Auto kraavis, naine roolis – aga mitte nii, nagu sina eelarvad!

Eesti inimesi tabas selle aasta algul – kellele ootamatu, kellele pikisilmi oodatud – olukord: nii meie president kui ka peaminister mõlemad olid naised. 

Seda sähvatust saime küll kogeda vaid umbes üheksa kuud. Ning minu pessimistlik prognoos on, et kuigi samast soost peaministri-presidendi duosid saame järgmiste aastakümnete jooksul näha küll ja veel, pole järgmise paari- kuni mõnekümne aasta jooksul loota, et nad korraga mõlemad jälle naised oleksid.

Kui ma panen prognoosiga puusse – suurepärane! Või noh: see võib muidugi olla ka väga halb, kui minu prognoos „paari- kuni mõnekümnest aastast“ hoopis liigagi optimistlikuks osutub. 

Juurmüütide, seniste trendide ja teooriate põhjal näib paraku, et pärast sellist šokki soovib ja ootab osa ühiskonnast, olgu siis teadlikult või alateadlikult, tagasiminekut „normaalsusesse“.

Pärast Ameerika Ühendriikide esimest mustanahalist presidenti Barack Obamat tuli Trump. 

Pärast Theresa Mayd Ühendkuningriikides tuli Boris Johnson.

Ja pärast Kaja Kallast tuleb …?

Tõsi, Obama ja May on üksikud näited ja nii mõnigi ütleb, et need järeldused on meelevaldsed ja lihtsustavad. Sest Obama ja May kõrval on ju ka näiteks Merkel ning tema pikale valitsemisajale peatselt järgnev sotsiaaldemokraatlikult juhitud koalitsioon. Kodu lähedalt on võtta veel näiteks Halonen ja Kaljulaid, kelle ametist lahkumiste järel katastroofi pole järgnenud.

On see siis lihtsalt ajutine mentaalne sügiskõledus või juba pikemat aega üleilmselt pead tõstev tung minna tagasi pimeda(ma)sse keskaega, jään esialgu oma pessimistliku prognoosi juurde. Seda enam, et siin-seal ühis- ja üldmeedias on olnud eriti viimase üheksa kuu jooksul aina enam märgata müütilis-halvustavat suhtumist ja loosungeid naissoost juhtide kohta.

Naine roolis, auto … teel?

Hüpates riigitüüri juurest korra hoopis autorooli, mida naised märksa pikemalt ja argisemalt keerata on saanud, pole ilmselt kedagi, kes poleks kuulnud naisautojuhtide ja kraavide vahele kinnistunud võrdusmärki.

Mis sellest, et erinevad andmed-analüüsid (vt viiteid) ammu järeldavad, et roolis on iseendale ja teistelegi märksa ohtlikum hoopis meesjuht: nii ühiskondlike normide kui ka hormoonide tõttu kiputakse oma võimeid üle hindama, rohkem riskima – ning seda nii kaine kui ka joobes peaga.

Naissoost autojuht on alalhoidlikum, hoolsam liikleja. Uuringud ütlevad: naine roolis, auto märksa kindlamalt teel!

Ometi on kraavimüüt visa kaduma.

Ja ometi tunnevad naised end autoroolis meestest märksa ebakindlamalt. Ikka selle sama müüdi pärast, mis ütleb, et naistele ei tasu rooli usaldada. Nii arvavad ka naised ise. 

Ka kogevad naised, kes sõidavad sagedamini väiksemate autodega (mida tihti nn naiselike valikutena pakutakse), meesjuhtide passiivset või aktiivset liiklusraevu. Tuututamist, pealetükkivaid manöövreid, tagumikus sõitmist jm mikroagressioone. Hoolimata sellest – või hoopis seetõttu –, et naised liiklevad meestest sagedamini eeskirjade kohaselt. 

Lisades juurde võimalikud negatiivsed, olgu siis seksuaalsed või lihtsalt alavääristavad kogemused sõiduõpetajatega; pideva perekondliku logistikajuhtimise tihti suurema, ent nähtamatu koormuse ning selle sama alateadvusesse kinnistunud ebakindluse, võib liikluses juhina osalemine olla paljudele naistele närvesööv kogemus.

„Raudselt on naine roolis,“ on ilmselt nii mõnigi kuulnud või hoopis ise välja purtsatanud. 

Kas on üldse võimalik murda läbi ühiskondlikust harjumusest, kus meeste riskikäitumisele ja eksimustele vaadatakse juba maast madalast sagedamini läbi sõrmede (vt ka „poisid on poisid“ ja „koolipoisi kolm“), samas kui naised, ka kõige tublimad tüdrukud, võivad olusid arvestades parimal võimalikul moel toimida, ent ikka on suur hulk inimesi nendega rahulolematu?

