8 raamatut, mida sel suvel lugeda (ja üks film vaatamiseks ka)
Feministeerium läheb puhkusele, aga enne seda annavad meie kollektiivi liikmed – mõeldes oma maale ja rahvale, kelle teenistuses me töötame – mõned ideed suviseks ajaveetmiseks. Kuna oleme raamatusõbrad, siis paneme ette eelkõige lugemist: alates sisekaemuslikest rännakutest inimpsüühikasse kuni kiireloomuliste kliimadialoogideni, eesti kirjanduse köitvatest nurkadest feministlike manifestideni, aga keeletoimetaja soovitab lisaks raamatutes tuhnimisele ka Barbie-film ära vaadata. Ühesõnaga, ole kirglik raamatukoi või uudishimulik algaja, loodame, et puhkad ja loed mõnuga.
Toimetaja Aet Kuusik soovitab: Virginie Despentes „King Kongi teooria“
„King Kongi teooria“ on punkroki peal üles kasvanud prantsuse kirjaniku Virginie Despentes’i essee, mida mõned peavad manifestiks ja mõned teised provokatsiooniks. Eks Lasnamäelt pärit mina mõtles varajastes 20ndates ka – ja vahel mõtleb siiani – et mida asja on minul nõudmisega kvootide järele või naissoost tippjuhtide palgavõrdsusega, mille eest seisvana feminism mulle toona üldjoontes paistis ehk millenagi, millel minu eluga erilist seost ei ole. „King Kongi teoorias“ mõtestab Despentes oma isiklikke kogemuste kaudu ühiskonnas levinud arusaamu vägistamisest ja võimatusest sellest rääkida, ohvripositsioonist ja soovist sellest välja murda, prostitutsioonist ja moraalsetest hinnangutest seksitöötajate suhtes, pornograafiast ja selle loomingulisest potentsiaalist ning soost ja naiselikkusest, mille juurde teda ikka ja jälle (pärast joomise maha jätmist) suunata püüti. Kritiseerides korraga nii patriarhaalseid norme kui ka korporatiivset keskklassifeminismi, kirjutab Despentes eelkõige neile naistele, kes ei osale meeste pilgule suunatud lihaturul – või kui osalevad, siis selleks, et see ebaõiglus rahaks teha. Lisaks pöördub ta nende meeste poole, kes ei soovi oma rolli piiritleda mammutiküti ja rahakotina ega vastata ühiskonna võimu ja edukuse ootustele.
Muidugi saab Despentes’ile ette heita (strateegilist) essentsialismikalduvust, aga ta raamatu põhiline eetos – „Ma hoian nende poole, kes ei saa hakkama, sel lihtsal põhjusel, et ma ise ei saa eriti hästi hakkama. Ja et üldpildis leiab vaimukust ja leidlikkust meie poolelt. Kui pole millegagi poosetada, ollakse tihtipeale loovamad“ – on väga sümpaatne.
Originaal välja antud 2006
Eesti keelde tõlkinud Maria Esko
Toimetaja Kadi Viik soovitab: Lilli Luuk „Kolhoosi miss“
Lilli Luuk on parim, mis Eesti kirjandusmaastikul viimastel aastatel toimunud on. Tema lühiproosas on midagi krüptilist, kuid nagu Brigitta Davidjants oma arvustuses kirjutas: väga palju jääb välja ütlemata, ometi saab lugeja aru. Võibolla eriti hästi saab aru see lugeja, kes on pärit väikeasulast ja kelle teismeiga langes kokku Eesti taasiseseisvumisega. Olustikukirjeldused on kohati lausa lüürilised, ajastu täpne tabamine võib mõjuda nostalgiliselt, aga selles nostalgias puudub nõukogude aja või meie kauboikapitalismi perioodi romantiseerimine. Sealt kumab läbi tõrjumist, misogüüniat, libustamist, seksuaalvägivalda. Novellikogu on olemas Feministeeriumi raamatukogus.
Kirjastus Saadjärve kunstikeskus 2022
Projektijuht Kaimai Kuldkepp soovitab: Jason Hickel „Less is More: How Degrowth Will Save the World“
Lugemissoovitus hetkedeks, kui tekib tunne, et feministlikus ühiskonnas võiks olla vara õiglasemalt jaotunud ning kogukondlikku tegutsemist rohkem. „Less is More“ räägib kasvujärgse ehk SKT-põhisest majandusest loobunud ühiskonna võimalikkusest ja teemat avatakse äärmiselt pehmel ja kaasaval moel. Enam kui pool raamatust on sissejuhatus, mis kirjeldab kasvujärgsest ja tasaarenevast ühiskonnast rääkimisel asemel hoopis seda, kuidas ja miks me nende võrdsus- ja keskkonnateemadega puusse oleme pannud. Ja kes on süüdi! Raamatu teiseks pooleks, kestlikuma tuleviku visualiseerimise ajaks peaks ka kõige skeptilisemal lugejal olema rusikad võrdsuse kaitseks püsti ja valmidus radikaalseks muutuseks tekkinud.
