Baltisaksa kunstniku Elisàr von Kupfferi “Fašistlikud femboyd”. Intervjuu ajaloolase Ben Milleriga

29.08.2024

kunst kvääriajalugu pahad geid valge ülemvõim

Ben Miller on kirjanik, Berliinis asuva geimuuseumi Schwules Museum juhatuse liige, populaarse taskusaate “Bad Gays” (“Pahad geid”)¹ üks saatejuhtidest ning “kurjade ja keeruliste kvääride” ajaloole pühendatud raamatu “Bad Gays: A Homosexual History” (2022, “Pahad geid. Homoseksuaalne ajalugu”) kaasautor. Hiljuti kaitses Miller doktoritöö maailma mõtteloo erialal Berliini vabaülikoolis. Oma doktoritöös “In Search of Lost Time: Primitivist Homomythopoetics and the Self-Invention of the White Gay Man” (“Kadunud aja otsinguil: primitivistlik homomütopoeetika ja valge geimehe eneseloome”) uurib ta geide vabastusliikumise rassistlikku ajalugu alates sõdadevahelisest Weimari Saksamaast kuni 1970ndate San Francisconi. Täpsemalt analüüsib ta, kuidas mõned selle liikumisega seotud ajaloolised isikud on oma töösse strateegiliselt primitivistlikke kujundeid põiminud.

5. juunil käis Miller KUMUs, et pidada näituse “Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma”² publikuprogrammis loeng Elisàr von Kupfferi positsioonist kvääriajaloos. Miller rääkis oma ettekandes Kupfferi mõnest näiliselt vastuolulisest tahust, mis võivad mineviku kväärinarratiividest inspiratsiooni otsivates inimestes küsimusi tekitada. Intervjuus just neil peatumegi. Intervjueeris Tartu Ülikooli inglise keele ja kirjanduse nooremteadur Ave Palm.

Ajaloolane Ben Miller KUMUs. Foto: Maria Lota Lumiste

Räägime Elisàr von Kupfferist. Kes ta on? Mis ta tuntuks teeb?

Elisàr von Kupffer on … (naerab). Naljakas, sest ma otsin tegelikult õiget silti, eks ole? Ma ei tea, kas teda kutsuda kunstnikuks, religioosseks juhiks, aktivistiks, fašistiks. Ta on kõike seda.

Aga ta oli mees, kes elas aastatel 1872–1942. Ta sündis praeguse Eesti aladel, osana baltisaksa kõrgklassist. Ta koostas esimese nn geikirjanduse antoloogia, mille pealkiri oli “Kallimalembus ja sõbraarmastus maailmakirjanduses” (“Lieblingminne und Freundesliebe in der Weltliteratur”), mis avaldati Berliinis aastal 1900.³ Ta lõi uue religiooni nimega Klarismus ehk klarism, mis ühendas keskaegse ja kristliku ikonograafia ideid universaalse, transendentse ehk keha ja vaimu vastandust ületava androgüünsusega, mille ideed ammutas ta pärsia kirjanduse ja klassikalise kirjanduse lugemistest ja valesti tõlgendamisest. Ta lõi seeria kunstiteoseid, mis kulmineerusid 30-meetrise ümbermõõduga panoraam-seinamaaliga “Õndsate selge ilm” (1919–1929)⁴, kus kujutatakse klaristlikku utoopiat ehk alasti androgüünseid figuure, kus kõik tegelased on kujutatud kas tema enda, tema elukaaslase Eduard von Mayeri või lemmiku kohaliku modelli Gino ehk Luigi Taricco näoga.

