Eesti keel ja feministlik lingvistika
Eesti teaduses leidub üsna mitmekesist feministlikku uurimust, siis keeleteaduse valdkonnas on fookus selgelt alaesindatud – kriitilised uurimused, mis käsitlevad soo ja seksuaalsuse representatsiooni eesti keeles, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. 2025. aasta suvel doktoritöö kaitsnud Elisabeth Kaukonen tutvustab keele ja soo uurimise ajalugu ning teeb ülevaate feministlikust lingvistikast, selle põhimõtetest ja väljunditest, samuti oma uurimistööst. Keele ja soo uurimisest on soouuringute õpikus eesti keeles varem ka ülevaate teinud Raili Marling.
Keele ja soo uurimise lätted
Varaseimad keeleteaduslikud ülestähendused sugude kohta keeles pärinevad 1920. aastatest, täpsemalt Taani keeleteadlase Otto Jesperseni raamatust „The Woman“ (1922). Selles tekstis kirjeldab Jespersen üksikasjalikult oma tähelepanekuid naiste keelekasutusest, keskendudes selle paljudele aspektidele – naiste sõnavara kasutamise eripäradele, hääldusele, grammatikale, suhtlusstiilile jne. Näiteks kirjutab Jespersen, et naised kasutavad rohkem omadussõnade intensiivistajaid (nagu kohutavalt ilus, äärmiselt tore) ning et naistel on sagedamini raskusi lausete lõpetamisega, sest rääkima asudes ei ole nad läbi mõelnud, mida öelda tahavad. Mõistagi põhineb Jesperseni töö tänapäeva seisukohalt iganenud stereotüüpidel ega lähtu empiirilistel tõenditel. Samuti illustreerib töö naiste ajaloolist allasurutust, näitlikustades, miks meeste keelekasutusest sarnaseid tähelepanekuid ei tehtud.
Niisiis olgugi et oma ajastut peegeldav Jesperseni töö on seksistlik, esindab see keele ja soo uurimissuuna üht olulist lähenemist – defitsiidiraamistikku (ingl deficit framework). Selle järgi on meeste keelekasutus norm ja naiste oma normist kõrvalekalle, mistõttu peetakse naiste keelt alaväärseks ja puudulikuks. Sama raamistikku esindab ka esmatrükina 1975. aastal ilmunud keeleteadlase Robin Lakoffi raamat „Language and Woman’s Place“. Teoses arutleb Lakoff, et keel on naiste marginaliseerimise vahend. See, kuidas naised keelt kasutavad, peegeldab nende sekundaarseks peetud ühiskondlikku positsiooni ja naistele seatud sotsiaalseid ootusi. Ka Lakoffi tööd on andmekogumise süsteemsuse puudumise tõttu kritiseeritud (järeldused tehti oma tutvusringkonda kuuluvaid valgeid keskklassi keelekasutajaid jälgides), kuid vaatamata sellele on tema töö üks keele ja soo uurimise tüvitekstiks peetud teos.
Praegusaegses feministlikus uurimuses ähtutakse põhimõttest, et ükski keeleline tava ei ole tekkinud vaakumis, vaid illustreerib teatud sotsiaalset korda, mida keelt kasutades omakorda süvendatakse.
1980. aastal avaldas Dale Spender raamatu „Man Made Language“, mis tähistab järgmise olulise lähenemise – võimuraamistiku (dominance framework) – teket. See ütleb, et meeste domineerimine võimupositsioonidel on andnud neile võimaluse keelekorralduses osaleda, sõnastikke ja grammatikaid koostada, ning selle tulemusel on keel patriarhaalse maailmakorra peegeldaja. Keel on meeste nägu, kirjeldab maailma meeste vaatenurgast, väljendab eelkõige meeste kogemusi ja vastab stereotüüpsetele ootustele sugude sotsiaalsete rollide kohta. Naiste roll keele arendamisel on olnud aga kõrvaline, näiteks läbi keele õpetamise.
Paljud traditsioonilised lähenemised keele ja soo uurimisele on suuresti keskendunud naiste ja meeste keelekasutuse erinevuste selgitamisele. Sellist lähenemist kirjeldab erinevuseraamistik (difference framework) ning üks näide sellest on Deborah Tanneni 1990. aastal ilmunud „You Just Don’t Understand: Women and Men in Conversation“. Erinevuseraamistikku on vastandatud ka võimuraamistikule, sest see lähtub ideest, et erinevused naiste ja meeste keelekasutuses ei tulene niivõrd sugude võimupositsioonide, vaid kõnelemisstiilide vahest, mis pärinevad omakorda erinevatest kasvatusmustritest. Samas on tänapäeval aga rõhutatud ka seda, et naiste ja meeste keelekasutus ei ole nii fundamentaalselt erinev, vaid neid erinevusi nähakse pigem harjumuslikuks kujunenud stereotüüpide pinnalt.
Tänapäeval on rõhutatud, et naiste ja meeste keelekasutus ei ole fundamentaalselt erinev, vaid neid erinevusi nähakse pigem harjumuslikuks kujunenud stereotüüpide pinnalt.
