Blondid sekspommid
Sandra Jõgeva käis kinos “Bombshelli” vaatamas ning leidis, et kuigi tegemist pole täiusliku linateosega, on film vaatamist väärt juba teema ning näitlejate poolest.
Tõlgiksin filmi “Bombshell” just nimelt “Sekspommiks” ja mitte “Pommuudiseks”, millega see linastub, sest seda väljendit kasutatakse pigem (noore) atraktiivse naise tähistamiseks kui kõmuuudise kohta.
Sõbranna keeldus seda filmi minuga kinno vaatama tulema, kuna oli IMBD-st lugenud, et tegu on linateosega, mida polevat ameerikakaugel vaatajal, kes pole Fox Newsi nimelise hiiglasliku uudistekontserni hiljutise megaskandaali tagamaadega kursis, kuigi huvitav jälgida. Vaidlesin talle vastu: USA kinomaastikul on mitmesuguse taustaga publikule filmikeeles lugude selgelt ning kaasahaaravalt jutustamisest arendatud kõrge tasemega kunstivorm. Ja et pigem ei viitsiks ma seda filmi kinos vaadata, kui oleksin kogu skandaali lahtirullumist reaalajas jälginud. Seega otseselt pettuda selles filmis ei oleks isegi võimalik. Huvitav keskkond (maailmas oluline uudistemaja!), Eesti vaataja jaoks ebatavalised tegelased (näiteks endisest Miss Ameerikast saatejuht), pinev ahistamisskandaal – ja selle kõige dokumentaalne tagapõhi.
Filmi keskmes on kolme eri vanuses särava naise (kõik ilma mööndusteta blondid sekspommid!) suhe (millest kasvab välja võitlus) oma kõrge ülemusega: eaka, inetu, haige, aga nilbeid kommentaare ja kahtlasi komplimente puistava ning võikaid lähenemiskatseid tegeva Foxi tegevjuhi Roger Ailesiga, keda kehastab John Lithgow. Naiste tegelaskujud on aga viiekümnendates eluaastates, telekanalis ebasoosingusse langenud Gretchen Carlson (Nicole Kidman); neljakümnendates, oma särava karjääri tipus olev poliitreporter Megyn Kelly (Charlize Theron) ning kahekümnendates algaja teletöötaja ning kapilesbi Kayla Pospisil (Margot Robbie). Olgu öeldud, et kui esimesed on kõik päriselu tegelased, siis Kayla Pospisili karakter on fiktiivne.
Ahistaja sai kaks korda rohkem hüvitist kui ohver
Filmis on palju säravaid dialooge, sõnahuumorit ning tegelaste dramaatilisi moraalseid dilemmasid. Ka Roger Ailes pole filmis ühemõtteliselt paha – vastupidi, tema puhul tuuakse esile, kuidas ta maksis haigestunud töötajate eest kinni nende haiglaarveid (Ameerikas hoopis teise suurusjärgu žest, võrreldes Euroopaga, kus kehtib solidaarne ravikindlustus) ning filmi alguses mõjub ta lihtsalt nagu muhe ja sõbralik, samas eneseirooniline vanamees.
Kui natuke tausta uurida, saab kerge vaevaga teada, et päris-Ailes saadeti varsti pärast ahistamisskandaali puhkemist 40 miljoniga pensionile, kuid ta suri kõigest aasta hiljem. Nicole Kidmani tegelasele Gretchen Carlsonile maksis Fox News edasise vaikimise eest poole vähem, Megyn Kelly aga töötab edukalt CNN-is ning on saanud intervjuusid isegi Vladimir Putinilt endalt.
Päriselu Gretchen Carlson aga andis aasta pärast skandaali välja New York Timesi bestsellerite hulka tõusnud raamatu, mille teemaks on (üllatus-üllatus!) seksuaalne ahistamine. Iroonilisel kombel on ta saanud ise Miss Ameerika konkurssi korraldava organisatsiooni juhatuse esinaisena avalikke süüdistusi ei kelleltki muult kui Miss Ameerikalt endalt. Tõsi küll, mitte seksuaalses ahistamises, aga omamoodi šovinismis ja tiitlivõitja allasurumises siiski!
See film pole täiuslik linateos, kaugeltki mitte. Eelkõige võikski ette heita puudujääke jälgitava loo jutustamises; film on omajagu segane ning vahepeal käib tempo maha. Näitlejad on aga suurepärased, õnnestunud on ka edasi anda hiigelsuure ning tohutu mõjuvõimuga meediamaja pingeline ning omamoodi ängistav atmosfäär. Märksõnadeks võiksid olla omavaheline halastamatu konkurents (Ailes armastas (eriti naissoost) töötajaid üksteise vastu mängida), intriigid ja paranoia (Kellyle pannakse enne presidendikandidaadi Donald Trumpiga otse-eetrisse minekut kohvi sisse ilmselt mürki). Aga ka oma tõelise maailmavaate varjamine tööandja(te) eest. On ju Fox News Trumpi isiklik lemmik ning üldse konservatiivne meediamaja. Nii varjab filmis Margot Robbie tegelaskuju töökohas kõigi eest nii seda, et talle meeldivad naised kui ka seda, et ta on oma hinges demokraat.
Eesti analoog
Äkki võiks Fox Newsi Eesti analoogiks tuua välja Postimees Meedia, mis on meediasse jõudnud skandaalidega just hiljaaegu negatiivses mõttes hiilanud? Meenutagem: paljude tuntud ajakirjanike lahkumine üksteise järel. Peatoimetaja Peeter Helme avaldatud Goebbelsit tsiteeriv arvamuslugu, mille autor tema ise. Paljude Postimehe töötajate ähvardus lahkuda, kui peatoimetaja ei lahku. Peeter Helme seda lõpuks tegigi (pärast kõigest pool aastat tööpostil olekut!), et siis taas olla kogu Eesti meedia esiuudis. Seekord juba sellega, et teda kuulati üle seoses kahtlustusega lapse seksuaalses ahvatlemises…
Muide, Postimees ise avaldas filmi arvustuse pealkirjaga “Kuulus ahistamisskandaal, mis jätab pealtnägijad külmaks”, teksti autoriks sealne staarajakirjanik ja esikonservatiiv Priit Pullerits. Viimane alustab muide filmi arvustamist tõdemusega, et kõik kolm peaosalist on kaunid naised – mis omakorda haakub filmis oleva stseeniga, kus Kelly kohtub esimest korda oma advokaatidega, kelle abil ta varsti Ailesi isiklikult kohtusse annab. Kelly näitab avanguna kokkumonteeritud videot oma saadete algusjuppidest, kus Ailes alustab alati komplimendiga naiste välimusele või riietusele. Nii et omal kombel tõestab Pullerits oma arvustusega täpselt seda, mida oligi tarvis tõestada.
Igal juhul on tegemist vaatamist väärt filmiga juba teema ning näitlejate ansambli poolest.
