Puugi magus elu. Aktivisti argipäevast, naljaga ja naljata

Baltic Pride 2017. Foto: Chärolin Klaos

Mu elu on nii hea ja ma ise ei teagi seda. Õnneks saan objektiivsete onude uudisteportaalidest ja sõnasähvatustest* aina rohkem meeldetuletusi, et mul on palju raha, mind ümbritsevad ainult lesbid ja ma ei peagi tegelikult tööd tegema. Aitäh, härrad, kes te mul objektiivset tõde unustada ei lase!

Raha meeldib ikka kõigile, kuid ehk tekib mõnel küsimus, miks ma lesbide ja laiskuse üle rõõmustan. Aga muidugi sellepärast, et ma olen ise üks niinimetatud homoaktivist ja elukutseline võltskodanikuühiskonna feminist. Ja sellepärast ongi mu elu (sotside karva) roosiline!

Mugav

Tunnen vajadust uudishimuliku lugejaga jagada, kuidas ma nii haljale oksale olen jõudnud. Väga lihtsalt. Esiteks soojendasin ma mõned aastad pinki Tallinna Ülikoolis, kus teatavasti kasvatatakse üksnes liberaste. Kuigi mulle endale paistis ülikoolikeskkond üsna vaikse ja apoliitilisena, pole sealne kärefeministide võrgustik ometi mingi saladus, nagu rõhutab objektiivne portaal Objektiiv. Selles ülikoolis leiab iga tähelepanuvajadusega ja mehevajaduseta tütarlaps tahes-tahtmata end tihedalt läbipõimunud sõsarkonnast, mis teenib eelkõige seda eesmärki, et hiljem üksteisele mugavaid töökohti ja suuri palganumbreid sebida – kaks asja, mida läbi aegade ikka naistega seostatud on.

Kui ma ülikoolist lahkunud olin, ja sünnitanud ikka veel polnud, tärkas minus radikaal. Nimelt avastasin, et kõigist loodusseadustest hoolimata tahaks hullult mõne naisega ühte heita. Omakasupüüdlikult pöörasin selle veidruse tuluallikaks: liitusin võltskodanikuühiskonnaga.

Kaua ootama ei pidanud: kõigest paar aastat rahva turjas parasiteerimist on mu pükste (ja mitte seelikute) taskud täitnud ausalt öeldes teiste suhtes lausa ebaõiglaste summadega. Näiteks on Sihtasutuse Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks aatelised pärisaktivistid kurtnud, et minusugused võltsaktivistid saavad riigi tellimusena ideoloogilise propaganda läbisurumiseks vastumeelse rahva maksuraha.

Eesti LGBT Ühingu raamatukogu ja selle külalised. Foto: Anna Kõuhkna

Rahakas

Koos aatekaaslaste Feministeeriumi ja Eesti Inimõiguste Keskusega on minu koduks olev Eesti LGBT Ühing aastate jooksul Eesti riigilt saanud sadu ja sadu ja sadu tuhandeid eurosid. Ainus, mida me selleks tegema peame, on kord aastas sotsiaalministeeriumile (ehk vanadele semudele) üks paber letti visata, kus on kirjas, kui palju me raha nõuame. Tõsi, sel paberil on ka kirjas, justkui meie kõigest kuuepealine ja osalise tööajaga toimetav kollektiiv tegeleks huvikaitse, koolituste, kogukonna võimestamise, organisatsiooni arendamise, kommunikatsiooni, ürituste korraldamise, tasuta juriidilise, psühholoogilise ja kogemusnõustamise, raamatukogu pidamise, valdkondliku koostöö ja kogukonnakeskuse juhtimisega, kuid tegelikult läheb pea kogu raha, kõik need sajad ja tuhanded, muidugi otse meie enda kukrusse. Lihtsalt niisama. Igal aastal küsime ülbelt juurde ka.

Kui kord olin ühiskonna lõhestamise maigu suhu saanud, oli hammas verel ja hakkasin uusi karjäärivõimalusi otsima. Kuna raha muudkui pakutakse, küll ministeerium, küll sotsid, vahel isegi Reform või Soros isiklikult, siis palju tegema ei pidanudki. Mõni võltsmurelik arvamuslugu siin, kahe tuhande ilmselt kinnimakstud osalisega homoparaad seal, paar ekshibitsionistlikku eraelu dramatiseeringut rahvusringhäälingus vahele ja elu ongi lill. Lisaks rahale suplesin ka tähelepanus, sest võtsin avasüli oma luksuslikus sõbraga jagatud Kopli korteris vastu telekaameraid, et pajatada nutulugu sellest, kuidas riik ei tunnista mu välismaal sõlmitud niinimetatud homoabielu ja seetõttu näen oma “abikaasat” ainult mõned kuud aastas. Vaba aja täitmiseks ja ühiskonna trollimiseks pöördusin selle küsimusega ka kohtusse.

