Ära helista mulle

„Miks sul üldse telefon on, kui sa kõnesid vastu ei võta?“ nõuavad minu käest vahel isegi mulle kõige lähedasemad inimesed, kes loogika järgi võiksid selle küsimuse vastust juba teada. Helisev telefon, eriti kui ekraanile ilmub võõras number, on mulle minevikus tekitanud piisavalt ärevushooge, ebamugavust ja süütunnet, seega suhtun sellesse ettevaatusega.

Olen kroonilise vaimse häirega inimene, paberite järgi keskmise puude ning 80% töövõimetusega. Üldiselt suudan ma ilma rohke kõrvalise abita eluks vaja olevate toimingutega hakkama saada: ma elan omapäi ja käin ise poes, olen üliõpilane (kuigi praegu akadeemilisel puhkusel), hobikunstnik, sõber, möödakäija. Usun, et tuleksin üpris hästi toime ka asjaajamise, vastuvõtuaegade saamise ning abi küsimisega, kui seda oleks võimalik e-kirja teel teha.

Abi saab ainult telefoni kasutades

Üheks suurimaks kaikaks minu kodarates on just Eesti kui e-riigi läbikukkumine, mis puutub abi otsimisega seotud kirjavahetusse. Kas teate oma perearsti e-posti aadressi? Kas olete märganud, et perearsti nõudeandeliini meiliaadress on ainult teenusele tagasiside andmiseks? Kas olete kohanud kedagi, kes väldib ärevuse tõttu või muudel põhjustel helistamist ja kõnede vastu võtmist? Kui vastasite „ei, ei, jah,“ siis saate ehk aru, milles probleem seisneb.

Abi pakkumine Eestis põhineb suuresti telefonikõnedel. Kuigi on tekkinud mõned internetipõhised vastuvõtu registreerimise viisid (veebiregistratuur, digiregistratuur), tundub enamik sellekohast asjaajamist endiselt toimuvat telefonikõnede kaudu. Perearstikeskuste ning erapraksiste veebilehtedelt võib vahel leida ka meiliaadressi, kuid mina olen nende kaudu harva abivalmit vastust saanud. Seetõttu usun, et ma ei ole ainuke inimene riigis, kes on visiitidele registreerimist tihti pikalt edasi lükanud.

Mis mul siis viga on, et ma helistada ei saa?

Jah, käed-jalad on mul tõepoolest olemas. Ka ei ole ma kurt ega tumm – justkui peaks kõik tipp-topp olema. Kahjuks asi nii lihtne ei ole. Miski minu hallolluses, ajukeemias, mõttemustrites dikteerib, et minu jaoks on väga raske suhelda kehatu häälega. Telefoni teel rääkimine nõuab, et töötleksin infot ja reageeriksin sellele kiiresti, aga puudub teavet toetav kehakeel ja miimika. Näost-näkku suheldes on tunduvalt kergem mõista sõnadel lasuvat emotsionaalset laengut, mis võib vaid intonatsiooni põhjal hinnatuna kaduma minna. Lühidalt – minu jaoks on raske telefoni teel rääkida, kuna ma ei saa piisavalt informatsiooni vestluskaaslase seisundi kohta ning mul ei ole aega vaid kõnest saadud sõnumit rahulikult enda jaoks mõtestada.

Ka on telefonikõned ettearvamatud. Isegi kui kirjutan teksti valmis ning harjutan seda peegli ees, võib ükskõik milline vahelesekkumine või küsimus mind täielikku segadusse paisata. Kui kirjadel on kindel formaat ja struktuur, siis kõnedel puudub see peale tervitamise ning hüvasti jätmise täielikult. Koolis õpitakse, mida öelda hädaolukorras 112 dispetšerile, kuid mitte juuksurile, pankurile, ülemusele. Lapsepõlves võtab asjaajamise enda kanda lapsevanem ja pärast seda, kui oleme pesast välja lennanud, peame kõik maagiliselt sellega ise toime tulema, ilma juhenditeta. Kui palju kergemaks elu muutuks, kui telefoninumbri kõrval oleksid ka küsimused, millele inimene kõne käigus vastama peaks! Kui tore oleks, kui oleks ette teada, milliseid dokumente-koode registreerimiseks on vaja, et ei peaks toas häbist punasena ringi jooksma!