Tema kogu töö oli mõjutatud bioloogilisest rassismist, mille kohaselt tuginevad inimkultuuri kõik väljundid kliimale ja rassile, ja need on omavahel seotud. Ta asus elama Šveitsi itaaliakeelsesse ossa, sest ta mõistis seda keskkonda biseksuaalse kliimana: seal kohtuvad Vahemere homoseksuaalne kliima ja rassitüüp ning Saksamaa Alpide heteroseksuaalne kliima ja rassitüüp.⁵ Seega leidis ta, et Ticinos on biseksuaalne kliima.⁶ See osa tema bioloogilisest determinismist on pigem humoorikas. Ta pooldas ka juudivaenulikke vandenõuteooriaid. Natsi ametnikud kirjeldavad teda juutide pühendunud vihkajana, ning ta proovis korduvalt natsistlike poliitikutega koostööd teha, eesmärgiga tagada oma kunstiteosele ja religioossele projektile riiklik toetus ja rahastus. See koostöö vilja ei kandnud, kuid mitte vähese pingutuse tõttu. Oma elu lõpus kirjutas Kupffer Adolf Hitlerile mitu sooja kirja, kus ta kiitis Hitlerit ja tema poliitilist projekti ning nägi ennast ja teda kui poliitilisi liitlasi.⁷

Nagu näha, on Kupffer tõesti keeruline, vastuoluline ja veider figuur. Ma väga loodan, et seda artiklit illustreerib mõni repro tema töödest, sest seda kunsti tuleb tõesti näha, et seda uskuda. See on, nagu ma naljatledes ütlen, õnneks täiesti ainulaadne. See on tõesti midagi erilist.

Elisar von Kupffer “Uus liit”. 1915–1916. Elisarioni keskus

Kui rääkida Kupfferi töödest, siis alustame sellest homoerootilise kirjanduse antoloogiast pealkirjaga “Kallimalembus ja sõbraarmastus maailmakirjanduses”.

Jah, “Lieblingminne und Freundesliebe in der Weltliteratur” (1900, Adolf Brandi kirjastus).

Saksamaal hoogustus tollal homoseksuaalne vabastusliikumine ja see raamat oli päevakajaline. Millist kontekstuaalset rolli teos täitis? Kas see osutus mõjukas või jäi pigem tagaplaanile?

Kogumik oli äärmiselt mõjukas.

Kusagil 1869. aasta paiku mõeldi saksa keelt kõnelevatel aladel välja sõna “homoseksuaalsus” ja 19. sajandi lõpp oli aeg, mil meditsiiniteadus püüab mõista mitmesuguseid tollal patoloogiateks peetud nähtusi, sealhulgas homoseksuaalsust. Sellepärast ongi homoseksuaalsuse mõiste ja seda kirjeldav sõna leiutatud tegelikult enne heteroseksuaalsuse mõistet: teadus lähtub otsinguid alustades sellest, mida peetakse probleemseks ja alles seejärel määratleb normaalsuse probleemide vastandina.⁸ 19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid meditsiiniliselt klassifitseeritud inimesed otsima enda olemuse kirjeldamiseks mingit positiivset, enda loodud või arendatud arusaama; midagi sellist, mis eksisteeriks sõltumatult diagnoosidest või kriminaliseerimisest ning aitas nende vastu võidelda.

Saksa keelt kõnelevates riikides areneb 1900. aastaks kaks mõttevoogu. Neist ühe esindajaks on saksa-juudi seksuoloog Magnus Hirschfeld, kes 1897. aastal asutas Teaduslik-Humanitaarse Komitee. Ta ei ole kunagi avalikult n-ö kapist väljas – kuigi paljude inimeste arvates ta oli –, aga ta arendab arusaama homoseksuaalsusest kui üht võimalikku – nagu ta ütleb – sugulisuse astet heteroseksuaalse mehe ja naise vahel: et on lõpmatult palju potentsiaalseid orientatsiooni ja soolisuse variatsioone, ning et senimaani, kuni inimesed suudavad nendega elada, on kõik need variatsioonid kahjutud. Selliselt nõustub ta mõttega, et tegu on meditsiinilise erinevusega, kuid ütleb, et seda erinevust ei ole vaja ravida. Teaduslik-Humanitaarse Komitee moto on “Teaduse kaudu õigluseni”.⁹ Niisiis lähtub komitee töö teaduslikest alustest.