Naine roolis, kõik arvustavad

Internetilainetel surfajatele tuleb ehk tuttav ette koomiks-meem suhtumisest, millega enamik naisi ühel või teisel moel kokku puutunud on. 

Tõlgin:

Kui meessoost õpilane ei tule matemaatikaülesande lahendamisega toime, saab ta tagasisideks: „Vau, sa sakid matas!“

Kui naissoost õpilane ei tule sama ülesande lahendamisega toime, kõlab tagasisideks aga: „Vau, tüdrukud sakivad matas!“

See võtab kenasti kokku levinud suhtumise naissoost juhtidesse ja nende sooritusse. Olgu need naised siis mõne organisatsiooni või hoopis mootorsõiduki juhid.

Naisi ja teisigi alaesindatud gruppide esindajaid koheldakse nn tüüpilistes meeste valdkondades meestest erinevalt, pakkudes rohkesti sellist tähelepanu ja tagasisidet moel, mis on kõike muud kui toetav. See omakorda mõjutab tahes-tahtmata tähelepanualuse kogemust ja edenemist.

Enamik inimesi on ehk viimaks harjunud, et naised kirjutavad romaane, luuletusi, isegi arvamusartikleid ja kõnesid, teevad kõiksugu kujutavat kunsti. Ent seegi pole alati nii olnud. Ning ammused, ent visalt püsivad stereotüübid mõjutavad ka kõige tunnustatumaid naisi ikka veel.

Näiteks kirjutab Margaret Atwood oma loengukogumikus „Tehingud surnutega“: „Mees- ja naiskirjanikke koheldakse erinevalt, eriti teevad seda arvustajad, ükskõik mil viisil nad ka ei väljenduks; ning varem või hiljem hakkab see kirjanikke mõjutama.“

Seda kogemust toetab ja laiendab teistessegi valdkondadesse väljavõte uuringust, millele viitas ERRi teadusveergudel Tartu ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi: „[Kui] naised saavad võimu, siis nad väljastpoolt saavad negatiivsemaid hinnanguid. Kui meeste võim kasvab, siis suhtumine neisse muutub positiivsemaks.“

Seega autoroolist riigi- ja muu juhtimise juurde tagasi jõudes: kuigi ka kõige traditsioonilisemad meist teevad näo, et naistele on kõik võimalused valla, mõjub ühiskond tervikuna tüüri juures olevatele naistele teisiti.

Patroneerivamalt. Õpetades. Nii tähti ja sõnu närides kui ka näiteks välimust ja kehakeelt arvustades. „Tuututades“, olgu siis autoroolis või seltskonnas, ühis- või tavameedias. Ülikõrgete või hoopis ülimadalate ootustega.

Eriti kui tegemist on esimese naisega mõnes tähtsas ametis, ootab ühiskond huviga, mis edasi saab. On neid, kes ootavad ja loodavad, et tal läheks hästi. Ja on neid, kes ootavad ja otsivad kinnitusi, et see esimene – olgu ta siis esimene naispeaminister või hoopis esimene mustanahaline president – on igati kehv valik ning järgmistele ei tohiks võimalust andagi.

Ka president Obamal tuli Ameerika Ühendriikides rinda pista süüdistustega, millega polnud kokku puutunud ükski sealne riigijuht – seni kõik valged mehed. Kui mitte midagi muud polnud võimalik kahtluse alla seada, seati kahtluse alla see, kas too mustanahaline mees veidra moslemihõngulise nimega on üldse päriselt ameeriklane.

Sarnase rünnakuga tuli 2016. aastal rinda pista ka presidendiks kandideerinud Marina Kaljurannal.

Esimeseks olemine (või selleks pürgimine) tähendab aga lihtsalt ka märkimisväärselt rohkem tähelepanu, võimendades tahes-tahtmata ka väiksemaid eksimusi, mis muul juhul – näiteks järjekordse valge mehe puhul – jääks tähelepanuta või vähemasti unustataks kiiremini. Asepresident Kamala Harrise kesiste toetusnäitajate kontekstis viitas sarnasele võimalusele äsja ka CNNi vanempoliitikaanalüütik Kirsten Powers.