Teema raskusele vaatamata suviselt kerge ja lihtne lugemine, mis sobib ideaalselt ka esimeseks kapitalismikriitiliseks mõttearenduseks. Võimaluse korral tasub teost või selle osi kõva häälega oma koduhoovis ette kanda, et ka onu Heinost naaber kuuleks ja õpiks.
Raamat on eesti keelde tõlkimisel, ingliskeelselt on see saadaval näiteks rahvusraamatukogus ja veebipoes Krisostomus.
Penguin 2023
Maailmasarja toimetaja Hille Hanso soovitab: Rutger Bregman „Inimkond“
Kui teil on selline tunne, et maailmas läheb kõik pöördumatult allamäge, inimene kui selline on lootusetu olend ja tulevikku saab näha vaid pessimistlikes toonides, siis see raamat on kohustuslik suvelugemine. Hollandi ajaloolane ja kirjanik Rutger Bregman mõtiskleb paljude tuntud sotsioloogilliste ja uuringute ja psühholoogiliste katsete taustal sellest, kas varasemad – ja praeguseni domineerivad – käsitlused inimese olemusest (näiteks see, et inimene on olemuslikult isekas) pole mitte üles ehitanud ja kirja pannud need, kes laiemat konteksti ei näinud ning tegid tarbetult negatiivseid järeldusi. Bregman tõestab üpris veenvalt, et tegelikult on inimkond koostöövõimeline ja enamik inimesi täitsa mõistlikud ja heatahtlikud. Oleme ilmselt nii negatiivselt indoktrineeritud, et raamatuarvustustes nimetatakse teost alailma „revolutsiooniliseks“. Hoolimata sellest, kas nõustute autoriga või mitte, süstib teos optimismi. Aga mitte ainult seda – see annab ka meiesugustele maailmaparandajatele jaksu ning jõudu edasi heatahtlik olla!
Tõlkinud Tõnis Värnik
Kirjastus Varrak 2021
Huvikaitsespetsialist Elise Rohtmets soovitab: Robert Pollin ja Noam Chomsky „Climate Crisis and the Global Green New Deal: The Political Economy of Saving the Planet“
Rohepöördest räägitakse palju, aga mis see on? Sellele küsimusele vastamiseks on „Climate Crisis and the Global Green New Deal“ hea hüppelaud: see on lihtne ja ladus dialoog majandusteadlase Robert Pollini ja filosoofi Noam Chomsky vahel. Raamatus osutatakse keerutamata, et maailma suurim rohepööret vastustav poliitiline jõud on republikaanide partei, kelle radikaliseerumise ajalugu võib paljusid üllatada. Arutatakse mehhanisme, millega varasemate kriisidega on toime tuldud ja mida me tänapäeva neoliberaalses maailmas võimatuks peame, nagu eraettevõtete osaline või täielik riigistamine, mis tähendaks näiteks fossiilkütusegigantide nagu Exxon Mobil vähemalt osalist riigistamist, et tagada õiglane üleminek rohemajandusele.
Venekeelse suuna toimetaja Julia Tisler soovitab: Daria Varlamova ja Anton Zainijev „Hulluks! Vaimsete häirete linnajuht“
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on iga neljas Maa elanik vähemalt korra elus kogenud psüühikahäiret. Samal ajal on enamikul meist kehv arusaam psüühika toimimisest ja põhjustest, miks see laguneb. Lisaks on depressiooni, ärevushäirete, sotsiopaatia ja skisofreenia kohta palju stereotüüpe. Teadmatus tekitab hirmu ja seetõttu soovitan lugeda Daria Varlamova ja Anton Zainijevi raamatut, kes on uurinud levinumaid psüühikahäireid ja kirjutanud neist üksikasjalikult, ausalt ja väga selgelt. Teaduslik lähenemine on siin kõrvuti lugemiskergusega, nii et raamat sobib nii kogenud populaarteaduse austajatele kui ka neile, kes tavaliselt eelistavad ilukirjandust. Olen seda juba oma emale ja vanaemale soovitanud, sest maailm muutub paremaks paigaks, kui inimesed lõpetavad kartmise ja ei loo oma peas koletisi.