Elisar von Kupffer “Taevaminek”. 1911 Elisarioni keskus

Aga Kupfferi raamat “Kallimalembus” avaldatakse Adolf Brandi kirjastuses, kelle ajakiri Der Eigene (tõlkes Enda Oma) lõi maskulinismi mõttevoolu¹⁰. Brand oli tihedalt seotud igasugu teadusevastaste gruppidega. Ka nemad olid tõepoolest vastu diagnoosidele ja meditsiinilistele kategooriatele, kuid vastuste otsimiseks suunasid nad pilgu inimajalukku ja eriti – ja ütlen seda väga teadlikult – Suurte Meeste poole. Nad ütlevad: “Me ei ole meditsiiniline kategooria, me ei ole diagnoos ja me ei ole midagi vahepealset. Heidame pilgu inimajalukku, Friedrich Suurele, Aleksander Suurele, Michelangelole …”¹¹ Nad otsisid tõendeid homoerootilisest käitumisest lääne tsivilisatsioonis alates antiikajast kuni 19. sajandini, ja seda tõesti eksisteeris. Tänapäevased gei- ja kvääriidentiteedid pole eriti vanad, kuid samasoolise erootilise käitumise kohta on kinnitust leitud igast inimühiskonnast kogu inimajaloo vältel. Ja nii nad leiavad tõendusmaterjali, mille abil ehitavad üles teooria, mille kohaselt on geimeestel ainulaadsed omadused, et olla ühiskonnas vajalike muutuse juhid ja kangelased.

Ühelt poolt aitab see tegevus arendada geimeeste kultuurilist ja sotsiaalset subjektiivsust väljaspool meditsiinilisi diagnoose. Asja teine külg on see, et sageli on tegemist äärmiselt misogüünsete vaadetega. Nad usuvad, et naised pidurdavad inimkonna progressi, mistõttu seostavad nad homoseksuaalsust kangelaslikkusega. Nende arvates saavutavad naistest eemale hoida suutvad mehed rohkem, sest naiselikkuse negatiivne mõju ei puuduta neid. Pahatihti on nad ka äärmiselt antisemiitlikud. Juutlus ja naiselikkus konstrueeritakse sageli kombineeritud halvaks mõjuks eriti Saksa rahvusriigi kontekstis.

Need kaks külge ei olnud vähemalt kuni hilisema ajani täiesti vastandlikud. Kuigi paljudes maskulinistlikes väljaannetes avaldati algusest peale Hirschfeldi töö suhtes äärmiselt kriitilisi arvamusi – mõnikord medikaliseerimise ideed maha tehes, mõnikord tõeliselt alatusse antisemitismi langedes –, kirjutab Kupffer Hirschfeldist mõnda aega suhteliselt sõbralikult, hoolimata sellest, et ta temaga ei nõustu. Ta rõhutab Hirschfeldi töö olulisust nende keeruliste seksuaalsete probleemide mõistmisel. Seega tuleb mõista, et need kaks mõttevoolu olid pidevas vastastikuses ideedevahetuses. Mõlemad on keerulised, mõlemad on ambivalentsed ja mõlemad on tähtsad ka tänapäevaste seksuaalsete subjektiivsuste konstrueerimisel.

Elisar von Kupffer “Relvituks tegemine”, 1914. Elisarioni keskus

Sa mainisid Adolf Brandi. Ta oli minu mäletamist mööda anarhist, kellel olid vasakpoolse poliitikaga ilmselt ambivalentsed suhted. Kus Kupffer end poliitilisel skaalal paigutab? On ju teada, et 20. sajandi alguse poliitikas oli palju radikaliseerumist.

Jah, see on tõepoolest nii. Me teame, et leidub nii vasakpoolset kui ka parempoolset anarhismi, eks ole? Maskulinismi alge tuleb anarhistlikust traditsioonist, kuid mõnel juhul ka protofašistlikust traditsioonist. Need mõlemad saavad korraga kehtida ainult siis, kui me võtame aluseks individuaalse anarhismi traditsiooni. Mõtleme näiteks Stirnerile [Max Stirner (1806–1856) oli saksa filosoof ja egoistliku anarhismi mõttevoolu looja, kes rõhutab isiklike huvide esiletõstmist – A.P.].¹² Siinkohal tulevad mängu inimesed nagu Brand. Kupfferit ennast on poliitiliselt üsna raske paigutada. Ma ei tahaks Kupfferit nimetada ühegi tüüpi anarhistiks, ega ka nietzscheaaniks, kuigi ma arvan, et individualistliku anarhismi ja Nietzsche abil on võimalik Kupfferi poliitilisel skaalal positsioneerida ja saada aru tema suhetest antiikmaailmaga.