Vajadust end rohkem tõestada, vigu üldse vältida või neid varjata tunnevad paljud naised – ja seda on välja toonud ka kohalikud naisjuhid. „Varjatult tajun endiselt, et pean ennast [meestega võrreldes] poolteist korda rohkem tõestama,“ ütles näiteks Swedbanki juhatuse liige Liisi Himma intervjuus Postimehele. Isegi kui seda ei pea tegema lähimate kolleegide hulgas, puutub naissoost juht eelarvamuste ja tavatute ootustega kokku näiteks klientidega suheldes, ka ajakirjanduses, ehk isegi sõprade-sugulaste hulgas.

Ameerika Ühendriikides koostatava raporti „Women in the Workplace“ värske number viitab, et naised, kes on meessoises töökohas erandid – esimesed ja/või ainsad – kogevad meestest pea kaks korda sagedamini, et nende ekspertsus ja otsustamisvõime seatakse kahtluse alla. Veel enam: mehi palgatakse ja edutatakse tihti seepärast, et neis nähakse potentsiaali; naistelt oodatakse enne nende palkamist ja edutamist aga tõendeid olemasolevast kompetentsusest, kusjuures kätte töötatud diplomist (või juhiloast) tihtipeale ei piisa – ei rahvasuus ega konkurssidel.

Ja isegi progressiivsemalt meelestatud naised-mehed on väljendanud pettumist naissoost liidris: selgub, et ta ei olegi juhina nii ideaalne, nagu endamisi oodati. Oli see ootus siis kellegi pehmema, emalikuma ja mõistvama järele või hoopis (harjumuspärase) jõulise, kindlakäelise ja konkreetse järele.

Autoga nähtamatu kuristiku serval

Ilma teadlikult juhitud ja süsteemsete muutusteta võtab seega omajagu aega, enne kui sõna “juht” ette ei pea soomarkeeringuid üldse lisama või kellelegi põhjendama-selgitama, miks naiste juhiteekond ja -kogemus on meeste omast erinev, mh väljakutseterohkem ja ohtlikum.

Ja teekonna väljakutsuv pool pole (ainult) see kurikuulus klaaslagi.

Nimelt tuleb naiste tippametisse jõudmist, nende kogemusi ja õnnestumist kõrvutada ka fenomeniga, mida eesti keeles klaasjärsakuks (või klaaskuristikuks) võiks tõlkida. 

On leitud, et naised kipuvad oma kauaoodatud juhtimisvõimaluse saama sagedamini organisatsioonides ja olukordades, kuhu kriis on juba kätte jõudnud või sinna kohe-kohe jõudmas. Ja kuigi leidub uuringuid, mis viitavad, et naised tulevadki kriisijuhtimisega paremini toime, ei kipu naised neid positsioone saama niivõrd oma kriisijuhtimisoskuste pärast, vaid hoopis seetõttu, et mehed, kellel on eriti just tipptasandil paremad võrgustikud ja seega ka rohkem olulist infot käepärast, mida suitsunurkades ja saunades vahetada, ei taha terendava kriisiga kaasnevaid riske enda kanda võtta.

Ja teatepulk antaksegi – mõnikord progressifanfaaride kõlades – üle naisele, kes tajub, et see võibki olla tema ainus võimalus sarnasel kohal end kunagi üleüldse proovile panna ja tõestada. Nõnda ta seal järsaku serval tasakaalu otsides ja alla pudenemist vältida püüdes oma vastutust kannab: vastutust nii esimese naisena kui ka vastutust konkreetses kriisis. 

Näiteid maailmast on mitmesuguseid, üheks tuntumaks võib ehk pidada Theresa May jõudmist konservatiivide juhiks ning Suurbritannia peaministriks olukorras, mil David Cameron oli kogu riigile ja tulevastele valitsustele Brexiti kaela kutsunud.

Olukorras, kus Kaja Kallase tool tundub parasjagu ebakindlal pinnasel seisvat nii valitsuse kui ka erakonnajuhina, kipub ka siin mu silme ette kerkima kujutluspilt kõikumisest nn klaasjärsakul. Praegu on küll veidi vara järeldada, kas Kallase tõusmine oravate juhiks sai lisahoo just intuitiivsest erakondlikust (ja ühiskondlikust) tõsisest rahulolematusest ja seepärast söandati harjumuspärase meesjuhi asemel käiku vahetada (mõistagi ambitsioonika ja oskusliku) naise kaudu, või andis hoogu eelkõige siiras usk Kaja Kallase kompetentsi ja liidrivõimetesse.

Igal juhul on nähtusest teadlikuks saamine teinud mind poliitikaentusiastina ettevaatlikuks rõõmustajaks: kui naine saavutab viimaks võimaluse juhtida, võib „sõiduk“ ise või siis vähemasti juhti eesootav teekond parajalt konarlik olla.