Raamat on venekeelne
Дарья Варламова, Антон Зайниев „С ума сойти! ПутеводителЬ по психическим расстройствам для жителя болЬшого города“
Venekeelse suuna toimetaja Jana Levitina soovitab: Naomi Alderman „The Power“
Romaani põhiosa tegevus toimub üleminekuperioodil tänapäeva ja väljamõeldud düstoopilise tuleviku vahel. Erinevalt enamikust ulmekirjandusest ei ole selle kesksed teemad mitte üksikisiku vabadusi rõhuvad struktuursed jõud ega masinate võidukäik inimkonna üle, vaid võimu osa soorollides, soopõhine vägivald, seksism ja naistevihkamine. Pärast võimuvahetust meestelt naistele, mis on tingitud sellest, et viimased saavad ühtäkki üleloomuliku võime toota elektrit ja seega muu hulgas ka inimesi paljaste kätega elektri abil tappa, vahetuvad ohvrite ja rõhujate rollid. Romaan jälgib mitut tegelast, kes kogevad sotsiaalse struktuuri muutumist ja kehastavad patriarhaalsesse ühiskonnaga pahuksis olevaid soorolle. Tegemist on satiirilise romaaniga, mis häirivalt ja kohati isegi julmalt viskab nalja ignorantsuse ja empaatiavõimetuse üle, millega kostitatakse ohvriks langenud ja ilma agentsuseta inimesi, näiteks ohvrisüüdistamise või ohvrite jutu ebausaldusväärseks pidamise kaudu. Samuti esitab teos küsimusi selle kohta, miks inimesed otsustavad oma võimu kuritarvitada ja kas matriarhaat on patriarhaadi vastand.
Enne teose lugemist peaks teadma, et selles on seksuaalse rünnaku ja vägivalla kirjeldused.
Little, Brown and Company 2016
Keeletoimetaja Raul Veede soovitab: Djuna Barnes „Öömets“
Djuna Barnesi „Öömets“ lõi ilmumise ajal laineid, sest ehkki naisterahvaste vaheline armastus on maailmakirjanduse teemaks juba vähemalt sestsaati, kui Sappho Lesbosel kuulutas, et õhtu toob tagasi kõik, oli inimkond vahepeal elanud üle viktoriaanliku ajastu ja suutis šokeeruda enam-vähem kõigest peale räige vägivalla. Barnes aga kirjutas sellest nii suurepärases poeetilises keeles, et isegi aeglasevõitu T. S. Eliot tunnistas eessõnas end umbes kolmandal lugemisel lõpuks hoomanuvat, kuivõrd imelise raamatuga ikkagi tegemist on. Barnesi luule on muidugi keeleliselt veel vaimustavam, ent sellele eesti keeles eriti ligi ei pääse (ja tõlkimine on tõsine ettevõtmine), sestap sobib sumedail suveöil Scott Fitzgerald nurka visata ja võtta kätte 2016. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Krista Mitsi tõlge. Nii head asja igal ööl ei pakuta.
Loe katkendit siit.
Tõlkinud Krista Mits
Loomigu Raamatukogu 2016
Virginie Despentes „King Kongi teooria“
Virginie Despentes’ist on meie ajakirjanduses juttu tehtud kõigepealt tema romaanil põhinenud filmi „Baise-moi“ kinno jõudes ja hiljem kolmeosalise romaani „Vernon Subutex“ ilmumise puhul. Rannalugemiseks sobib ent paremini tema vastilmunud „King Kongi teooria“ Maria Esko toredalt elavaloomulises tõlkes. See ergastav teos ei jäta külmaks ühtki meest, lugege kindlasti paremaid palu avalikes kohtades valjult ette. Sümboolse mõju tugevdamiseks soovitan kasutada järjehoidjana vaibanuga. Ühtlasi peaks „King Kongi teooria“ kuuluma iga teismelise neiu öökapile – kui noor daam alguses lugeda ei viitsi, öelge, et selle järgi tehti kõik need filmid. Küll ta teid hiljem tänab.
Originaal välja antud 2006
Tõlkinud Maria Esko
Film „Barbie“, režissöör Greta Gerwig
Juuli keskel jõuab kinodesse Greta Gerwigi „Barbie“ – film, mille treileritest jääb õhku eelkõige küsimus: „Kuidas seda üldse teha lubati?“ Eelreklaamis kuulutatakse kõikvõimalikes versioonides, et naised võivad teha, mida iganes nad tahavad ja kätte võtavad, samas kui meeste ülesanne on olla lihtsalt ilus. Peaosas on Harley Quinn ehk Margot Robbie, jutustaja Helen Mirren – see paneb fantaasia käima küll. Muidugi on teatud mõttes tegu täispika filmi vormis tootereklaamiga, samuti kui Barbie-romaanid, koomiksid ja multifilmid (mida Vikipeedia loetleb 42). Võib küsida, kas film pole mainepesuprojekt pärast aastakümneid, mil nuku kantava ideoloogia võttis kokku kurikuulus fraas: „Matemaatikatund on karm.“ Teisalt on Barbie mainepesu käigus tehtud hulk projekte nagu tüdrukuid võimestavad rollimudelnukud, mida mõnes mõttes võiks hinnata ka positiivse nähtena. (Irooniliselt kombel ei keelustatud Barbiet Saudi Araabias teps mitte liigse konservatiivsuse pärast. Aga iroonias on saudid üldse tugevad.) Kuidas on lood uue filmiga – on see meta, irooniline ja võimestav või trivialiseeriv ja võltsplastist? Ega me enne ei tea, kui mõni lugeja selle ära vaatab ja meile kirjutab, mis mulje jäi.
Eesti kinodes alates 21. juulist