Aga Kupfferi enda poliitilist kujunemist on õigupoolest mõjutanud tema kogemus bolševike revolutsioonist. Ta on pärit revolutsiooni-eelses Baltikumis elanud baltisaksa mõisnike klassist. [Kupffer pärines küll aadliseisusest, kuid mitte mõisnike klassist. Ta isa töötas kihelkonnaarstina, kelle peamisteks patsientideks oli talurahvas. Baltikumi ühiskond oli seisuslik, aadelkond oli mitmesugune ja saksa rahvusest inimestele vaadati alt üles sõltumata täpsest staatusest.¹³ – Toim.] Tema perekond ja paljud perekonnasõbrad pidid sel ajal palju võimu käest ära andma ja nende staatus langes. Teda kannustab tõeline bolševismivastane viha ja sellega seotult sugeneb tema töösse ka antisemitismi. Ta kirjutab pamfleti pealkirjaga “3000 aastat bolševismi”¹⁴, mis on tõesti üks väga eriline kirjatükk, sest näeme selles tema judeobolševistlike vandenõuteooriate sündimise teekonda.¹⁵

Elisar von Kupffer “Templitants”, 1918. Elisarioni keskus

Aga kuidas Kupfferi ideoloogiad peegelduvad tema kunstis? Tema teostes on näha huvitavat – ma ei taha öelda konflikti, aga kui mõtleme maskulinistlikule kunstile, siis tavaliselt seostatakse seda väga muskliliste kehade ja maskuliinsete figuuridega, aga seda me Kupfferi töödes ei näe. Kuidas ta sobitas oma misogüünsed, antisemiitlikud ja fašistlikud sümpaatiad – millega tavaliselt hüpermaskuliinseid kujutluspilte seostatakse – pehmete ja androgüünsete kehadega, mida me tema utopistlikus Klarweltis näeme?

Jah, võib-olla oleks intervjuule hea pealkirjaks panna “Fašistlikud femboyd”, sest just neid on Kupfferi kujutanud. Tõepoolest, igaüks, kes on tema töid näinud, märkab kohe vastuolu sellega, kuidas ma Kupfferi poliitikat olen seni kirjeldanud. Kui sa loed “Kallimalembuse” sissejuhatust, kus ta kirjeldab seda, et elame ajal, kus naissoo ülemvõim surub mehisuse väärtusi alla, ja vaatad neid kunstiteoseid, mõtled ilmselt: “Oo, aga need ei ole ju meessoost kehad, maskuliinselt homoerootiliselt geikunstilt ma selliseid kujutisi ei ootaks, liiati veel maskulinistliku kunsti ajalugu kujutavatelt teostelt.” – eks ole?

Ka Tom of Finlandile meeldis paigutada korraga palju sarnaseid figuure parkidesse või teistesse avalikesse kohtadesse ja nendega igasugu stseene lavastada. Aga Tom of Finlandi kehad on Kupfferi kehadest väga erinevad: figuurid on suured, nurgelised ja lihaselised, väga suurte esmaste ja teiseste sugutunnustega. Kupfferi figuurid on väga androgüünsed. Kui ta 1910ndatel oma Klarismuse-usundit arendama hakkas, seadis ta selle transtsendentse androgüünikuju vaimse transformatsiooni jõu sümboliks. Minu jaoks on iseäranis huvitav see, et Kupffer justkui ekstraheerib naisesusest teatud olulised omadused, mis võivad maskulinistliku tuleviku loomisel kasulikuks osutada, misjärel viskab naised tervikuna kõrvale ja paigutab need omadused olenditesse, kes on küll androgüünsed, kuid alati äratuntavalt mehed.

