Aga millal sa lapse saad?

Vaatasin hiljuti enam kui kümme aastat vana dokki ühest ägedamast Eesti režissöörist Leida Laiusest. Teda meenutanud kolleegid kirjeldasid Laiust kui ambitsioonikat ja ilmatu töövõimega professionaali, aga läbi filmi ka kui naist, kes raske tööga enda lastetust kompenseeris. Eriliselt jäi meelde ühe näitleja sentiment selle kohta, et naise tegemistel ei ole mingit kaalu, kuni ta ei ole emaks saanud, sest selle staatuse kõrval kahvatub kogu ülejäänud töö.

Naine = ema

Arvamus meenus mulle taas, kui hea sõber oma värsket tööintervjuukogemust jagas. Nimelt oli väärika avalik-õigusliku institutsiooni osakonnajuht töölesoovijalt laste olemasolu kohta küsinud. Kui noor naine kerge irooniaga* vastas, et tal selliseid ambitsioone ei ole, siis jätkas intervjueerija iseenesest mõistavalt: „Ahah, juba olemas. Aga kui vana ta siis on?”

Samuti olen ise olnud korduvalt olukorras, kus lapseküsimus kellelegi asjassepuutumatule muret valmistab.

Lapsi pole – põhjenda!

Naised, jõudnud teatud vanusesse, on pidanud uudishimutsejate küsimustele vastama sajandist sajandisse – teatud eas kehtib automaatne eeldus, et naine hakkab varsti laste saamise peale mõtlema. Ja kui beebisid kusagilt paistma ei hakka, siis nõuab ühiskond põhjendust. „Aga miks tal lapsi pole?”, „Kas ta ei saa lapsi?”, „Kas ta siis ei tahagi lapsi?”

Mida aeg edasi, seda piinlikumaks vestlused kisuvad. Pole sugugi harvad juhud, kui minu lapsevabadusele ootab õigustust poolvõõras, näiteks kunagine klassi- või töökaaslane, keda üle kümne aasta kooli kokkutulekul või toidupoes tomateid valides kohtan. Kehtib eeldus, et naine loob kindla suhte (mehega muidugi) ja saab vähemalt ühe lapse. Kui sissetaotud mustrit ei järgi, soovib igaüks teada, mis siis ometi lahti on.

Süüdi

Ühiskonnas, kus naise lastetus on tabu, käsitletakse teemat nüri ühekülgsusega – peamiselt poliitikute ja meedia näpuviibutuste kaudu naiste suunas, kes rahvuslikku taastootmise ülesannet piisava agarusega täita ei suvatse ja keda lastetusmaksuga vastutusele võtta tuleks. Ilmekas on ka see, et lastetuid naisi kutsuvad korrale pigem mehed.

Naisi, kellel lapsi pole, leidub paljudelt elualadel, samuti on lapsevabaduse põhjused erinevad ja need ei piirdu vaid käibetõdedega „ei saa“ ja „ei taha“. Võimalik, et ei leidu raha lapse kasvatamiseks, pole leitud õigel ajal õiget partnerit, partneril on juba lapsed olemas, tuntakse ebakindlust tuleviku suhtes, määravaks saab terviseprobleem jpm. Ja kõik need põhjused on olulised. Kusjuures üks võimalus – isik lihtsalt ei näe ennast lapsevanema rollis, on samuti arvestatav kaalutlus, hoolimata sellest, et seda võetakse tõsiselt vaid siis, kui sellega tuleb lagedale mees.

Troon siia!

Ei, ei saa öelda, et ajaga tabu veidi vähenenud ei ole. Piisab, kui meenutada, millist tagakiusamist ja hirmu abielu tühistamise ja trooni ära võtmise ees näiteks Elisabeth I ja  kuninganna Anne aastakümneid taluma pidid. Rääkimata sellest, et lastetust on enne viljatuse põhjuste lähemat uurimist peaasjalikult naiste soorituspuudujäägiks peetud.

Pärast kontraseptsioonipilli laialdast kasutuselevõttu 1960ndatel ja pärast naiste massilist töölesuundumist on arusaam „naine on see olend, kes lapsi saab” küll mõnevõrra mõranenud. Paraku ei tähenda see alati seda, et lapsesaajate-tahtjate klubisse kuulujad lapsevabasid naisi mõttetuteks ja isekateks ei tituleeriks.

Ma olen kahe käega selle poolt, et ühiskonnas peaks laste saamiseks ja üles kasvatamiseks kõigil võimalikult soodsad tingimused olema. Aga lapsesoov peab tulema üksnes naiselt (ja ta partnerilt), see ei ole kellegi asjassepuutumatu uudishimuliku kontemplatsiooniobjekt, osa kellegi plaanitäitmisprogrammist või üks etapp, mis “täielikuks” saamisel ilmtingimata läbida tuleb. Ja äkki oleks aeg ka Laiuse loometeed mõnest alternatiivsest perspektiivist arvustada?

^* Tööintervjuul on selliste küsimuste esitamine seadusega keelatud.

Feministeeriumi nõuanne

Saa lapsi, ära saa lapsi, võta tänavakassid või ela kommuunis – ela nii nagu õigeks pead. Ja ära lase endale öelda, et see, kes sa inimesena oled, oleks vältimatult seotud tölplaslike küsimustega su reproduktiivvõimekuse või -soovi kohta.