Kadi Kriit: südames eeldan feminismi kõigilt inimestelt

Kohalike valimiste eel vestles Feministeerium Kadi Kriidiga, kes on erakonna Eestimaa Rohelised liige. Rääkisime Kadiga sellest, miks ta kandideerib ühes väikseimas valimisliidus, tema kirjust erakondlikust taustast, üksikemaduse ja poliitika seostest ning aasta ema kampaaniast.

Mis on valmisliit “Uus Vald”, kus sa kandideerid?

“Uue Valla” valimisliit on väga väike, meil on viis liiget, aga nimekiri on triibuline. Valimisliit on moodustatud hiljuti, sest ei olnud teada, mis üksused täpselt pärast haldusreformi valda kuuluma hakkavad. Valimisliidus on koos rohelised, Vabaerakonna liikmed ja erakondliku kuuluvuseta inimesed.

Su erakondlik taust on kirju, nüüd oled sa rohelistes. Miks?

Reformierakonda toetasin pikalt, aga ise tulin sealt ära ammu enne seda, kui nad oma maailmavaate vastaselt hakkasid erakoolide süsteemi lammutama. Vabaerakonnaga läksid teed lahku, kui selgus, kuidas nad suhtuvad samasooliste kooselu registreerimise küsimusse. Rohelistega seda probleemi ei ole, Eesti rohelised erinevalt Läti ja Leedu omadest on pigem nagu Euroopa rohelised – keskkond, sh loomade ja planeedi õigused, on number üks ja inimõigused on samas kategoorias.

Res Publicas olin ka, aga siis, kui see oli alles liikumine. Kui Isamaliiduga liituti, siis astusin kohe välja, sest olen kõike muud kui konservatiivne. Ja sotsidele elan südames kaasa, kuigi ma nende ideid ei toeta, sest nad on kohati liiga poliitilised oma kitsendustes.

Foto: erakogu

Mida see liiga poliitiline tähendab? Neoliberalism on ka poliitiline ideoloogia.

Olen südames tegelikult anarhist ja usun, et ühiskonnas peaks kõik toimuma vabatahtlikkuse alusel, aga saan aru, et seda viljeleda ei ole laias plaanis praegu võimalik. Kui tahad poliitikas kaasa lüüa, pead erakonda kuuluma ja rohelised on kõige lähemal mu vaadetele. Järgmine samm oleks sotsiokraatia, kuhu loomuliku jätkuna liikuda tahaks. Poliitikast ei pääse, see pole mingi kole asi ja seega kandideerin juba teist korda, kuidagi kogemata kombel. Ja peakski võimalikult palju kandideerima, et poliitika oleks inimeste tasandil, mitte erakondade tasandil.

Mina tunnen, et ma osalen niigi poliitikas oma valikute ja tegevusega. Ka ilma kandideerimata.

Iga inimene ei pea kandideerima, aga iga inimene on selles osaline nii või naa.

Millal sa otsustasid olla poliitiliselt aktiivne ja miks?

Inglise Kolledži viimastes klassides otsisin ma reformi noortekogu ise üles. Broileriks ma end ei pea, ma ise uurisin, mida ma ära teha saan. Res Publica oli paralleelselt juures.

Aga miks?

Hea küsimus. Kunagi ei ole olnud omaette eesmärk kuskil valituks saada. Aga laiemas mõttes, kui mitte meie kõik, siis jäävadki üle need, kelle põhieesmärk on valituks saada ja see pole hea. Keegi peab meie elu korraldada aitama. Kui rääkida sotsiokraatiast, siis peaksidki kõik inimesed mingil moel ühiskonnaelu korraldamises osalema.

Aga miks “Uus Vald”?

Meie vald on esiteks nii uus – ma isegi ei tea, kuhu pärast valimisi uus valla peakontor tuleb (jutt käib Lääne-Harju vallast, kuhu kuulub Keila vald, Vasalemma vald, Padise vald ja Paldiski linn. Toim). Seal on neli üksust koos ja ma olen siin kandis pikalt elanud. Ma tunnen ümbruskonna inimesi ja otsustasime nendega selle koos ette võtta. Erakonnapoliitika koondub rohkem Paldiski linna, kus on sadamad ja raha. Loodame pigem tavaliste vallaelanike peale, kellele läheb korda kohalik elu, mitte ainult keskuse elu.

Sind pole keegi kutsunud, vaid sa oled ise olnud aktiivne osaleja?

Jah.

Mis vajab kohalikul tasandil kõige rohkem tähelepanu?

Rohelisena on südamelähedane teema karusloomafarmide sulgemine, kuigi praegu ei saa sel teemal midagi ette võtta (riigikogu hääletas karusloomafarmide sulgemist käsitleva eelnõu esialgu menetlusest välja. Toim). Valimisliidus on kogukonna- ja keskkonnateema päris tipus.

Sa saatsid enda kohta tutvustava lõigu, milles olid su seisukohad inimõiguste alal, pagulasteteemal. Kuidas selle eest kohalikul tasandil seista saab?