Ma arvan, et siin saab tõmmata huvitava paralleeli primitivismiga, ja mitte ainult kväärikunstis, vaid teisteski radikaalsetes kunsti- ja sotsiaalsetes liikumistes. [Primitivismi all on siin mõeldud lääne kunstižanri, milles taasesitatakse ja säilitatakse rassistlikke stereotüüpe, millega kolonialistid õigustasid valgete koloniaalvõimu Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Eesti keeles on see sageli kasutusel naivismi sünonüümina, ilma koloniaalkriitilise kontekstita. – Toim] Kui vaatame vähemusse surutud inimest – rassiliselt kategoriseeritud Teist või Kupfferi puhul teisestatud naissugu – kaubastatava esemena või millenagi, mille oleme n-ö ületsiviliseeritud valgeks lääne meheks saamise käigus ära unustanud, siis tekib tahtmine mõned kadunud tungid üles otsida ja tänapäeva tuua. Kuid tegelikult me ei mõtle, mis teeb nende inimeste elu paremaks; me ei too neid inimesi oma poliitilisse tulevikku, ega ju? Primitivismis kujutatakse harva “primitiivse” tegelikku poliitilist või esteetilist tulevikku. Primitivism asetab “primitiivse” ainult minevikku. Ja Kupffer talitab sarnaselt naistega.

Teoreetik Klaus Theweleit¹⁶ on väga huvitavalt analüüsinud selle perioodi fašistlikku Saksa mehelikkust, mis põhines naisekeha – eriti töölisklassi naiste keha – vastasel hirmul ja jälestusel. Naisekeha peeti kontrollimatute soovide ja impulsside põhjuseks, mis ei sobitunud mõistuslikult valitsetava meheliku kehapoliitika piiresse. Ja kuigi Kupffer kujutab hoopis teistmoodi mehelikku kehapoliitikat – palju androgüünsemat –, kujutab ta siiski äärmisele ratsionaalsusele allutatud, kontrollitud ja valvatud paika, kus igal elemendil on oma koht. Minu meelest paistavad Kupfferi loomingus hästi silma mõneti sarnased hirmud ja vastikustunne seksuaalse keha vastu, mis vastupidiselt erootilisele kehale on kontrollimatu.

Elisar von Kupffer “Hinged kohtumõistja ees”, 1937. Elisarioni keskus

Tema töödes on näha ka väga konkreetset orientalistlikku mõju. Kuidas ta neid kujundid on valinud?

Tal on palju kunstilisi mõjutajaid. Tema kunstil ei ole visuaalselt midagi pistmist primitivistliku või modernse kunstiga selliselt nagu näiteks Picasso puhul. Pigem on näha, et sarnaselt prerafaeliitidega naaseb ta varasemasse lääne kunstiajalukku. Teda huvitavad väga Il Sodoma maalid.¹⁷

Mis puutub orientalistlikesse mõjutustesse, siis neid sai ta Peterburis nn idamaade kirjandust õppides. Tol ajal oli Peterburi üks suuremaid pärsia käsikirjade kogusid Euroopas. Kui tahtsid sellist kirjandust uurida, kuid ei soovinud Euroopast lahkuda, oli Peterburi selleks ideaalne koht.

Kupfferi kunsti inspireerib Itaalia, kuhu ta – nagu paljud geid enne teda – sageli reisib. Äärmiselt oluliseks osutusid käigud Pompeisse, kus ta uuris seinamaalinguid ja arheoloogiliste kaevamiste käigus paljastunud esemeid, samuti külaskäigud Saksa kunstiajaloolase Johann Joachim Winckelmanni Rooma villasse. Winckelmann oli klassitsistlik kunstiajaloolane, kellel oli saksakeelses maailmas suur roll proto-gei subjektiivsuse kujunemisel.¹⁸ Kupffer jõuab Winckelmanni villas ideeni androgüünsest figuurist, mida ta hakkab nimetama Arafrodiidiks.

Elisar von Kupffer “Linnutaltsutaja”, 1918. Elisarioni keskus

Miks köitis varajase 20. sajandi kvääre konservatiivne poliitika ja primitivistliku mineviku ideed tuleviku visioneerimisel? Selliseid näiteid on ju palju.

Primitivism ei ole ainult konservatiivse poliitika omadus, see võib olla poliitiliselt ambivalentne. Nii et ma tahan neile kahele küsimusele eraldi vastata.