Naiste marss. Foto Jan Vutt

Võlts

Kui kohalik materjal paistab ammendatud, leian teiste radikaalidega mõne ägeda välisprobleemi, mida siiakanti importida. Näiteks korraldasin teiste radikaalfeministide ja lesbidega selle aasta jaanuaris Tallinnas ühe vabaõhuürituse, millega väidetavalt marssisime naiste õiguste, esindatuse ja turvalisuse nimel. Meediakajastus oli põhjalik: Objektiiv tegi peale vaadates kindlaks nii korraldajate maailmavaate kui seksuaalse identiteedi, tollane justiitsminister hammustas aga kohe väga adekvaatselt läbi, et me ei ole mitte naiste poolt, vaid Donald Trumpi vastu. Samuti liikusid kommentaariumites kuuldused, et me anonüümseks jääda sooviva suurannetaja toel suvalisi ullikesi kohale sõidutasime – muidu oleks kümnekesi päris nukker olnud lonkida.

Sellist niinimetatud naiste marsiks maskeerunud komejanti polnud varem Eestis toimunud, nii et oleme uhked selle ilusa, roosa, üdini võõra päritolu tõttu lausa eksootilise importartikli üle. Isiklikul tasandil tunneme lisaks ka magusat kahjurõõmu, sest, nagu on välja toonud murelikud isamaalased, oli tegu täiesti ebavajaliku ja meie ühiskonnas ebaaktuaalse kaubaga, mis aga normaalsete inimeste ehk kõigi ülejäänute põhimõtteid, orientatsioone ja viljakust ometi tugevalt mõjutas. Kuigi Objektiivi meeskirjutaja oli kindel, et ühtegi kolme lapse ema ei saanud sel üritusel olla, nägin ma enda meelest mitut sellist tuttavat. Ju siis oli mu pilk lumehelbekese heldimuspisaratest lihtsalt hägune.

Eesti LGBT Ühingu silt augustis 2017

Hoolimatu

Kuigi ülalmainitu annab juba isegi hea ülevaate, miks ma sellise elutee valinud olen, on siiski selle kõige juures üks oluline element, mis mind kõige rohkem motiveerib. Nimelt ei nõua mu töö (kui seda saab selleks üldse nimetada) kübetki siirust! Ma lihtsalt lahmin, sest mul pole midagi kaotada. Ma ju tegelikult ei hooli, kõik need tegevused pole kuidagi seotud mu lahutamatu elukogemuse ega identiteediga, mind ei mõjuta mitte kellegi solvavad sõnad, häbitud teod, füüsilised või netirünnakud, tapmisähvardused, mind ei puuduta seadused ja ma sülitan südametunnistusele. Ainus, mida mu töö mõjutab, on mu ohjeldamatu tähelepanuvajadus ja põhjatu rahanälg. Samuti naudin ma hellitavaid hüüdnimesid, nagu siis, kui uus minister mind puugiks nimetab.

Selline mu elu on. Vähemalt väidab mõni nii. Ma tahan seda uskuda, sest see kõlab nii hästi ja muretult, aga miski nagu takistaks seda tõsiasja vastu võtmast. Mingi hääleke muudkui näägutab, et ma teenin vähe, et mu väike sissetulek on ebastabiilne, sest see oleneb võimulolijate suvast. Et mu töökoht on vajalik, sest mu kogukonda diskrimineeritakse, solvatakse, rünnatakse ja vihatakse, aga mu töökoht on marginaalne, sest mu kogukond on väike. Et ma olen professionaalse ja isikliku elu koostoimes korduvalt läbi põlenud. Et ma pean oma seisukohti pidevalt kaitsma, et ma pean oma elukogemust õigustama. Et mu sõbrad ei tunne end oma peredes turvaliselt, et meil on depressioon ja ärevus, kuigi me käime sirge selja ja karastunud südamega. Mis jama see on? Ei-ei, las onud ütlevad, kuidas objektiivselt on. Sest nemad teavad täpselt, kuidas asjad käivad.

*Seda kirjatükki innustasid mind kirjutama arvukad artiklid peamiselt portaalides Objektiiv ja Uued Uudised, kuid ka mujal, kus targad ja vihased mehed sõna saavad. Uudishimulik lugeja võib viidatud kajastuste leidmiseks oma vastutusel sinna ise sukelduda. Kogemus näitab, et feministide ja LGBT+ kogukonna kohta leiab sealt vahel rohkemgi infot kui guugeldades.

47
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka