Kui Muumitroll läheks valima

Illustratsioon: FI-444301, Flick CC

Hiljuti võtsin kodusest raamatuvirnast taas Tove Janssoni muumilugude raamatu, nagu ma ikka teen, kui tahan vaheldust lugemismaterjalile päevakajalistel teemadel, professionaalselt arendavatele tekstidele või väljakutset pakkuvale ilukirjandusele. Võtsin ta selleks, et täita vaim ja süda millegi sooja ja heaga. Aastaajale kohaselt lugesin läbi jutu “Trollitalv”. Sain sellest kätte soovitud positiivsuse, aga ka ootamatu metafoori praegusele poliitilisele olukorrale Eestis.

Kui muidu magab Muumipere igal aastal õndsat talveund, siis ühel aastal ärkas Muumitroll ainsana keset talve ja ei jäänudki enam magama. Jättes ülejäänud pere ahju ümber edasi nohisema, läks ta õue uut valget ja külma maailma avastama. Lumi oli võõras, päike ei näidanud end pea üldse, sõpru ümberringi polnud ja need üksikud tegelased, keda ta kohtas, ei olnud huvitatud tema lohutamisest. Muumitrollis segunes hirm, trots ja kurbus.

Leppimatus muutuva maailmaga

Kõige rohkem seltsi pakkus Muumitrollile Tuu-tiki, kuid temagi ei öelnud üldse neid asju, mida troll kuulda oleks tahtnud. Tuu-tiki laulis asjadest, millest ei saada aru, ning leidis rahu teadmises, et kõik on väga ebakindel. Kui Muumitroll heietas mälestusi õunapuudest, siis Tuu-tiki ütles äraolevalt, et nüüd on seal lumi. Õhtuti puges Muumitroll tagasi pere juurde elutuppa ning mõtles: “Ma ei kuulu enam siia. … Ja sinna ma ka ei kuulu. Ma ei tea enam üldse, mis toimub unes ja mis ärkvel.” Kui talv Muumitrolli närvi täitsa mustaks ajas, mõtles ta: “Oleks siin kas või üksainuski olend, keda ma juba vanast ajast tunnen. … Mõni, kes poleks mitte saladuslik, vaid päris tavaline. Mõni niisugune, kes ka oleks unest ärganud ja segaduses.”

Tove Jansson “Muumitroll”, tlk Vladimir Beekman; autori illustratsioonid. Tallinn: Sinisukk, 2014

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu jaoks peegeldas see selgelt paljude olukorda Eestis. Pahameel uue ja võõra suhtes, soov tagasi minna mingi kunagise “õige” seisu juurde, leppimatus ebakindlusega, igatsus tunda end millegi “normaalse” osana. Need kõik on väga inimlikud tunded ja reaktsioonid, täiesti mõistetavad. Küll aga on meil Muumitrollilt palju õppida selle kohta, kuidas nende tunnetega edasi minna.

Kuidas edasi minna?

Kui Muumiorgu hakkas saabuma erinevaid elukaid ja mutukaid, kes olid pakase tõttu sooja- ja toiduotsingutel, oli Muumitroll pahane, et tema rahu rikuti. Samuti oli ta mures oma moosivarude pärast. Tuu-tikile ta kurta ei saanud, sest too hindas olukorda ja otsustas hoopis oma asja ajada ehk jää all kala püüda. Mutukad olid aga nii haledad, et Muumitroll lasi nad enda kodusse magava pere kõrvale soojenema ning jagas nendega ka oma moose. Kõige parema, maasikamoosi, peitis ta küll ettenägelikult enda ja pere tarbeks ära. Isegi tüütut suusafanatist koduvana ei söandanud troll ohtlikele mägedele saata ning leppis seltskonna ja olukorraga.

Tuleme nüüd Muumiorust Eestimaale. Vabariigi aastapäeval toimunud mitmetuhande osalejaga tõrvikurongkäigu järel pidas Vabaduse väljakul teiste seas kõne Martin Helme, kes võrdles oma sõnumi edastamiseks rahvuslasi ja globaliste. Tema sõnul põlastavad “multikultitajad” oma rahvast, tahavad seda rahvast kellekski teiseks muuta ning probleemide lahendamiseks siia võõrast tuua. Rahvuslane aga armastab oma rahvast ning alustab rahva ja riigi parandamist iseendast: “… on parem oma naabriga, on parem oma perega, on lihtsalt parem inimene”. Ometi on Helme ise, tema erakond ja järgijad hoopis tolerantsuse toetajatele ette heitnud liigset hoolimist ning kõigiga liialt arvestamist. Kui sellise rahvuslase naaber oleks üks mutukas, kellesugust ta kunagi kohanud pole, kes ei räägi temaga sama keelt, või kui tema peres oleks keegi veidi teistsugune, kas ta ikka võtaks nad armastusega vastu?

Tove Jansson “Muumitroll”, tlk Vladimir Beekman; autori illustratsioonid. Tallinn: Sinisukk, 2014

Raske kogemus võib osutuda väärtuslikuks

Ega Muumitroll ka rõõmus polnud, et tema aed ja kodu olid võõraid täis – ta jäigi lõpuni pahuraks. Kuid samas ei suutnud ta keelduda neid abistamast ning lõpuks leidis mõnes neist endale sõbragi. Inimene on paindlik. See ei tähenda, et kõige halvaga tuleb lihtsalt leppida, küll aga tasub pingutada tunnetamaks, kas halb on ikka halb või ehk hoopis veel avastamata hea. Samuti ei tasu teisiti maailma kogevaid inimesi kohe vihkajateks tembeldada. Just armastus teiste inimeste vastu on see, mis paneb paljusid seisma vähemuste eest – on ju ka nemad kõik selle sama rahva osa.

24. veebruari õhtul ütles Vabaduse väljakul Mart Helme, et eestlane peab oma kodus peremees olema. Mina sooviks Eestile hoopis rohkem selliseid perenaisi nagu Muumimamma. Kui ta talveunest ärkas ja talvejuhtumistest kuulis, ei olnud ta mitte pahane, et kodu on sassis ja moos on söödud, vaid tal oli hea meel, et Muumitroll oli võõraste eest hoolitsemise enda peale võtnud, sest muidu oleks tal jube häbi olnud.

Lõpuks sai ka Muumiorus talv läbi ja saabus kevad. Kui esimese hooga oli Muumitroll talve kartnud ja võõrastanud, oli kogemus talle hoopis kalliks ja väärtuslikuks saanud: “Kevad ei olnud enam tema vabastajaks võõrast ja vaenulikust maailmast, vaid loomulikuks jätkuks ühele uuele elamusele, mis talle nüüd kuulus.” Jätkugu meile kõigile oskust ja tahet hinnata elamusena elu kogu selle ebakindluses.

26
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka