Ainult mäletades saab seksuaalvägivallast paraneda

Foto: Nate Neelson

2018. aastal, eelkooliealiste laste seksuaalkasvatuse vajadust kajastavas saates „Suud puhtaks” ütles üks osaleja, et kui tema oleks õigel ajal saanud seksuaalkasvatust, ei oleks teda lapsena väärkoheldud. Nii küpseski otsus luua Eestisse lapsena väärkoheldud inimestele tugigrupid.

Veidi aja pärast viidi mind kokku Keete Janteriga ohvriabist ja nii tänu heale koostööle alustaski 2019. aasta augustis tööd esimene lapsena seksuaalselt väärkoheldud inimeste tugigrupp.

Nüüdseks tegutseb neid tugigruppe tänu sotsiaalkindlustusameti ohvriabi toetusele ja rahastusele Eestis juba seitse. Neist neli Tallinnas (sh üks venekeelne), kaks Tartus ja üks Paides. Osalejaid on gruppides kokku 76. Iga nädal toob juurde kaks-kolm uut abiotsijat. Tundub, et 76 on suur arv, aga tegelikult on see ainult jäämäe tipp. Taanlase Karin Dyhri raamatus „Klaasitüdruk” väidetakse, et iga kümnes taanlane on kord oma elu jooksul kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Tekib vägisi küsimus, kui palju eestlane siis taanlasest erineb ja kui suur võiks see number Eestis olla.

Paraneda saab vaid see, kes räägib

Grupiga liitumiseks on vaja julgust, sest ohvreid piinavad nii hirm kui ka süü- ja häbitunne. Julgus reguleerib hirmu ja sunnib seda teatud raamidesse.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Seksuaalse väärkohtlemise tugigrupis saab osaleda, kui kirjutad aadressil tugigrupp555@gmail.com.

Venekeelse grupi aadress on rus.gruppa1@gmail.com

Pöörduda võivad kõik 18-aastaseks saanud inimesed, ülemist vanusepiiri pole. Samuti võivad ühendust võtta konfidentsiaalselt mehed.

Gruppe on praeguse seisuga seitse, neist neli Tallinnas (sh üks venekeelne), kaks Tartus ja üks Järvamaal.

Kõikidesse gruppidesse oodatakse uusi liikmeid.

Julgust on vaja, et võtta kontakti, kirjutada kiri, nõustuda vestlusega ja tulla gruppi. Need on justkui julguse trepiastmed, mida mööda tuleb ronida ülespoole tervenemise suunas. Üks „trepiaste“ – julgus jagada oma lugu omastega, abikaasaga, partneriga, sõbraga – toob kaasa mõistmise, aitamise, toetamise. Lähedastele saab selgeks, miks sa teatud olukordades käitud imelikult, arusaamatult. Miks sa võpatad, kui keegi paneb ootamatult käe õlale (vägistaja lähenes ootamatult selja tagant), miks lükkad tagasi kingitusi (said kingitusi iga väärkohtlemise korra eest), kardad paaniliselt suletud uksi (sest vanaisa keeras alati ukse seestpoolt lukku), kraanikausse (kuhu sind püüti korduvalt uputada, kui sa nõus ei olnud) jne. Kui julged rääkida ühele, julged hiljem ka teistele.

Kui julged rääkida, saad professionaalset abi psühholoogilt, terapeudilt, kes oskavad anda adekvaatset ravi vaid siis, kui teavad õiget masenduse, depressiooni või suitsiidikatsete põhjust. Tähtis on ka tunnistada iseendale, mis on sinu „paha“ olemise tegelikuks põhjuseks. Pärast rääkimist ilmnebki vastupidine sellele, mida väitis sulle lapsepõlves väärkohtleja, inimesed ei hülga, vaid hoopis mõistavad ja toetavad.

Teised väärkohtlemist kogenud mõistavad

Julgus on tegutsemine kartusest hoolimata ja ka riski võtmine. Risk, et grupis juhtunust rääkimine toob kaasa uue trauma, halvenenud enesetunde. Tegelikult grupis sellest rääkides on sinu ümber saatusekaaslased, kes mõistavad poolelt sõnalt, nad räägivad „samas keeles“. Neil on olemas häid nõuandeid, julgustavaid sõnu.

Üks osaleja rääkis väga avatult oma lugu ja ütles läbi pisarate, et tal pole kedagi, kes aitaks ja toetaks. Abikaasa mõistab, aga oskustest jääb vajaka. Sõites rongiga Tallinna poole, sain sõnumi tema grupikaaslaselt, kes palus mul vahendada oma kontaktandmed sooviga olla toeks. Just nii see toimibki!

Pärast Kadri lugu „Pealtnägijas” tuli paari päeva jooksul kümnete viisi kirju ohvritelt, kes said julgust just sellelt noorelt vapralt naiselt. Kadri on nende kangelane, eeskuju. Neid julgeid naisi on veel, üks Tallinna grupi liige, kes juba 2019. aasta lõpus andis intervjuu Eesti Päevalehele. Just see lugu innustas Kadrit kontakti võtma.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Laste seksuaalse väärkohtlemise ja intsesti teemad on olnud suur tabu ning on veel tänapäevalgi. Keegi ütles, et ta ei loe selliseid artikleid, sest see on ebameeldiv teema. Tõesti, igaüks valib ise, mida ta loeb. Aga kas me ikka saame elada nii, et tõrjume elus kõrvale kõik ebameeldiva, nagu seda ei olekski olemas.
 Laste seksuaalse väärkohtlemise ja intsesti teemad on olnud suur tabu ning on veel tänapäevalgi. Keegi ütles, et ta ei loe selliseid artikleid, sest see on ebameeldiv teema. Tõesti, igaüks valib ise, mida ta loeb. Aga kas me ikka saame elada nii, et tõrjume elus kõrvale kõik ebameeldiva, nagu seda ei olekski olemas.