Olen oma uurimuses keskendunud peamiselt primitivismile. Doktoritöös “Kaotatud aega otsimas: primitivistlik homomütopoeetika ja valge geimehe eneseloome” uurin, kuidas valged homoseksuaalsed mehed kasutavad primitivismi, et luua positiivseid identiteete vastukaaluks medikaliseeritud ja kriminaliseeritud definitsioonidele. Uurimuse põhjal väidan, et see eneseloomeprotsess kulmineerub primitivistliku homomütopoeetikaga: poieesis ehk valgete homoseksuaalsete meeste kollektiivse müüdi leiutamine on osa retseptist, mille tõttu on tänapäevase seksuaalsete identiteetide koogis ka kahjulikke ja vägivaldseid elemente. Vabandust inetu metafoori pärast, aga loodetavasti aitab see mõista, mida ma silmas pean. Ma mõistan seda eneseloomet täiesti teistsuguse maailma nõudmisena, millegi leiutamisena käesoleva asemele. Soov leida viise elada käesoleva aja tavadest erinevalt on oluline, aga maailmas, mida valitsevad vägivaldsed, koloniaalsed ja rassistlikud tootmis- ja turusuhted, otsisid paljud valged geimehed minevikus ja otsivad ka praegusajal alternatiivseid eluviise, mis ikkagi toetavad nende enda rassi ja klassi, välistades teised.

Mis puutub konservatiivsesse poliitikasse, siis usun, et klassipositsioon on päris tugev narkootikum. Inimesed hoiavad kinni sellest, mis neil on. Kupfferi puhul – tegelikult paljude 20. sajandi alguse inimeste puhul – oli kõrgema klassi päritolu suhteliselt mõnusa elu pilet. Kupfferil oli võimalus omada maja, elada seal oma partneri Eduard von Mayeriga, osta palju lõuendit ja värvi ning tegeleda oma utoopiaga ja maalida oma pilte. Kõigest, mis ähvardas selle elustiili jätkamist, näiteks bolševistlikust revolutsioonist, sai vihkamise ja reaktsioonilise poliitika alus.

Ma arvan, et on oluline mõista queer’i/kvääri mitmest tähendust. See on kollektiivne nimisõna. See on viis kirjeldada inimesi, keda kehtiv soosüsteem teisestab või kes aitavad meil soosüsteemi vaadelda mitmesugustest perspektiividest. Kuid see ei tähenda tingimata head. Ja ma arvan, et üks kõige kahjulikumaid eeldusi, mis ringleb kvääriuuringutes kui akadeemilises valdkonnas, aga iseäranis vestlustes kväärist populaarkultuurist, on idee, et kõik, mis ei ole normaalne, kõik, mis meile meeldib, kõik, mis natuke “võitleb autoriteedi vastu” on queer. Kui me nii mõtleme, siis me tõesti ei tea, mida selliste inimestega peale hakata nagu Elisàr von Kupffer. Ta on oma ajas ja kohas kahtlemata kväär; kehtivas soosüsteemis paigutub ta äärealale ja ta propageerib väga spetsiifilist tüüpi androgüünsust. Kui Kupffer oleks maalinud suuri lihaselisi mehi, oleks meil tänapäevases perspektiivis palju lihtsam seda fašistliku poliitikaga ühte kasti panna, ja kõik saaksid sellest hästi aru. Aga me ei saa seda teha, sest ta ei toiminud nii. Väga tähtis on saada aru, et kväär võib olla ambivalentne. See on kirjeldus soosüsteemis tõrjutud olemisest: sa võid olla soosüsteemis tõrjutud viisidel, mis on väga halvad, ja sa võid olla soosüsteemis tõrjutud viisidel, mis mitte kuidagi ei seostu radikaalse vabastuspoliitikaga.

Elisar von Kupffer Kreeka kostüümis. Foto: Elisarioni keskus

Miks neid fašistlike kvääre uurida tuleb? Miks me nendest “nurjatutest geidest” räägime? Kas ei võiks neist lihtsalt mööda vaadata ja edasi elada?