Foto: Eva Näf

Meil on siin vallas päris mitu pagulasperet ja see teema ongi ühendatud kogukonnateemaga. Nende perede tulekul on probleemiks see, et nad lahkuvad kiiresti, sest nad ei leia endale inimesi, kellega suhelda. Eesti riik on nad paigutanud eraldi ja laiali, aga nende kultuur eeldab väga lähedast läbikäimist. Mõnel pool on hästi tore toetav kogukond ja nad tõesti tunnevad end nagu kodus. Ja see ongi esmane eesmärk. Pere, kelle tugiisik ma olin, elas Harku vallas, aga nemad lahkusid kolme kuu pärast. Kolm väikest last, lapseootel naine ja mees elavad nüüd Saksamaal pagulaslaagris, mis on väga kurb, sest ainus, mis neil puudu oli, oli toetav keskkond. Üksikisikuna sa saad midagi teha, aga mitte kõike. Seda on võimalik muuta, ja Eesti riigil pole mõtet tõesti niimoodi toetust tuulde loopida, et pered lahkuvad.

Kas sa pead ennast feministiks?

Südames ma eeldan feminismi kõigilt inimestelt. Alternatiiv on võrdsete õiguste toetamata jätmine ja see pole lihtsalt inimlik. Ma olen veel eriti “radikaalne” feminist, keda mõni ilmselt soovib feminatsiks kutsuda, kuna ma tõesti ei soovi, et kahekümne aasta pärast peaksid mu tütred samade asjadega võitlema, millega mina praegu.

Oled seda ise kogenud poliitikas, et feminismi on vaja?

Viimane kord, kui ma suud kinni ei osanud hoida, oli Eesti Naisliidu aasta ema valimiste aegu. Sellest polegi tegelikult midagi väga rääkida, sest see lugu on lihtsalt nii absurdne. Meie oma grupiga, pean silmas Woolfi-foorumi kogukonda, eeldasime, et selline sõnastus on lihtsalt aps ja soovisime sujuvalt kaasa aidata, et see ära muudetaks. (Naisliidu korraldatavas aasta ema valimise kampaania statuudis on abielunõue, mida sellele tähelepanu juhtimise peale ära ei muudetud. Kadi oli alternatiivse konkursi peamine korraldaja, mille käigus valiti 15 aasta ema. Toim.) Aga et sellest korralik meediakära tekkis, on väga kahju. Meil kõigil oli kurb näha, et me ühiskonnana veel ikka sellisel tasemel oleme. Isegi presidendi kantselei oli üllatunud, aga loodame naisliidu muutumisvõimele.

Kuidas lähedased su poliitikatöösse suhtuvad?

Minu lähedased on mu lapsed ja nemad on selle sees juba väga varakult. Kui ma olin ise veel laps ja juba hakkasin otsast poliitikateemat torkima, siis mulle öeldi konkreetselt, et üle selle maja läve poliitikat ei tule. No ma siis läksin ise üle läve sinna maailma, kus see poliitika on. Tegelikult on see nii või teisiti igas kodus või igas peres olemas.

Äkki lapsed kasvavad siis vastureaktsioonina hästi n-ö apoliitiliseks?

Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oleks (naerab). Tegelikult on nii, et ma olen valikuliselt üksikema. Ma olen mõlemale lapse isale andud võimalusi laste elus osaleda. Aga kui ma näen, et teisel poolel pole soovi ja tahtmist, siis meile lastega on parim niimoodi elada nagu praegu. Sellised üleelamised, nagu lahutus ja lapse surm, avavad inimese iseloomu sügavuti … Ma ei taha, et tütred pealt näevad mingeid katkiseid partnersuhtevorme, milles avalduvad elemendid, mis põhinevad patriarhaalsel ajalool. Ühiskond peaks toetama, et lapsi saadakse nii nagu soovitakse, ka üksi.

Kes on su eeskujud?

Ma väga toetan näiteks Angela Merkelit, aga ma arvan ka, et ta pole piisavalt feminist. Kersti Kaljulaid on absoluutne eeskuju. Lennart Meri oli ka, aga tema puhul mängib rolli ta figuur ajalooliselt. Igaühel olid oma vead, aga poliitikas tegi ta palju ära. Zuzu Izmailova on julge naine, keda ma väga toetan ja selliseid on rohkem vaja.

Kadi Kriit kandideerib Lääne-Harju vallas valimisliidu “Uus Vald” nimekirjas. Kadi on saanud majandushariduse Stockholmi Kõrgemast Majanduskoolist Riias, mida ta on täiendanud töökogemustega Baltikumis, Poolas, USAs ja Jaapanis. Laste sünd tõi tagasi kodumaale, kus ta on lõpetanud Diplomaatide Kooli ja jätkab haridusteed TTÜs rahvusvaheliste suhete ja Euroopa-Aasia uuringute alal. Teisi intervjuusid loe siit.