Ühiskond

Hanna oli just mingi tüübiga tuttavaks saanud.

Mind on tööl korduvalt löödud. Nii käe kui jalaga. On ka hammustatud ja salk juukseid välja rebitud.

Kui meenutan oma nõukogudejärgset murdeiga, meenuvad mulle vabaõhukontserdid – unustusse vajunud punkbändid Pirital, Viru tänaval Vennaskond, lollide mäel Psychoterror.

Rebeka jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga.

Viimasel ajal on üha enam kuulda kaebusi, et “Virginia Woolf sind ei karda!” on liiga sõjakas ja et arutelud peaksid olema mõistlikumad ja rahulikumad.

Ott Raidmetsa kõne 2. aprillil Eesti loomerahva aprillipleenumil Endla teatris.

Uudiskirjas muudatustest Eesti seadusandluses, kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi suunas, sookvootidest ajutise abinõuna ja palju muud.

Oma iseseisva riigi loomisel ei olnud valimisõiguse andmine naistele siin enam üldse teemagi, see oli juba loomulik.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooring kinnitab, et teadlikkus diskrimineerimisest on paranenud, kuid hangete süsteem raskendab täpsete teadmiste kogumist.

Sajandite tagusest ajast saati on meie ühiskonnas kombeks ühendada perekond ühe, nimelt mehe perekonnanime alla.

"Kas te ikka teate, et see on poisi nimi? Te tunnete sellenimelist tüdrukut? Ei ole võimalik, see nimi on registris ainult poistel," selgitati Kadi Kriidile.

Miks peaks keegi üldse endas neid omadusi arendada tahtmagi, kui talle on lapseeast peale sisendatud, et piisab sellest, kui sobiva oled välimusega?