Naabrimees luges artiklit intsestist ja ütles, ei meil siin küll selliseid ohvreid ei ole, et ta pole kuulnud. Kas siis tegelikult ka ei ole, kui ei ole kuulnud? Ohver ei lähe ju seda küla vahele kuulutama, seda takistab nii süü- kui ka häbitunne.

Oleks vaja rohkem ühiskonda teavitada, et väärkohtlemisest rääkimine ei ole tabu, vaid tuleb rääkida ja abi otsida ning ka süüdlased vastutusele võtta, kui see on veel võimalik.

Lisaks tugigrupis osalemisele on paljudele tervenemiseks vajalik ka professionaalne teraapia, mida saavad pakkuda psühhoterapeudid ja kliinilised psühholoogid. Kuid kahjuks pole need teenused paljudele taskukohased ja ka järjekorrad on pikad. Kõikidel psühholoogidel aga pole kahjuks piisavalt teadmisi seksuaalvägivalla käsitlemiseks.

Vestlustes on tulnud välja, et kui ohvrid on ennast kord psühholoogile avanud ja neid siis ei mõisteta ning abi jääb saamata, lähevad paljud uuesti „lukku“.

Kus ta enne oli?

Tihti näeb meedias väärkohtlemist kajastavate kirjutiste all kommentaare, et miks ta alles nüüd sellest räägib, kus ta enne oli jne.

Aga laps ei räägi, sest ta ei tea, kuidas sellest rääkida. Tal on keelatud nimetada suguelundeid, sest see on rõve. Aga kuidas ta siis saab rääkida, kui pole sõnu, millega ennast väljendada. Näide: vanaisa „sõi lapselapse õunasüdant“. Aga kui laps seda emale ütleb, kuidas ema sellest aru saab? Laps sõi õuna ära ja vanaisa pistis pärast seda õunasüdame nahka?

Gruppi tulijatega peetud eelvestluste põhjal võin öelda, et 41 küsitletust 23 väärkoheldi alla 6-aastaselt, mis räägib väga tugevalt seksuaalkasvatuse vajadusest eelkooliealistele lastele. Vastased võivad öelda mida tahes, aga ohvrite jutt kõneleb seksuaalkasvatuse poolt.

Või laps ei räägi, sest ta on sunnitud vaikima. „Kui räägid, pannakse mind vangi ja terve pere jääb nälga“, „keegi sind niikuinii ei usu“, „ema kurvastab väga, kas sa tõesti seda soovid“, „ma tapan su ema ära“ jne.

Ohver ei pea väärkohtlejaga suhtlema

Kiiremas korras oleks vaja vastu võtta seadus, et lapsed ja noored saaksid psühhiaatrilist abi ilma vanemate käest nõusolekut küsimata. See on hädavajalik, vaadates minu läbi viidud vestluste statistikat, kus 41 juhtumist 24 juhul oli väärkohtlejaks oma pere liige, rääkimata sellest, et nad kõik olid väärkohtlemise ajal alla 18-aastased.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Alates 2021. aasta algusest tegutsevad lapsena seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanute tugirupid iseseisva mittetulundusühinguna.

Kui sul on soovi meie tegevust toetada, oleme selle üle väga tänulikud.

Toetust saad avaldada, tehas annetuse.

MTÜ Eesti SV Tugigrupid, EE631010220290532226

Ja kui laps räägibki, teda tihti ei usuta, sellepärast tulebki enamik juhtumeid avalikkuse ette alles ohvrite täiskasvanueas. Ja nii tekib olukord, millest räägivad ka ohvrid: see väärkohtleja kõnnib ka tänasel päeval uhkelt mööda linna ja otsib uusi ohvreid, sest ta tunneb, et on karistamatu. Neid ei saagi karistada, sest kõik need kuriteod on ammu aegunud.

Vestlustest tuli välja ka see, et mõnedel juhtudel emad teadsid, aga ei teinud midagi, muutudes sellega muidugi kuriteo kaasosaliseks. Nüüd aastate pärast traumeerivad need samad emad endiselt oma juba täiskasvanud lapsi, nõudes nende käest, et nad kontakti võtaksid: „miks sa ei helista“, „miks sa ei hooli minust”, „miks sa mind ei armasta“, „sa pead mulle külla tulema”. Kusjuures väärkohtlejast isa elab endiselt emaga koos. Milline ääretu julmus!

Ohver ei ole mingil tingimusel kohustatud oma väärkohtlejaga või väärkohtlemise kaasaaitajaga suhtlema, sest iga selline kohtumine on taasohvristav.

Kui oled kogenud lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist, võta julgus kokku ja otsi abi. Kirjuta aadressil tugigrupp555@gmail.com, venekeelse grupi aadress on rus.gruppa1@gmail.com. Pöörduda võivad kõik 18-aastaseks saanud inimesed, ülemist vanusepiiri pole. Samuti võivad ühendust võtta konfidentsiaalselt mehed, kellel on lisaks süü- ja häbitundele kartus, et kui nende väärkohtlemine avalikuks tuleb, tembeldatakse nad homoseksuaalseteks. Abi on olemas, sa ei ole üksi!

Artikkel on ilmunud ka 28.11.2020 Eesti Päevalehe vahel olevas ühekordses seksuaaltervise teemalises erilehes.

14
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.