Augustikultuur: näitused ja mõrvad sumedaks suvelõpuks

Suvi pole veel otsas, kuid pea need jõuludki ei tule. (On teil kingid juba ostetud?) Sügisel hakkab töörabamine jälle pihta ning kunstinäitustel jõlkumiseks pole mahti, sestap soovitame augustis veel kunstisuvest viimast võtta. Samuti leidsime hea raamatu, mida lugeda suguvõsa kokkutulekul. Onu Heino rõõmustab!

Hääle ja liikumise töötuba: saada ise hukka!

23. augustil 2023 kell 13–16 toimub Elektroni kunstisaalis (Tallinn, Kopli 27) ingliskeelne töötuba „DIY – DOOM IT YOURSELF“. Töötuba leiab aset SAAL Biennaali raames ja koostöös Feministeeriumiga on erifookuseks seatud aktivism ja aktivistid.

Šveitsi-Austria kunstniku Teresa Vittucci ja USA kunstniku Colin Selfi performance’il „DOOM“ põhinevas töötoas kasutatakse uudishimu, et lammutada laiali meie hirmud ja julgustada agentsust. Katsetused individuaalse ja kollektiivse häälega ning sügav kuulamine põimuvad kehaliste hoole- ja vastupanupraktikate ning huumoriga. Töötoas osalemine ei eelda laulmis- ega esinemiskogemust, kuid kasuks tuleb avatud meel ja katsetamisjulgus, kindlasti ka performance’i „DOOM“ eelnev vaatamine.

Võtke kaasa mugavad, vaba liikumist võimaldavad riided ning vett vms janu puhuks.

Korraldab Feministeerium biennaali SAAL raames.

Käsiraamat traditsioonilise perekonna menetlemiseks

Bella Mackie, „Kuidas tappa oma perekond“. Tõlkinud Raili Puskar. Pegasus, 2023.

Suisa hämmastav, kuidas autor suudab viia lugeja järk-järgult mõtteni, et hea ja õiglane oleks lisada raamatus kujutatutele veel vähemalt üks mõrv, sest õiglustunde rahuldamiseks olemasolevatest ei piisa. Meesterahvad, kes leiavad endal olevat jumaliku õiguse pikalt pingutanud naiselt kõik tööviljad ära krabada nii, nagu kajakas krabab jalutaja peost jäätise, ning lisaks usuvad veel enda isiklikku puutumatusse, peaksid ju ometi mingi õppetunni saama kui mitte päriselus, siis vähemalt kirjanduseski. Mis sellest, et peategelane on sarimõrvar ja võib-olla ka psühhopaat – veidral kombel leidub sellele õigustus või vähemalt täiesti inimlik selgitus ning nagu selgub, on ilmas palju hullemaid jätiseid.

Raamat ei esitle ennast küll otseselt feministlikuna, kuid kannab siiski läbivalt üsna feministlikku vaatepunkti. Peategelane kommenteerib ühiskondlikke tavasid hästi põhjendatud irooniaga, vaatleb ülirikkaid suisa antropoloogi pilgul ning jagab isegi häid raamatusoovitusi. (Angela Carteri „Verine kamber“ on eesti keeles kenasti saadaval.) Ma ei näe põhjust, miks lugejad ei võiks saada inspiratsiooni naisest, kes eluraskustele vaatamata suudab end edukalt võimestada ja kehtestada. Ega kõike ei pea ju otseselt kopeerima, vahel piisab elus vähemastki kui mõrv. Juba Mackie’ teose avalik lugemine suguvõsa kokkutulekul võiks mõjuda onu Heinole sama selge vihjena kui vikatiga antult.

Tõlke kvaliteeti ei saa kahjuks kommenteerida, kuna eestikeelset raamatut ei saanud raamatukogust kätte. Tundub, et päris paljudel Eesti elanikel on traditsioonilisest perekonnast kõrini. Ise oleksin Raili Puskari asemel küll pealkirjas tõlkinud pigem „perekond“ kui „perekonda“, sest peategelase siht ja paleus on kõrvaldada perekond tervikuna, mitte pelgalt selle mingi osa. Aga täis- ja osasihitise tähenduste eristamine on kutselise tõlkija kiiks, mis lugejasse ei puutu.

