Ühiskond

Greta Roosaar kirjutab, et “õigete” emade ja isade piirav ja süütundeid tekitav mõõdupuu ei ole paika pandud loodusseadustega, vaid loodud pideva arutelu kaudu ajakirjanduses ja avalikkuses.

Enamik ämmaemandaks õppivaid naisi oli abielus, seega kuulusid nad seisuse poolest oma isa ja seejärel oma abikaasa seisusesse.

Kristiina Raud kirjutab, kuidas temast sai kaitseliitlane – vaatamata relvaallergiale ja maailmavaatelistele kõhklustele.

Soopõhine vägivald ei alga skandaaliga, see algab vaikimisest. Eestit külastanud Laura Bates selgitab, miks on seksism töökohal sageli nähtamatu.

Elise Rohtmets analüüsib Pihlakodu juhtumit, tuues esile süsteemsed probleemid seksuaalvägivalla juhtumite käsitlemisel.

Lauri Põld küsib, miks keskkonnaaktivismis on nii vähe mehi ning leiab, et meeste kaasamine ei saa tulla naiste rollide ja väärtuste arvelt.

Rahvusvahelised organisatsioonid on kvootide idee juba ammu päevakorda võtnud. Nüüdseks pole küsimus enam „kas?“, vaid „kuidas?“.

Hooletööst sõltub palju ja selle tegemiseks kulub palju aega ja energiat, ometi ei ole see ühiskonnas väärtustatud.

Kuidas saaksime ühiselt vastu astuda üha jõulisemale antigender-liikumisele? Judith Butler arutab seda oma uues raamatus.

4.–9. märtsini toimuva naistenädala raames avatakse Tallinnas kolm näitust, aga kavas leidub ka filmi-, vestlus-, ja loomeõhtuid, raamatuklubi ja pidu Anne Veskiga!

Nele Laos, Kaimai Kuldkepp, Elise Rohtmets ja Kadi Viik rääkisid suhtlemisoskusest, emadusest ja maskuliinsusest.

Kui naisi on vanemate meeste arvates võimalik raha eest sünnitama panna, siis meeste käitumist ei paista miski muutvat.