#7 Valimistest ehk tavapärane seksism. Ühe Eestimaa feministi märkmeid

Foto: Daniel Kruczynski (flickr, cc)

Valimised on läbi ning juba me elamegi uues reaalsuses, mis ühest küljest oli ennustatav, ent teisest küljest tundub ikka veel hirmutav. Jätan üldised analüüsid teistele ning räägin hoopis sellest, mis mind ammu juba seest sööb.

Mu ülemusest (naisest, muide) saab ilmselt riigikogu liige. Ma mõistan, et selles riigikogu koosseisus on piisavalt diskrimineerivate vaadetega staare. Ent nendega ei ole ma koos töötanud ning nende edu tundub mulle sageli osa üldisest trendist. Aga sellel daamil on mu südames eriline paik.

Olen juba aastaid töötanud ühes asutuses noore spetsialistina. Mõne aasta eest tuli meie juurde aga daam, kes oli end tõestanud nii poliitikas kui ka olulistel riiklikel ametikohtadel. Alul tundus too daam armas ja isegi väga eetiline. Ta muutis üldised töötingimused mugavamaks ja paindlikumaks, me sammusime asutuse juhtimisstiililt üheksakümnendatest aastatest kindlalt kahetuhandetesse. Aga aja jooksul läks midagi viltu, õhus võttis maad ebamugavustunne ja pärast paari kuud vajus meile kaela tubli annus seksismi.

Kord alustas meie juhataja suurt koosolekut, kus osalesid peaaegu kõik töötajad, järgmiste sõnadega: “Paari päeva eest oli naiste marss. Võimalik, et ma ei peaks seda nüüd ütlema, aga ma ütlen ikkagi.” Sellele järgnes täiesti kohatu nali meeste ja naiste värbamise kohta, kuidas mehed on head ja tugevad ning neid peab vaat seetõttu värbama. Naljast veelgi enam häiris mind see, et direktriss kahtlustas küll, et tema sõnad on taktitud, ent otsustas teravmeelselt seda aspekti rõhutada, mitte aga loobuda sellest, et valgustada meid sel moel kaadriprobleemist.

“Ärge mul siin ainult rasedaks jääge!”

Sellega lugu ei lõppenud. Ma kirjutasin juhile kirja, kus ütlesin, et nali võib tunduda taktitu ja olla seksistliku alatooniga ning 2019. aastal on see riigiasutuste ametlikel üritusel kohatu. Vastuseks kuulsin, et loomulikult on mul õigus väljendada oma arvamust, ent sellised teemad on isiklike vaadete küsimus ja kui nali mind solvas, siis on see juba minu probleem. Ta mainis ka, kuidas oma töös pole ta kunagi valinud inimesi soo järgi ning kui tähtis on värvata mehi sama aktiivselt kui naisi, isegi kui valdkonda iseloomustab naiste ülekaal. Loomulikult on sooaspekt kollektiivi moodustamisel oluline, ent Eestis on tööleidmine naistele jätkuvalt keerulisem protsess. Seetõttu tundub värbamisel meestele keskendumine privilegeeritud grupi eest hoolitsemisena, mitte diskrimineeriva süsteemi vaidlustamisena.

Loomulikult on palju õudsamaid olukordi. Aga on absurdne, et aktiivse karjääri ja riikliku toetusega poliitik ei mõista solvavate naljade kontseptsiooni ja seda, kuidas toimib diskrimineerimine. Et ta ei suuda oma alluvatele isegi formaalselt öelda, et “ma vabandan” või “võtan teadmiseks”. Ning et ta jätkab ebakorrektsete naljade tegemist. Ja-jah, nädal hiljem ütles ta enne järgmist suurt koosoleku tüdrukutele: “Ärge mul siin ainult rasedaks jääge”. Hiljem koosolekul viskas aga korduvalt nalja: “Oi, ega ma sind ei solvanud?”

Varsti lakkab see daam mu elus olemast. Ta hakkab looma meie helget tulevikku kaugel minust. Ent selle mõistmatuse eest, et ta oma naljadega diskrimineerimist normaliseerib ja eitab täielikult võimalust, et oli taktitundetu, annan ma talle tiitli “Minu lemmikseksist riigikogus”. Ja ma ei teagi, kas ma soovin, et ta paljastaks end ja jõuaks oma väljaütlemistega rohkem avalikkuse ette, või tasub olla kena ja saata maailmale vaid sõbralikke soove.

Loe eelmist lugu siit.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Mittelipakas!

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse. Enne seda pidas…