Female gaze? „Läbi su silmaterade musta kuru“ ja sõbrad

Kümne Eesti graafikanaise looming 1960.-1980. aastatel
Kumu, avatud 5. novembrini

Näitusel esitletavad kunstnikud on Concordia Klar (1938–2004), Silvi Liiva (1941), Marju Mutsu (1941–1980), Naima Neidre (1943), Kaisa Puustak (1945), Marje Taska (1955), Vive Tolli (1928–2020), Aili Vint (1941), Mare Vint (1942–2020) ja Marje Üksine (1945). Igaüks neist on kahtlemata tugevalt omanäoline, omaenda keele, stiili ja motiivistikuga, kuid ridamisi ja kõrvuti vaadates hakkavad silma mõned ühisjoonedki. Süveneda tahtjal on võimalus osta Kumu poest kaasa terve suurepärane raamat, kuid näitusel tiirutades võib teha ka isiklikke avastusi, mida raamatust ei leia.

Kaisa Puustak. Kevadine kartulikorv. 1981. Pehmelakk, akvatinta.

Nii näiteks on Kaisa Puustaku teos „Kevadine kartulikorv“ vist kõige eestilikum pilt kogu kunstiajaloos. Eestlase käsi kohe kisub seda vaadates kartuleid idutama, isegi kui midagi niisugust pole viisteist aastat teinud. Pealkirja tõlkimatusega rabab sama autori „Leib ja sai“ – sellist eristust ei mõista mujal maailmas mitte keegi. Ma pole kunagi näinud ühtki teist alasti madonnat lapsele selga keeramas peale Marju Mutsu oma.  Näitusel kõrvuti vaadeldes saab aimu, miks kunagi peeti Mutsu ja Silvi Liiva loomingut segiajamiseni sarnaseks ja paanitseti Eesti graafika feminiseerumise üle, ehkki tagasivaates on need reaktsioonid sama veidrad kui isashüsteeriad praeguses ühiskonnas. Kõigi Aili Vindi teoste seas on näitusel vist umbes üks, mida Facebookis näidates bänni ei saaks.

Concordia Klari puhul on raske otsustada, kas üllatavamalt mõjuvad ta värvilised pliiatsijoonistused või luule, mida ju üldiselt ka kuigi laialt teadvustatud pole (samuti kui Mutsu kunstifilosoofilisi aforisme). Vive Tolli detailirohket graafikat uurides kangastuvad silme ees tuhanded tema illustreeritud raamatud, mis sama käe läbi hoopis teisiti kõnelema hakkasid kui pelk tekst võimaldanuks. Marje Taska masinad mõjuvad põnevamalt kui sama temaatikaga märksa enam epateerinud meeste omad. Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi – lõputu avastusretk jalutuskäigu vormis, kus iga uus tiir samal rajal avab uusi aknaid ning annab uusi mõtteid. Graafikanaiste näitus on praktiliselt vastand Kadrioru lossis eksponeeritud (ja nüüdseks juba suletud) Soome modernismi näitusele, kus naised kunstiajaloost kummalisel kombel peaaegu et välja kirjutati. Mõnikord mõtlevad kuraatorid nii erinevalt, et kunstivõhikulegi lõikab silma.

Kui graafikud nähtud, pakub huvitavat võrdlust jalutuskäik läbi sama perioodi Kumu uuendatud püsinäitusel. Samad nimed esinevad seal uues kontekstis, sh meeste vahel, kellest 2. korrusel erilist puudust ei tundnudki. Eks ole meesgraafikutel ju ka vahel üht-teist öelda, ent kui intensiivne annus naiste loomingut loob vaataja silmis normatiivse tausta, mõjuvad mehed suurelt jaolt kuidagi kahtlaselt epateerivate, nüansivaeste ja mitte nii huvitavatena. Takkajärele mõeldes on see päris lõbustav kogemus, umbes nagu siis, kui „Oppenheimerit“ pärast „Barbie’t“ vaadates leiad, et „Barbie“ on märksa intellektuaalsem. Nagu ütles karu nõukogude multifilmis: „Mida kõike teada ei saa, kui talvel ei maga!“

Samuti sobib naiste graafika järel võrdlevaks vaatlemiseks ökonäitus „Kunst antropotseeni ajastul“. Kummalisel kombel ei ole muidu ju üsna kaasaegse ja ühiskondlikult mõtleva näituse koostamisel kellelegi pähegi tulnud, et mõnes nurgakeses võiks mainida ka võimalust, et ühiskonna ja looduse suhted võivad sooperspektiivist erinevalt paista. Kui vaataja sellele omapäi tähelepanu pöörab, siis näeb ta ju küll, et kunst kui ühiskonna peegel näitab nii ühiskonnas domineerivate meeste isast pilku loodusevaatluses kui ka soorollide erinevat ja ajaloos muutuvat suhet loodusega ja erinevat osalust ühiskonna ökoloogilist mõju kujundavates osades.