Nii oleks tõesti lihtsam. Aga me jõuame päris igava, rumala ja reaktsioonilise arusaamani kväärist ja kvääriajaloost, kas pole? See kõik on ajaloo osa. Need inimesed eksisteerisid. Jennifer Evans¹⁹ on öelnud, et me peame oma “halvad sugulased” lähedal hoidma, et mõista, kuidas me ise võimu-, vägivalla ja kurjusestruktuurides osaleda võime. Kui uurime ainult neid kvääre, kes olid kas täiuslikud ohvrid või kangelaslikud vastupanuvõitlejad, siis me ignoreerime kvääriajaloo inimsust. Midagi head see ei tee.

Elisar von Kupffer “Neljahobuvanker Jootmes”, 1890 ja 1939. Elisarioni keskus

Ben Milleri kohta saab lähemat infot tema kodulehelt benwritesthings.com/.

badgayspod.com
kumu.ekm.ee/syndmus/elisarion-elisar-von-kupffer-ja-jaanus-samma
Antoloogia sisaldab klassikalisi kreeka, rooma ja pärsia tekste, samuti kaasaegsemate autorite, sh Shakespeare’i, Byroni, Goethe, Schilleri, August von Plateni ja Paul Verlaine’i loomingut, samuti Kupfferi enda luuletusi. Vaata lähemalt Liina Lukase artiklist “Élisàr von Kupfferi kirjanduslikust loomingust”: https://www.vikerkaar.ee/archives/30591.
“Die Klarwelt der Seligen”. Ringmaali saab üksikasjalikult uurida siin https://www.elisarion.ch/en/the_cyclorama/the_33_scenes_and_their_meaning/.
Briti antropoloog ja maadeavastaja Sir Richard Francis Burton (1821–1890) kirjutas “Tuhande ja ühe öö” (1886) järelsõnas, et peab “pederastia topograafilisi detaile […] geograafilisteks ja kliimaomaseks, mitte rassilisteks”. Tema järgi kuuluvad sinna kliimatsooni, kus on levinud inimestevaheline homoseksuaalne käitumine, näiteks Vahemere piirkonnad, Lõuna- ja Kagu-Aasia, Ameerika ning Vaikse ookeani saared. Sellise käitumise põhjuseks peab ta “meheliku ja naiseliku temperamendi segunemist”. Euroopa sinna peale Lõuna-Euroopa osade ei kuulu. Elisàr von Kupfferi kirjutatud pamflet pealkirjaga “Klima und Dichtung. Ein Beitrag zur Psychophysik” (1907), ehk “Kliima ja poeetika: panus psühhofüüsikasse”, tugineb sarnastele alustele. Pampfletis selgitab ta oma arusaama etnilisest päritolust ja seksuaalsusest. Biseksuaalsus selle kontekstis viitab meheliku ja naiseliku dispositsiooni kombinatsioonile, mitte sellisele seksuaalsele orientatsioonile, nagu seda tänapäeval mõistetakse. Meditsiiniline seksuoloogia nimetas seda “psüühiliseks hermafroditismiks”, kuid Kupfferi jaoks esindavd seda biseksuaalsust kujutluspildid ideaalsete ja androgüünsete meeskehade esteetikast.
Ticino kantonis Šveitsis, täpsemalt Monte Veritàl Asconas Elisarioni nimelises paviljonis asub Elisàr von Kupfferi ringmaal. Kupfferi ja Mayeri Minusio villas tegutseb kultuurikeskuse ja muuseumina Sanctum Artis Elisarion.
Vt ka Ben Milleri artiklit “Rejecting the Klarwelt: How Elisàr von Kupffer Complicates Queer History” (“Keeldudes selgest ilmast. Kuidas Elisàr von Kupffer komplitseerib kvääriajalugu”): https://benwritesthings.com/rejecting-the-klarwelt-how-elisar-von-kupffer-complicates-queer-history-nsdoku-munchen/.
