palk pole üksnes rahatšekk, vaid ka ühiskonna organiseerimise vahend
Loe Eline Kittelseni artiklit “Ajutine naine”, mis kirjeldab Norra prekaarsete ehk ajutiste töötajate olukorda ja tingimusi. Palusime kunstitöötaja Airi Triisbergil prekaarse töö Eesti konteksti kommenteerida.
Eestis on prekaarse töö temaatika üle arutletud siiani peamiselt kultuurivaldkonna näitel. Vabakutseliste kultuuritöötajate majanduslik ebakindlus väljendub esmapilgul ajutiste töösuhete ja väikeste sissetulekute tasandil. Kuid oluline on silmas pidada, et tegemist on mürgise kombinatsiooniga, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed ka sotsiaalse turvatunde seisukohalt.
Eestis on töötajate ligipääs sotsiaalsetele garantiidele otseselt seotud nende panusega sotsiaalmaksusüsteemi. Samas on sotsiaalkindlustussüsteem üles ehitatud eeldusele, et kõik maksumaksjad on traditsioonilised palgatöötajad. Näiteks ravikindlustuskaitse eeldus on igakuine sotsiaalmaksu tasumine. Töötuskindlustushüvitisele on õigus inimesel, kes on töötuna arvele võtmisele eelnenud 3 aastal tasunud vähemalt 12 kuud töötuskindlustusmakseid. Pensionimäär arvestatakse sotsiaalmaksu laekumiste alusel.
Oluline on teada, et ligipääsu sotsiaalkindlustuskaitsele reguleeritakse sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse kuumäära kaudu, mille lävendiks on tänavu on 390-eurone brutopalk. Kelle töötasu jääb sellest piirist allapoole, see kukub sotsiaalkindlustussüsteemist välja – mõnel juhul osaliselt, teistel juhtudel täielikult. Vabakutseliste kultuuritöötajate seas juhtub seda sageli, sest nende sissetulek on kombinatsioon ajutistest töölepingutest, autorilepingutest ja stipendiumitest, millest mitmele ei rakendu sotsiaalmaksukohustus. Niisiis tunneb prekaarse töötaja Eestis ära just selle järgi, et tema ligipääs sotsiaalsetele garantiidele on raskendatud, piiratud või võimatu.
Kuidas avaldub prekaarsus väljaspool kultuurivaldkonda?
On oluline mõista, et kui prekaarsed töötajad hakkavad maskeeruma ühe-inimese-ettevõteteks, siis see on sotsiaalse kriisi sümptom, mitte selle lahendus.
Kui vaadata ringi töövahendusportaalides, siis jääb mulje, et ajutisi või osalise koormusega töökohti leidub Eestis üsna vähe. Seepärast on oluline märgata, et suur osa prekaarseid töösuhteid on maskeerunud väikeettevõtluseks. Palga-töö suhted on üha enam asendumas ostu-müügi suhetega ning selle asemel, et palgata alaline või ajutine töötaja, eelistavad tööandjad osta arve alusel teenust. Tööandja seisukohast on selline käitumine väga mugav, sest sotsiaalmaksude tasumise eest vastutab nüüd töötaja ise, olenemata sellest, kas tema sissetulekud on selleks piisavad. Nii näiteks on Tallinnas võimatu leida taksojuhti, kes töötaks töölepingu alusel. Suurem osa neist on FIE-d või OÜ-d, kellel lasub neoliberaalne imperatiiv olla ise oma õnne sepp. Osal väikeettevõtjatel tuleb see kindlasti ka hästi välja, kuid taas kord on oluline ära tunda, milline on õitsva ettevõtlussektori fassaadi taga haigutav sotsiaalne reaalsus.
Palk ei ole üksnes rahatšekk, vaid ka ühiskonna organiseerimise vahend. Kui palgatöö osakaal ühiskonnas drastiliselt väheneb, siis satub kriisi kogu tänapäevane töömaksudel põhinev ühiskonnakorraldus. Põhimõtteliselt on muidugi võimalik sotsiaalne reproduktsioonisfäär uutel alustel ümber korraldada ning muuta solidaarne sotsiaalkaitsesüsteem sõltumatuks palgatööst. Ent kuni seda pole juhtunud, on oluline mõista, et kui prekaarsed töötajad hakkavad maskeeruma ühe-inimese-ettevõteteks, siis see on sotsiaalse kriisi sümptom, mitte selle lahendus.
Kuidas on prekaarne töö soolisustatud?
Üldjoontes toimivad siin sarnased põhimõtted nagu klassikalise palgatöö puhul, ainult et probleemid avalduvad teravamalt. Kui ühiskonnas valitseb sooline palgalõhe, siis naissoost palgatöötajate jaoks tähendab see, et nende pension, töötuskindlustushüvitis või vanemahüvitis on meestega võrreldes väiksem. Prekaarsete naistöötajate jaoks võib see aga suurema tõenäosusega tähendada, et neil pole töötajana õigust ravikindlustusele või töötuna õigust töötuhüvitisele, et nad saavad üksnes rahvapensioni või et nende vanemahüvitis on väiksem kui miinimumpalk.
Kui tööturg on sooliselt segregeeritud, siis on loogiline, et madalapalgalistes „naistesektorites“ leidub ka rohkem prekaarsust. Klassikaline näide on siin jällegi kultuurivaldkond, kus kõik kolm faktorit esinevad koos – väikesed sissetulekud, lühiajalised töösuhted ja kõrge naistöötajate proportsioon. Kõige süsteemsemalt avaldub soolisustatud prekaarsus aga sotsiaalse reproduktsiooni valdkonnas. Mida enam on laste, vanurite, haigete ja meessoost palgatöötajate eest hoolitsemine delegeeritud naistele, seda prekaarsem on naiste positsioon ühiskonnas.
See on paradoksaalne situatsioon, kus naiste tasustamata hooletöö vähendab olulisel määral solidaarsele sotsiaalkaitsesüsteemile rakenduvat koormust, kuid saatuslikul kombel hoiab sotsiaalkindlustushüvedest eemal ka seda tööd tegevad naised ise, sest sotsiaalsete garantiide mõõdupuuks on jätkuvalt palgatöö.