Auto kraavis, naine roolis – et sõiduk sealt siis kuidagi välja ukerdada.

Vend – vendlus, sõsar – sõsarlus!

Ilmselt veel omajagu aega kuulutavad ühed, et naised ei oska juhtida ega sobi (pea)ministriks. Teised nokivad kaudsemalt, võib-olla alateadlikumalt, viidates, et tahaks „kõvemat kätt“; ent kui juhtima tulebki „kõvema käega“ naine, tahaks hoopis kedagi, kes poleks nii „emotsionaalselt ülesköetud“. Kolmandad kirjutavad ja loevad-jagavad artikleid või kuulujutte naissoost juhtide välimuse, kehakeele ja eraelu kohta.

Neljandad kaovad oma analüüsimata pettumuse sisse, hoidudes küll kritiseerimast, ent olles edaspidi tagasihoidlikumad ka toetuse väljendamisel. Viiendad hoiavad aga toetavat lippu kannatlikult kõrgel, sest mõistavad või on lausa ise pidanud sarnast takistusriba käima.

Kuidas viiendate osakaalu kasvatada ja norus neljandaid taas lootusrikkamaks muuta? On üldse võimalik vähendada kolmandate, teiste ja esimestegi osakaalu?

Küll härgamisi, aga siiski murrab kõikvõimalikke soomüüte ja toetab nii olevaid kui tulevasi naissoost juhte eelkõige see, kui ühiskond saab nendega rohkem kogemusi, õppides positiivse ja lootuspärase kõrval aktsepteerima ka lihtsalt neutraalset ja negatiivsetki. Ehk teisisõnu vajavad nii naissoost juhid kui ka ühiskond just selliseid kogemusi, mida praegu pakutakse siiski eelkõige meestele: teravdatud tähelepanuta, usaldavaid ja aktsepteerivaid, potentsiaalile panustavaid kogemusi.

See ei tähenda vajadust mistahes naistega valimatult nõustuda, nende maailmavaadet tingimusteta toetada, igale ideele ja ettepanekule kaasa plaksutada lihtsalt seepärast, et nad on naised. 

Nagu meesjuhid saavad vigu vabamalt teha ka siledal ja turvalisel teel, tihti palju julgemalt ja mistahes tagajärgedeta, peavad vigu saama teha ka naised, ilma et neid ja koos nendega ka naissugu seepärast (juhtimis)kõlbmatuks lahterdataks.

Feministeeriumi püsilugeja küll ei vaja järgmisi meeldetuletusi, ent võimalike külaliste heaks pakun need siiski:

Märgakem ja tunnustagem naissoost juhte, juhiks pürgivaid naisi ning nende potentsiaali.

Võtkem tähelepanu juhtida, kui on märgata eelarvamuslikku suhtumist naissoost või mistahes muust alaesindatud grupist eksperti, juhti, kolleegi. Lugegem naiste teoseid, nautigem nende loomingut, tuues esile naiste tehtud töid. Nimetagem naisi eeskujudeks, kandidaatideks, nominentideks, koostööpartneriteks. Valigem neid, toetagem neid sõnavõttudes – nii ideede ja tehtud töö eest, aga mõnikord ka lihtsalt julguse eest minna kohtadesse, kuhu ükski naine või ääretult vähesed on üldse saanud või söandanud minna.

Jah, need samad naised teevad kindlasti vigu. Oleks ebainimlik oodata, et nad ei eksi. 

Ja ka naised teevad vigu, millele tulebki reageerida põhjendatult hukkamõistvalt (nt korruptsioon). 

Ent ikka veel liiga suur ja liiga häälekas osa ühiskonnast arvustab, närib ja nokib põhjendamatult või vähemasti liialdatult, mistõttu on ikka vaja juurde neid, kes võtavad vastutuse toetada ja tasakaalustada. Kes aitavad vajaduse korral ka tähistada naissoost juhi julgust riskida ja eksida, kes aitavad vigu analüüsida ja neist õppida, et saaks siis põlved puhtaks kloppida ja edasi rühkida.

Võib-olla siis on nii president kui peaminister jälle mõlemad naised ka varem kui paari- kuni mõnekümne aasta pärast.

Vend – vendlus, sõsar – sõsarlus!

Autojuhtimisuudiseid

Uuring kinnitab: roolis on Eesti mees tantsulõvi, naine aga huuli ei värvi

Koolikius liikluses: kui sul on väike auto, oled sa nähtamatu