Hedvig Madisson. Foto erakogust

Meili saatmisest on vähe kasu

Et selliseid olukordi vältida, üritan võimalikult palju oma asjaajamisest lahendada interneti vahendusel. Nagu mainitud, pole see aga alati võimalik. Kõige keerulisem on minu jaoks siiani olnud – usu või ära usu – leida psühholoog. Kui olete ise üritanud endale psühholoogilist abi leida, olete ehk vaimse tervise teenuseid pakkuvate asutuste veebilehtedel näinud töötajate nimesid ning töökohti. Olen sobivat rehabilitatsiooniteenuse osutajat otsides neid hulgaliselt läbi kamminud ning võin kinnitada, et paljudel Eesti teraapiakeskustel ei ole oma vaimse tervise spetsialistide kohta väljas tõepoolest muud infot kui nende nimi ning amet. Puudub teave, kas nad kuuluvad mingisse koolkonda, milliseid meetodeid nad kasutavad, milline on nende spetsialiseerumine – põhimõtteliselt kõik, mis minu jaoks psühholoogi valimisel oli oluline. Nimesid guugeldades ei saanud samuti vastuseid. Mida teha?

Lootuse, et kuna tegemist on vaimsele tervisele orienteerunud asutustega, on nad valmis e-kirja teel täpsemat teavet andma, pidin ka maha matma. Minu üllatus oli suur ning kurbus veel suurem, kui sain peale viiele keskusele pika e-maili kirjutamise üheainsa vastuse, mis koosnes faktist, et selle organisatsiooni psühholoogidel on kõigil erialane kõrgharidus. See info ei olnud just väga kasulik, sest olin seda niigi eeldanud. Arvasin siis, et aitab kannatlikkus. Olin kirjutanud enda probleemidest ülevaate, andnud oma isikukoodi ja tehniliselt kõik vajaliku, seega oletasin, et ehk on teenusepakkujatel lihtsalt vaja aega, et minu infot töödelda ning küsimustele vastata.

Kas lahendus on alla anda?

Päevadest said nädalad ning hakkasin tõepoolest alla andmise peale mõtlema. Mis mõte on teraapiakeskustel, kui need on inimestele kättesaamatud? Sotsiaalne ärevus on ometi ju üks levinumaid tänapäeva probleeme! Ilma aega kokku leppimata on minu jaoks võimatu kohale minna ning meilidega pommitamine ei tundunud mingit tulemust andvat. Palusin siis sõbrannal viimase kõrrena rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvatele asutustele helistada, muu ju tulemust ei andnud. Ühest sain vastuse, et minu probleemid on liiga keerulised, üks ei võtnud korduvalt telefoni vastu. Nendes kohtades, kus telefonitoru kergitati, esinesid teistsugused raskused: kord ootasin kaks tundi ukse taga, kuna registraator unustas psühholoogile kohtumisest teada anda, teises anti mulle teada, et mingil perioodil nende psühholooge lihtsalt ei ole linnas kohal. Nutt tuli peale.

Kokku üritasin endale psühholoogi leida pool aastat. Minu juhtumikorraldaja sotsiaalkeskuses kaotas minu pabereid või ei saanud mulle kirjutada, töötukassa juhtumikorraldaja ei teadnud rehabilitatsiooniteenuse võimalustest eriti midagi ning ei osanud küsimustele vastata … Abi küsida oli nii pingeline ja energiakulukas, et hakkasin korduvalt selle väärtuses kahtlema.

Nüüdseks käin aga lõpuks iga nädal teraapias. Telefoni võtan vastu, kui mul on energiat ja ma pole liiga närviline. Eelistan sõnumeid.

Loe ka sõnastikust ableism’i ehk suutmissurve kohta.