Kõik artiklid

Saatest “ Suud puhtaks ” on nüüdseks juba paar nädalat möödas. Seal öeldu ja sellele järgnenu aga kõnetab ikka veel. Osutada, et leidub inimesi , kes keskkonnakaitse eesmärgil lastesaamisest loobuvad, ei ole üleskutse alustada Eesti rahva välja suretamist. Lihtlabane viide, et inimeste väärtushinnanguid on igasuguseid,

Kümmekond aastat tagasi oli Kunstihoones Ene-Liis Semperi isikunäitus, kus “Kuningas Ubu” jm kostüümide vahel oli video Ene-Liisist jänesekostüümis ringi hüplemas, all subtiitrid sellest, mis tunne tal oli, kui ta sai teada, et tema kaasa on teda petnud.

Viimasel ajal – või õigemini juba pikemat aega – on vähem või rohkem päevakorras olnud kohalik iibeküsimus. Seda jälgides tekib aga aeg-ajalt vägisi mulje, et mõned lapsed, kes juba on olemas, on justkui ära unustatud.

Kogu see asi Kraapsuga algas nädal pärast seda, kui ma olin Marikaga kõik tuksi keeranud. Olin kogu selle nädala üksinda mornitsenud, muudkui ringi kõndinud, ohjeldamatult suitsetanud, aga joomist vältisin meelega, kangelaslikult, visalt. Ma isegi ei tea, võib-olla kartsin, et hakkan märatsema.

Kui keel konstrueerib maailma, peame meie rekonstrueerima keele. Feminismi mõttes näeme me seda praegu #metoo liikumisega seoses juhtumas, mille kohta ei ole veel piisavalt rõhutatud, et seda juhib sõna otseses mõttes meedia.

Lähen poodi. Minu ees järjekorras seisab mees.

Sellest annavad tunnistust legendaarse Gunnar Grapsi surm üksinduses ja vaesuses, Alo Matiiseni nn keeruline lugu, Jaak Joala absoluutne eraldumine, Tõnis Mäe religioossed eneseotsingud Rootsis jne.

Viimasel ajal kirjutatakse palju selliseid apologeetilisi tekste, milles küsitakse, kas meestele omane agressiivsus pole mitte bioloogiline – või vähemalt osaliselt bioloogiline – probleem.

Feministlikus kõnes kuuleb tihti tõdemust, et patriarhaalsed struktuurid tuleks murda.

Uudiskiri 20.01–10.02: naised pole sünnitusmasinad, preemiatega pärjatati mitmed silmapaistvad naised, töölised streigivad Rakveres. Uudiskirja lõpus leiad põnevaid feministlikke tegutsemis- ja lugemissoovitusi!

Viimasel ajal on justkui trendiks muutunud inimeste kiitmine aususe eest, kui nad väljendavad ülimalt subjektiivseid seisukohti, kahtlaseid väiteid või lihtsalt valetavad. Aususe kriteerium ei ole enam tõerääkimine, mitte-valetamine, vaid see, et sa “julged” midagi öelda.

Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).