Originaalis saksakeelsed sõnad “homoseksuaalne” ja “heteroseksuaalne” lõi austria-ungari ajakirjanik Károly Mária Kertbeny (sündinud Karl Maria Benkert). Kertbeny avaldas ja levitas brošüüre, milles argumenteeris meeste samasoolist vahekorda kriminaliseerivate seaduste vastu. Kertbeny sõnavara populariseerisid seksuoloogid nagu näiteks Richard von Krafft-Ebing (mõjuka teose “Psychopathia Sexualis” (1886, “Seksuaalpsühhopaatia”) autor). See hakkas üle võtma varasemaid mõisteid ja termineid, näiteks Karl Heinrich Ulrichsi termineid “Urning*in” ja “Dioning*in”, mis olid inspireeritud Platoni “Pidusöögist”. Ka “heteroseksuaalse” mõiste kandis esiti patoloogilise seisundi tähendust, nn normaalse seksuaalsuse tähistamiseks hakati seda kasutama hiljem.
“Per scientiam ad justitiam” (lad)
“Der Eigene: ein Blatt für männliche Kultur” (1896–1932, “Sinu Oma. Meeskultuuri ajakiri”) peetakse maailma esimeseks geiajakirjaks. Berliini Humboldti Ülikool on ajakirja digiteerinud, mida saab vaadadata siin: https://www.digi-hub.de/viewer/toc/BV042579260/1/.
Ka Eesti ajalehededes tunti huvi, milline on homoseksuaalsuse ja ajaloo suurmeeste suhe. Vt Uudisleht, nr. 68, 28. august 1929: “Geenius-hull. Enamus geeniusi – homoseksualistid. – Missugused olid nad inimestena.”, kus näidetena kasutati teiste seas Aleksander Suurt, Byronit, Michelangelot ja Leonardo da Vincit.
Max Stirneri raamatu “Der Einzige und sein Eigentum” (1844) ehk “Üksikisik ja mis talle kuulub” pealkiri oli ajakirja Der Eigene ehk Sinu Oma pealkirja inspiratsiooniks.
Vt lisa Vahur Aabramsi sissekandest Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus
“3000 Jahre Bolschewismus” (1919). Kupfferi teiste revolutsioonidega seotud kirjutiste kohta vt ka Hannes Vinnali artiklit “Elisàr von Kupfferi elu ja looming Balti mõisakultuuri loojangu valguses” raamatust “Kalevi alt välja” (2022): https://www.lgbt.ee/raamat-kalevi-alt-valja.
Judobolševism on natsistliku antisemitismi keskne vandenõuteooria, mille kohaselt olid kommunistlikud liikumised ja sajandi alguse revolutsioonid juutide kontrollitud katse hävitada lääne tsivilisatsioon.
Klaus Theweleit on sotsioloog ja raamatu “Männerphantasien” (1977, “Meesfantaasiad”) autor. Raamatus käsitleb ta meeste fantaasiaid natsismi tõusul Saksamaal ja fašistlike meessõdurite sotsialiseerumist.
Itaalia renessansskunstnik Giovanni Antonio Bazzi oli tuntud Il Sodomana. Teaduslik-Humantiaarse Komitee aastaraamatu artiklis väitis Kupffer, et Il Sodoma tööd kujutavad ideaalset mehelikkust, ühendades võimu ja graatsia, Arese tugevuse ja Aphrodite ilu androgüünsesse kujusse, mida ta nimetas arafrodiidiks. Vt ka Damien Delille’i artiklit “Kväärmüstitsism: Élisàr von Kupffer ja androgüünne kunstireform” (Vikerkaar 3/2024).
Winckelmanni tuntuim teos “Geschichte der Kunst des Alterthums” (1764, “Antiikikunsti ajalugu”) mängis 18. sajandi Euroopas keskset rolli Antiik-Kreeka kunsti vastu huvi tekitamises.
Ajaloolane Jennifer Evans vaatleb oma raamatus “The Queer Art of History: Queer Kinship After Fascism” (2023, “Ajaloo kväär kunst. Fašismijärgsed kväärid hõimlassuhted”) sõjajärgse Saksamaa ajalugu intersektionaalsest perspektiivist ja väidab, et hõimlassuhete loome võib aidata kvääripoliitika radikaalsemat potentsiaali taaselustada.