Lisaks lähtuvad uuemad uurimused Judith Butleri (1990) soolise performatiivsuse teooriast ning vaatluse all on pigem soo konstrueerimine ja sugude representatsioon keeles, kui soogruppide erinevused. Lähenemise aluseks on idee, et sugu ei ole binaarne ning et sooliste identiteetide väljendamise ja kujutamise võimalusi keeles on palju. Oluline on ka rõhutada, et naiste ja meeste keelt eraldi ei eksisteeri – soogruppide sisesed erinevused on suuremad kui gruppide vahelised erinevused. Lisaks mõjutab keelekasutust kontekst. Omajagu töid selles valdkonnas ühildub kriitilise diskursuseanalüüsi põhimõtetega, mille järgi on keel sotsiaalse reaalsuse edasiandja, ning keskendub sugude (tekstilisele) kujutamisele. Keeleteaduse meetodite arenguga on võetud kasutusele keelekorpused ehk mahukad digitaalsed tekstikogud, mis võimaldavad analüüsida suurel hulgal keelematerjali ja suurendavad varasemaga võrreldes seega andmete usaldusväärsust. Samuti kasutatakse nüüdisaja keele ja soo uurimises katselisi meetodeid, et käsitleda soolistatud keeleüksuste töötlemist ning tajumist. Uurimisprobleemidele lähenetakse rohkem ka intersektsionaalsuse kaudu, st soolised ebavõrdsused keeles on luubi all läbi teiste sotsiaalsete kategooriate, nagu seksuaalsus, klass, etniline kuuluvus jne.
Feministlik lingvistika
Keele ja soo uurimise on ühendanud feministlik lingvistika ehk keeleteaduse valdkond, mis laias laastus uurib sugude ja nende positsioonide käsitlemist keeles. Feministlik lingvistika tugineb arusaamale, et keel annab edasi sugudega seotud väärtushinnanguid ning ühiskonnas kreenis olevaid võimusuhteid, taastoodab ja kinnistab arusaamu sugude, nende sotsiaalsete rollide ning omaduste kohta. Lähtutakse põhimõttest, et ükski keeleline tava ei ole tekkinud vaakumis, vaid illustreerib teatud sotsiaalset korda, mida keelt kasutades omakorda süvendatakse. Muuhulgas tegeleb feministlik lingvistika küsimustega, kuidas ja milliste keelevõtetega on eri sugude esindajaid keeles konstrueeritud, kuidas väljendatakse keele kaudu oma soolist identiteeti, kuidas käitub keel sugudevaheliste suhete peegeldajana, kuidas toetavad olemasolevat soodünaamikat igasugu keelelised tavad ning kuidas keele kaudu võimuhierarhiat juurutatakse.
Näiteks on feministliku lingvistika üks oluline areen olnud ametinimetused, sest ametivaldkonnas on sooline segregatsioon ja stereotüübid olnud iseäranis tugevalt esil. Sellest annab tunnistust keel, näiteks eksplitsiitselt ühele soole viitamise kaudu ametit märkivates sõnades (nagu esimees, medõde). Sealjuures esindavad paljud ametinimetused üldistatud maskuliinsust – meessooliitega sõnu, mida kasutatakse sugudeüleselt –, sest mehi on nähtud universaalse inimesena ja meestel on ajalooliselt olnud parem ligipääs rohkematele ametitele. Kuid ka keeles kajastuvad sotsiaalsed muutused on feministliku lingvistika üks fookus ning needki on sageli eriti nähtaval just ametite sfääris. Samuti tegeleb feministlik lingvistika seksistliku keele uurimisega, seda läbi nii otseste kui ka kaudsemate kujutamismustrite.
Feministlik uurimus sisaldab kriitikat, kusjuures see kriitika ei seisne maha tegemises, vaid loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks peetud keelekasutusmustrite kahtluse alla seadmises.
Samas ei ole aga kõik uurimused, mis puudutavad sugu keeltes, automaatselt feministlikud. Feministlik uurimus sisaldab kriitikat, kusjuures see kriitika ei seisne maha tegemises, vaid loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks peetud keelekasutusmustrite kahtluse alla seadmises. Teisisõnu, feministlik uurimus keeleteaduses ei tegele ainult mõne keelenähtuse kirjeldamise ja selgitamisega, vaid ka küsib, kust see tulnud on? Miks me nii räägime? Milliseid laiemaid sotsiaalseid ideoloogiaid ja praktikaid see edasi annab? Kelle kogemused on selle põhjal nähtaval ja kelle omad nähtamatud? Kelle huvisid see teenib ja kelle rõhumisele kaasa aitab? Millised alternatiivid on võimalikud ja mis nende kasutusele võtmisest muutuks?
