8. märts: siin me oleme, igal aastal uuesti

Ma ei tea, kust alustada. Ja kas see olekski üldse algus. Kõik algab ikka varem, kaugemalt, kellestki teisest, mitte kunagi siit, täna, kindlast punktist. Nagu midagi ega kedagi polekski enne olnud. On ja neid on palju. Poleks neid, poleks meid siin, sel viisil.

Poleks mind siin sellest rääkimas, keerutamas taaskord neid õhus tiirlevaid kümneid küsimusi, millest mõni riputatud sinna uudishimust, mõni meeleheitest, mõni letargia peletamiseks. Sest, mõtlen ma vahete vahel päris tõsiselt, kas me ei ole sellest kõigest juba piisavalt rääkinud? Kas kõikidest tehtud uuringutest, kirjutatud artiklitest, korraldatud meeleavaldustest, peetud sõnavõttudest, antud selgitustest, koostatud raamatutest, tehtud küsitlustest, kogutud statistikast ikka veel ei piisa, et minna sügavamale, kaugemale, tõsisemalt? Ei piisa mõistmaks, et meis ja meie eludes on asju, õudseid, julmi, ebaõiglaseid asju, mida me ei osanud näha, sest näeme vaid seda, mida teame, ja on nähtusi, mida me ei osanud nimetada, mitte seetõttu, et pole sõnu, sõnu on küllaga, vaid seetõttu, et keel on võim ja mitte igaühel pole võimu asju nimetada.

Küsimus on retooriline, sest ilmselget ei ole sellest kõigest kaugeltki küllalt. Miks muidu tuleb igal aastal, eriti rahvusvaheliste 8. märtsi ja 25. novembri valguses, selgitada kogu temaatikat jälle uuesti, tegeleda silmade pööritamiste, tahtliku teemade lihtsustamise ja naeruvääristamise kiuste „probleemi tõsiduse teadvustamisega“? Kõigepealt selgita, et naiste vastane vägivald, palgalõhe ja naiste vähene esindatus otsustavatel kohtadel nagu ka naiste objektistamine on terve ühiskonna probleemid ja et need on tõsised. Iga jumala aasta! Kuigi pärast sadade tuhandete naiste ja meeste tööd terves maailmas, pärast kõiki neid aastaid peaks see olema niigi selge.

Aga ei. Igal aastal otsast peale. Ja iga kord leiame eest tulihingelisi vasturääkijaid ja meid vaikima sundijad, kes kinnitavad, et tegemist on pseudoprobleemidega. Leiame eest päevalehti, kes otsustavad illustreerida Eesti Naiste VI Kongressil vastu võetud tõsist poliitilist manifesti fotoga, millel vaid rida seelikutes noorte naiste jalgu ja kuuleme tarku, kelle meelest naised on ise oma olukorras süüdi ja üleüldse, meestel on palju raskem. Isegi päeval, mis tähistab feministlikku võitlust võrdsete õiguste eest ja tegeleb patriarhaadi põhjustatud probleemide esiplaanile asetamisega (mis puudutavad ka mehi), pakub võimalust nende põhjuste ja tagajärgede peale sügavalt mõelda, kingitakse enamus töökollektiivides, ajalehtedes, raadiosaadetes ja pidulaudades naistele nende teemade tõstatamise asemel lilli ja šokolaadikompvekke. Šokolaadikompvekke!

Millalgi öeldi, et hea küll, aga näidake meile arve. Sest meie sõnu niisama ei usuta. Ja me näitasime. Näiteks: iga kolmas eurooplanna on oma elus vähemalt korra kannatanud füüsilise, psüholoogilise ja/või seksuaalse vägivalla all, ja et 2012. aastal kannatas ligikaudu 13 miljonit eurooplannat füüsilise vägivalla all ning 3,7 miljonit sattus seksuaalse rünnaku ohvriks, kuid enamik naisi politsei poole ei pöördu. Arvud on kohutavad. Tegemist on raske inimvastase kuriteoga ja peaks nõnda olema iga riigi karistusseaduses ka kirjas. Aga ei ole. Teatame, et seda tüüpi vägivalla vastu võitlemiseks on vaja seadusi ja ennetamiseks laialdast suhtumise muutumist. Otsustajad, arvamusliidrid vangutavad pead, lubavad teemaga tegeleda, kuid mööduvad kuud ja edasiliikumist ei toimu. Nüüd kaheldakse meie (kohutavate) sõnade kõrval ka (kohutavate) arvude õigsuses.

Seejärel mõtlesime, et võib-olla võetakse meid kuulda siis, kui tõestame majanduslikes terminites palgalõhe, lähisuhtevägivalla ja mehestunud poliitika sobimatust meie ühiskondadesse. Et seda tüüpi nähtuste, nende algusallikateks olevate seksismi, misogüünia ning rangete, vastandlike soorollide vastu tuleks võidelda just nende põhjustatud majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Numbrite, arvude parandamise eesmärgil. Tõestada, et riigile läheb naiste vastase vägivalla tolereerimine ja soopõhine diskrimineerimine väga kalliks maksma. Ehk võetakse meid kuulda siis, kui räägime nende, meile peale surutud keeles, kui paneme probleemile hinna, räägime rahast ning mitte tema sotsiaalsest ja psüholoogilisest mõõtmest. Inimõigustest, inimväärikusest, vabadusest, õig(l)usest.

Korraks võtsid ka need arvud poliitikuid, juhte kukalt kratsima, kuid sinna see jäi. Seksism võidab majandusloogika, sest eelarvamused on sageli tugevamad kui pärast veenvaid argumente omandatu. Sest isegi isiklik positiivselt vastupidine kogemus liigitatakse pigem „erand, mis kinnitab reeglit“ kategooriasse, selle asemel, et kasutada seda oma eelarvamusest loobumiseks.

Ometi peaks piisama juba ainuüksi demokraatia mõttest, idee süviti mõistmisest, ja sooküsimus oleks iga poliitilise debati keskmes, pidevalt, iseenesestmõistetavalt arvestatud poliitikute ning kodaniku ühiskonna ettepanekutes, haridusprogrammides, meedias ja avalikes sõnavõttudes. Peaks piisama, et senikaua kuni me üheskoos võrdõigusliku ühiskonna poole püüdleme, tuleb mõõta kõigi vastuvõetud poliitiliste, ühiskondlike ja majanduslike otsuste mõju eri soode esindajate jaoks ning negatiivse tulemi korral, vastav seadus ümber teha. Sest vähemaga pole me nõus. Mitte keegi.

Demokraatiast peaks piisama. Aga siin me oleme. Igal aastal uuesti.