Kazimir Malevitš, Valentõna Kostjukova, “Suprematistlik kompositsioon” (1916/2016). Mulinee, satiintikand, lõuend.

Last but not least, Kumus veel lühikest aega avatud Ukraina futuristide näitusel „Futuromarennja“ võib näha nii mõnd tähelepanuväärset Ukraina kunstinaist (Oleksandra Ekster, Ljubov Popova jt) kui ka Malevitši originaalide kõrval üsna omapärast Malevitši rekreatsiooni käsitöös: “Dünaamiline suprematism” (1916) on taasloodud mulinees ja satiintikandis. Loomulikult on selle autor naine, Valentõna Kostjukova. Meestel pole piisavalt fantaasiat. 

Jõed, silmused ja teised ehted

Ehtekunstile keskenduvas A-galeriis (Tallinn, Hobusepea 2) on 28. juulist 2. septembrini avatud multidistsiplinaarse kunstniku Valdek Lauri näitus „Silmused“.

Patriarhaadikriitilisel näitusel kommenteerib Laur kultuurinormide ja stereotüüpide loodud tagasisidesilmuseid, otsides oleviku olemisviisidele alternatiive ulmest, fantaasiast, ajaloost ja müütidest. Oma töös kasutab ta raua-, pronksi- ja hõbedavalu ning 3D-printimist.

A-galerii akendel on 18. augustist 8. oktoobrini avatud kaks ühisnäitust: Caroline Bachi (NDL) ja Darius Wojdyga (NO) „Jõgede häving“ ning Soome kunstnike Sanna Nuutise ja Kaisa Vuorise „Üle/Piires“.

Bachi ja Wojdyga loovuurimus käsitleb kolme Norra, Prantsusmaa ja Hollandi jõge, mis on elanud üle ulatuslikud keemilised õnnetused. Nad seisavad nende jõgede hoidmise eest, rõhutades veekogude tähtsust ning tõstes teadlikkust nende ökosüsteemide haprusest.

Sanna Nuutinen ja Kaisa Vuorinen uurivad inimtegevuse mõju maailmas ning isikliku ruumi ja aja mõistet igapäevaelu kiires saginas.

Viljandi naised ja mehed fotograafidena

Eesti fotopealinnas Viljandis on avatud näitusepaar linnas fotograafidest: Viljandi muuseumis esitletakse fotograaf Jaan Rieti, kelle nime kandis pool sajandit tegutsenud fotoateljee, Kondase keskuses aga sama perekonna nelja naist: Jaan abikaasat Marie Rieti, tolle õde Anna Kukke ning Jaani ja Marie tütreid Hilja Rieti ja Elma Tünderit, kes samuti fotokunstis tegevad olid. Hea võimalus minna ja võrrelda, kuidas Eesti muuseumid 2021. aastal raamistavad naisi ja kuidas mehi.

Näitused on avatud 3. septembrini 2023. Viljandi muuseumi saab külastada T-L 10–17, Kondase keskust iga päev 11–18.

“Sellel Barbiel on Nobeli preemia. See teine on lihtsalt Ken,” kirjutas endises Twitteris noorim Nobeli laureaat Malala Yousafzai.

Jätku Barbiele!

Eelmistes kultuurisoovitustes nimetatud „Barbie“ film lööb maailmas kõrgemaid laineid kui oodanukski: arvustusi ja meeme tuleb kui jõhvikaid rabast, kassarekordid kukuvad, konservatiivid põletavad nukke ja muusikaedetabelites kerkib Ryan Goslingi lüüriline isasballaad „I’m just Ken“. Eestis on filmi Eesti Ekspressis teraselt arvustanud peaaegu et peaosaline ise, Barbi Pilvre. Ka Feministeerium on juba avaldanud esimese arvustuse Kätri Kiilbergi sulest, kuid lubame, et sellele tuleb lisa. Minge, vaadake ja kirjutage teiegi meile oma muljetest ja arvamustest!