Ajakiri lahedatele tüdrukutele?
Istudes ühel kevadisel päeval lastega kohvikus jäi mu sõrmede alla Buduaar Teen – ajakiri lahedatele tüdrukutele (nii nad seda ise tutvustavad). Asusin ajakirja vaatama mitme erineva pilguga – lapsevanema, naise, noorsootöötaja ja võrdõiguslase omaga. See, mis ajakirjas üldjoontes avanes, ei olnud rõõmustav mitte ühegi pilguga vaadates.
Ta põsenukid säravad tänu naturaalsele…Photoshopile.
Millised on tervislikud nipid kaalu langetamiseks, kuidas poistele meeldida, unistuste amet (seekord stjuardess), odavad internetišoppamise võimalused – need on vaid üksikud teemad selles kogumassis, mida võib kokkuvõtvalt nimetada stereotüüpe taastootvaks ajakirjanduseks.
Ajakirja esimesed mitukümmend lehekülge keskenduvad kevadisele särale, kaunile naturaalsele meigile, tee-seda-ise kosmeetikale ja muule säärasele, mis sisendab tüdrukuile, et nende visiitkaart on välimus, kusjuures välimus vastaku ideaalile.
Sära! Sära, ma ütlesin!
Kuidas vastata normile nii, et selleni püüdlemise vaev ei oleks näha?
Mmmuah, musisuud!
Esimene iluvoolust erinev lugu avaneb 28. 34. 38. 47. leheküljel, kus Londonis turundust õppiv noor räägib innustava loo välismaale haridust omandama suundumisest. Tore vaheldus, ent kahjuks liiga pinnapealne käsitlus.
Innustav lugemine noortele oleks kindlasti ühe õpilasfirma lugu, mis juhatatakse aga sisse nahaprobleemide nurga alt. Kas just seetõttu peaks konkreetne ettevõte või ettevõtlus noori huvitama? Firma nimelt toodab kosmeetikat ning millisest muust ettevõttest tüdrukutele veel rääkima peaks? Vaatamata stereotüüpsele lähenemisele võiks teksti aga siiski lugeda, sest noored on hakkajad ja kahtlemata tunnustust väärt ettevõtjad. Antud loos kajastatakse nende edulugu ning nemad ei vastuta mingil moelajakirja üldmulje ja ühekülgsuse eest.
Järgneb rida lugusid ja lookesi unistuste ametist sõprade leidmiseni ning intervjuud erinevate lauljatega. Sahh, sahh, sahh – lehitsen ajakirja, kuni jõuan 88. leheküljele, kus esitatakse 15 küsimust „Eesti kompumatele räpparitele“. Mida siis räpparitel tüdrukutele selle kohta öelda on, milline võiks olla üks väärt tütarlaps? Kenneth Rüütlile meeldib tüdruk, kes naeratab palju, ei ropenda ja saab naljast aru. Ahah. Unistuste tüdruk kui ajalehest Meie Meel aastal 1995. Mis seal’s ikka.
Gängstakunnil Suurel Papal on tüdrukutele edasi anda järgmine teade, mille kohta tahaks ajakirja tegijatelt küsida, kas fraas on jäänud kogemata välja toimetamata või ei näe nad mingit probleemi selles, kui näiteks 12–16aastastele lugejatele edastatakse selline sõnum?
Kenneth tahab eesti tüdruku kena kanni.
Järgneb kaalulangetusjutt, mille mõtted ei olegi üdini vildakad, nagu karta oleks võinud, kuid ajakirjast seni tekkinud üldmuljet need paraku enam tasakaalustada ei suuda. Üks positiivsepoolne mõte siiski:
99. leheküljel peab ajakiri taaskord vajalikuks uurida, millised tüdrukud poistele meeldivad. Järgmiselt leheküljelt leiab veelgi nõuanded, mida teha, et poistele meeldida, ning mida kindlasti vältida. See ei peaks tegelikult üllatama, aga üllatab siiski, et endiselt on meediaväljaandel vajadus sisendada tulevastele naistele, et nende väärtuse määrab ära see, mida arvab neist keegi teine, antud juhul vastassugupool.
Pikad kulliküüned hirmutavad poisse! Ja me ei taha ometi poisse hirmutada!
Sahh-sahh-sahh liiguvad ajakirja leheküljed jälle sõrmede alt läbi. 106. leheküljelt algav persoonilugu noore trikisuusataja Kelly Sildaruga on kogu 146-leheküljelise üllitise teine lugu, mida oma teismelisel lapsel lugeda soovitaksin, sest Kelly on väga inspireeriv, oma vanuse kohta küpse mõttemaailmaga ja eriline müüdimurdjast noor inimene.
Ülejäänud ajakirja annan lastele lõikumiseks võtan kaasa oma järgmisele koolitusele, kus käsitlen soostereotüüpe ja nende taastootmist. Tänan suurepärase õppematerjali eest! Endiselt aga on õhus küsimus, miks peetakse 2014. aastal ühes Euroopa riigis vajalikuks luua tüdrukutele just sellises võtmes ajakirja? Kas asjaosalised ei mõista, et nad taastoodavad stereotüüpe? Või ei näe nad stereotüüpides midagi kahjulikku või lihtsalt ei huvitu sellest?
Olles lugenud vaid ühte ajakirjanumbrit hakkasin hetkeks mõtlema, et ehk on ebaõiglane arvustada midagi ühe kogemuse põhjal. Sooviga teha veel veidi uurimistööd avasin Buduaar Teeni FB lehe. Väga kiiresti selgus, et negatiivne häälestatus on põhjendatud, sest lisainformatsioon muutis pildi veelgi õõvastavamaks. Keha suveks trimmi! Selfid motiveerivad kaalu kaotama! Meemid sisuga „mis siis, et su juuksed on sassis, lainerijoon viltune ja keha kurvikas, ühel päeval leiad sa tüübi, kes hindab sind sellele vaatamata!“ jne panevad muretsema, millist sõnumit saavad päevast päeva need tuhanded noored, kes on ajakirja püsilugejad ja -jälgijad.
Meeldivat tutvumist!
