#1 Sissejuhatus: miks ma räägin anonüümselt. Ühe Eestimaa feministi märkmeid

Foto: erakogu

Tervitused kõigile! Mina olen venekeelne Eestimaa tüdruk ning tahaksin jagada teiega oma mõtteid naistest ja ühiskonnast. Näo ja nimeta. Anonüümselt.

Miks siis anonüümselt? Mulle meeldib väga Facebooki märkmete formaat, kus autoril on võimalus avada valitud teemat pisut iroonilises toonis, rõhutades samal ajal teatud ebakõlasid. Alates mõne aasta tagusest ajast, mil hakkasin end pidama feministiks, on ka minu peas võtnud kuju just sellised märkmed – küll reaktsiooniks nähtule, aga ka mu endaga juhtunu tõttu.

Vahepeal on möödunud piisavalt aega ning mina olen feministi ja tekstiloojana muutunud veelgi enesekindlamaks. Ometi kardan ma tänaseni (või ehk pigem häbenen?) kirjutada sotsiaalvõrgustiku isiklikul lehel vene keeles sellest, mida ma ühiskonnas toimuvast arvan. Seepärast otsustasingi leida oma hääle üles anonüümselt.

Oleks väga loogiline samm seletada nüüd, miks ma ei ole täna veel valmis loobuma anonüümsusest. Facebook ei ole ammu enam sõprade intiimne sotsiaalvõrgustik. Seal on kolleegid, sugulased, vanemate sõbrad ja lihtsalt inimesed kodulinnast. Mina tegin oma coming outi feministi ja ateistina (– see link on minu jaoks ääretult oluline) umbes kolme aasta eest. Sellest ajast saati ei pelga ma teha oma häält kuuldavaks sõprade ringis, pere ja kolleegide keskel, kui vestlus seda parajasti nõuab.

Mul on ka selgelt meeles, kui tihti olen taolistes vestlustes tundnud hämmeldust, survet ja isegi teatavat agressiooni, olgugi et minu jaoks on ülioluline mingid asjad läbi rääkida. Näiteks miks mitte teha kellegi suhtes alandavaid nalju või kasutada ütlusi stiilis “sa oled ju tüdruk”. Sellegi poolest tunnen ma hirmu, kui kujutlen, et kõik need venekeelsest keskkonnast pärit inimesed, kes on mu kontaktide hulgas (hoolimata sellest, et nad pole mu sõbrad), saavad võimaluse kirjutada mõnevõrra agressiivseid kommentaare. Ma lihtsalt pole selleks valmis.

On võimalik, et ma liialdan. Ent olen end juba korra minevikus avastanud keset meediaskandaali ning tonnide kaupa viha ja mürki ei vajunud kaela ainult mulle, vaid ka mu perele. Need arvajad olid inimesed, kellega mul ammu enam polnud reaalses elus mingeid suhteid ning kes reageerisid korraga väga jämedalt ja julmalt, täit olukorda üldse mõistmata. Ilmselt ei hirmutaks see kõik mind nii pööraselt, kui tahaksin kirjutada ökoloogiast või meditsiinist (samuti mitte kõige lihtsamad teemad, tõsi).

Teisisõnu, mind hirmutab mõte kirjutada feminismist oma näo ja nimega. Ma kardan sellest kirjutada enda Facebookis ning mul on jätkuvalt piinarikas vaadata reaalsust enda ümber. Sest ma näen ju ikka veel, kuidas suhtutakse Eesti venekeelses ühiskonnas naistesse, millist keelt naistest rääkides kasutatakse (баба*, шлюха** jne) ja kuidas streigitakse uute ideede vastu, näiteks et suhte osapooled võiksid olla võrdsed.

Loe järgmist lugu siit.

* mutt

** lits

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka