Ärge nülgige mult nahka!
Sajandite tagusest ajast saati on meie ühiskonnas kombeks ühendada perekond ühe, nimelt mehe perekonnanime alla. See komme eksisteerib kogu maailmas, olles patriarhaadi lahutamatu osa. Ka diskussioonid, kas naine ikka peab pärast abielu võtma mehe perekonnanime, kuuluvad feminismi sfääris kindlasti raskemate kilda. Osad leiavad, et tegemist on seksistliku kombega, teised aga reageerivad sellele tonnijagu vastuväidetega.
On palju põhjuseid, miks naised oma perekonnanimest loobuvad. Paljud naised väidavad, et loobuvad perekonnanimest, sest neile ei meeldi nende neiupõlvenimi. See argument sunnib mind aga alati küsima – miks on ainult naistel “halvad” perekonnanimed, millest nad nii väga vabaneda soovivad? Olulise põhjusena toovad naised välja soovi, et neil oleks lastega sama perekonnanimi. Ometi leidub teisigi võimalusi, et seda saavutada. Nii saavad meie riigis isegi abielus vanemad anda lapsele soovi korral ema nime.
Samas ei räägi naised mingil põhjusel eales sellest, et muutsid nime traditsioonide tõttu – näitamaks maailmale, et just mees on perepea. Ning diskussioonid nendega, kes neid traditsioone järgivad, jooksevad ummikuse.
Koos perekonnanimega ka eesnimi
Eestis on üldiselt levinud tendents vahetada perekonnanime. Tean ka selliseid, kes on vahetanud eesnime. Seda otsust selgitatakse rahvuse põhjal diskrimineerimisega, aga ka sooviga saada paremat tööd. Näiteks ei suuda vene ees- ja perekonnanimega naine konkureerida eesti ees- ja perekonnanimelise naisega.
Siin võib täheldada teatavat analoogiat naaberriigi Venemaaga. Tunnen mitmeid Kaukaasia rahvaste esindajaid, kes on põrkunud identiteediraskustega sõites näiteks Moskvasse või mõnda teise Vene linnna. Näiteks on dagestani perekonnanimega praktiliselt võimatu seal tööd leida ning ei haridus ega ka suur töökogemus oma valdkonnas ei taga väärikat palka. Nii selgubki, et vedanud on neil, kel on õnnestunud jõuda saatuse tahtel altari ette mõne sünnipärase kodanikuga – neil oleks justkui jumal ise pead silitanud.
Hiljuti viisin tuttavate hulgas läbi väikse küsitluse. Uurisin viiekümnelt naiselt ja mehelt vanuses 20–45, kuidas mõjutab neiupõlvenime säilitamine või muutmine nende meelest seda, kuidas tajuvad naist teised. Selgus, et partneri perekonnanime võtnud naisi peeti hoolitsevamaks, sõltuvamaks, vähem intelligentseks, emotsionaalsemaks, ebakompetentsemaks ja ambitsioonitumaks. Oma perekonnanime säilitanud naist tajuti küll vähem hoolitsevamana, ent sõltumatuma, ambitsioonikama, targema ja kvalifitseeritumana.
Muidugi võib selliseid reaktsioone pidada alusetult stereotüpiseerivateks. Aga kuitahes erapoolikult me ka sõpruskonna hulgas tehtud küsitlustesse ei suhtuks, on mingi seos traditsioonide järgimise ja perekonnanime muutmise vahel ilmselt olemas.
Karjäär ja nimi
Loomulikult säilitavad noored naised tänapäeval kõikjal maailmas märksa sagedamini abielludes neiupõlvenime. Ilmselt väljendab see nooremate naiste puhul vajadust säilitada professionaalset, karjäärialast identiteedi ega ole ideoloogiliselt seotud feminismiga. Olgugi et meie, naiste, professionaalne identiteet tekkiski tänu feminismile.
Maailma mastaabis võib ka märgata, et mida vanem on pruut ja mida parem on ta töö, seda tõenäolisemalt jätab ta endale oma perekonnanime. Ja mida hiljem läheb naine mehele, seda suurem on võimalus, et ta säilitab neiupõlvenime. Ent mida usklikum on pruut, seda tõenäolisem on see, et ta oma perekonnanime muudab. Ka fakt, et paljud religioonidki räägivad naise alluvast rollist, seletab nende ilmingute omavahelist seost.
Ometi ei jutlusta sugugi kõik religioonid naise allumisest, mis väljendub sunnis loobuda perekonnanimest. Näiteks ei leia isegi teokraatlik islam, et naine on kohustatud kandma abikaasa perekonnanime. Naine võib jääda oma perekonnanime juurde – justkui rõhutades fakti, et ta kuulub oma isa perekonda. Muide, täitsa võimalik, et sellest saabki mu trump vaidlustes radikaalselt meelestatud abikaasadega.
Topeltperekonnanime võlu ja valu
Kokkuvõttes tundubki traditsiooniline mudel väljenduvat selles, et mehe nime omaks võttes võtab naine ühtlasi omaks alluva rolli. Võrdõiguslikumad paarisuhtemudelid on ikka veel värske maiguga ja ausalt öeldes kuidagi “eksperimentaalsed”. Kuigi mitmed mehed eitasid esimese hooga, et neile mõjub ähvardavalt, kui nende naine-partner on neist edukam, möönsid mitmed neist viimaks siiski, et alateadlikult nad ikka veel niimoodi tunnevad.
Ometi loodan ma, et vähemalt intellektuaalsel tasandil mõistame me kõik, et on äärmiselt ebaõiglane oodata naistelt, et nad hülgavad partnerite pärast osa enda individuaalsusest. Isiklikult minu jaoks sarnaneb perekonna- või eesnime vahetamine nülgimisega.
On ka rõõmustav, et noorema põlvkonna naised suhtuvad neiupõlvenime säilitamisse lojaalsemalt. Võib-olla harjub ka iga järgnev põlvkond mehi üha enam naiste sõltumatuma rolliga ning survestab selle võrra vähem varjatult naisi, et need vahetaksid lojaalsuse demonstreerimiseks perekonnanime? Ja lõppude lõpuks, mis vahet seal on, kallid mehed? Lapsed hakkavad üldjuhul nagunii kandma teie perekonnanime. Muide, hädaga saab appi võtta kahekordsed perekonnanimed – kui veidralt need lõpuks ka välja ei kuku.
