Kristiina Raud

Kristiina Raud kirjutab, kuidas temast sai kaitseliitlane – vaatamata relvaallergiale ja maailmavaatelistele kõhklustele.

Seda kirjatükki innustasid mind kirjutama arvukad artiklid peamiselt portaalides Objektiiv ja Uued Uudised, kuid ka mujal, kus targad ja vihased mehed sõna saavad.

Kui sellise rahvuslase naaber oleks üks mutukas, kellesugust ta kunagi kohanud pole, kes ei räägi temaga sama keelt, või kui tema peres oleks keegi veidi teistsugune, kas ta ikka võtaks nad armastusega vastu?

Nii aktivistide kui ka tavapubliku seas leidub neid, kes ei poolda rongkäiguformaati selle nõukogudeaja konnotatsioonide tõttu. On ka neid, kes leiavad, et pride’i paraadil pole ajaloolisi seoseid Eestiga ja taoline võõrkeha tekitab rohkem konflikti kui mõistmist.

Mõned suved tagasi ei teadnud ma Tovest veel midagi. Siis kuulsin sõbrannalt, et Tove armastas naisi. Tollal end avastava queer’i jaoks oli see ilmutus.

Menstruatsioonist: radikaalne on lihtsalt olla aus, varjamise asemel oma kogemust normaliseerida ning leida oma viis, kuidas see igal kuul üle elada.

Väljaspool abielu lapsi saavate vanemate arvu kasv on pannud riike parandama abieluga kaasnevaid hüvesid, kuigi efektiivsemad oleksid muud lahendused. 

Jälgisin kinosaali saabujaid: kas tal on teema vastu konkreetsem huvi või tuli ta pelgalt uudishimust? Kas ta tunneb end ebamugavalt? Kas ta tunneb end ära?

Pride annab vaigistatud ja nähtamatuks sunnitud inimestele hääle. Massina kogunedes näidatakse ümbritsevale maailmale, et ollakse olemas, ning iseendale, et ei olda üksi.

Sugu, seksuaalsus, identiteet, armastus... Küll on hea, kui kõik on selgepiiriliselt määratletud ja sildistatud. Kohtuvad üks tüdruk ja üks poiss, tunnevad tunnet, mida nimetatakse armumiseks, pühitsevad selle seksiga sisse nii, nagu see looduse poolt määratud on, ja korralik paar on valmis.