Feministlik lingvistika Eestis ja eesti keeles
Esimesed keeleteaduslikud tööd keele ja soo kohta ning esimesed eestikeelsed kirjutised, mida saab feministlikuks keeleuurimuseks liigitada, on ilmunud 2000. aastatel. 2006. aastal kaitses Kerli Puna Tartu ülikoolis magistritöö soospetsiifilistest isikunimetustest ning samal aastal ilmus Oma Keele ajakirjas Reet Kasiku populaarteaduslik artikkel „Feministlik lingvistika“. Keelest on mõnevõrra juttu ka pisut varem, 2003. aastal eesti keelde tõlgitud teoses „Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimuseni“. 2011. aastal kirjutas Raili Marling soouuringute õpikus „Sissejuhatus soouuringutesse“ peatüki keelest ja soost, mis annab samuti ülevaate keele ja soo uurimise valdkonnast ja paradigmadest, ning 2015. aastal avaldas Aet Kuusik rohkete näidetega artikli Feministeeriumis. Kaitstud lõputöödest võib ära mainida veel Lydia Raadiku magistritöö sugude kujutamisest õigekeelsussõnastikus ning Liisi Piitsa ja Barbi Pilvre doktoritööd, esimene inimeste ehk meeste ja naiste kirjeldamisest ja teine naiste esindatusest Eesti meedias.
Võrreldes Lääne keeleteaduse kogukondadega, kus soouurimus on esindatud juba vähemalt alates feminismi teise laine ajast, on Eestis feministlikku keeleanalüüsi sisaldavate tööde hulk veel väike. Osalt võib vähese uurimuse põhjusena tuua ajaloolise tausta, aga osalt võib see tuleneda arusaamast, et kuna eesti keel on grammatilise soota, siis mida seal ikka sugude kohta üldse uurida on? Oma doktoritöös aga leidsin, et eesti keele kohta ei kehti väide, nagu oleks see ilma soota või sooneutraalne.
Töö korpuslingvistikal põhinevatest uurimustest selgus, et eesti keeles väljendatakse sugusid küll üksnes sõnavara abil, kuid see-eest paljastab see sõnavara mitmesuguseid ühiskondlikke norme. Eesti keel on mehekeskne, sest väga palju sagedamini kasutatakse mees-lõpulisi kui naine-lõpulisi liitsõnu (a la jahimees, ärinaine). Lisaks esineb mees liitsõna põhiosas produktiivsemalt uute sõnade moodustamises, sest mees on näiliselt neutraalsem ja kasutuses juurdunum ning esindab geneerilisust ehk oletatavat neutraalsust, üldinimlikkust. Seda illustreerib ka elutute nähtuste ja loomade sagedamini meheks nimetamine – läbi sõnade, nagu pisarapoiss, tuulepoiss, kassipoeg. Kui võtta aluseks, et sellistes sõnades esineva sootähise eesmärk on personifitseerida nähtusi ja olendeid, omistades neile inimlikke omadusi, siis tõendab see samuti, et mehi tajutakse sagedamini inimese vaikimisi esindajatena. Samuti ilmneb mehe üldinimlikkus läbi ütluste ja idioomide, nagu ole meheks; kes ees, see mees; nagu üks mees jne.
Keele kallutatus ilmneb igapäevases argises kasutuses
Ka eesti keeles väljenduvad ametialased stereotüübid, seda nii ametlikes ametinimetustes kui ka näiteks kõnekeelsemates tädi– ja onu-lõpulistes liitsõnades. Tädid tegutsevad sagedamini sotsiaaltöö ja haridusega seotud aladel (kasvatajatädi), samal ajal kui onud on rohkem korrakaitses ja ehituses (politseionu). Kui ühelt poolt peegeldab see leksikon reaalset statistikat, siis teisalt on see ka ühiskondlike ootuste ja eelduste kujutaja – ja ka taastootja –, öeldes ette, millised ametid on kellelegi sobilikud või vastupidi. Seesuguste sõnade märkamatu ja järjepidev kasutamine omakorda kinnistab sotsiaalset reaalsust veelgi.
Keel on sooidentiteetide kujundamise ja sugude kohta kehtivate hoiakute kajastamise väärtuslik tööriist.
On huvitav, kuidas võrreldes grammatilise sooga keeltega, kus sookategooria on keelde rohkem sisse ehitatud, viitavad eesti keelde teistest keeltest laenatud soomarkerid tekkinud soolise informatsiooni edastamise vajadusele – võtkem näiteks kas või sooneutraalsest asesõnast moodustatud tuletis temake. Keele eeldatud neutraalsus peidab endas niisiis ideoloogilisi funktsioone. Grammatilise soota keel võib ehk isegi sama tugevalt kallutatud olla, sest kunstlikud soomarkerid ei ole vaatamata keelele omistatud neutraalsusele kaotanud oma soolisi konnotatsioone. Sellele vihjas minu doktoritöö küsitluse põhjal tehtud uurimus eesti ja vene keele ametinimetuste kohta, kus üldistatud maskuliinsust tähistavaid sõnu tajuti rohkem mehele osutavatena (juht vs. esimees) ning ehkki vene keeles on soolistatust justkui rohkem, oli selle üldistatud maskuliinsust tähistavate ametinimetuste puhul sootõlgendus varieeruvam.
Kokkuvõtteks, keel on sooidentiteetide kujundamise ja sugude kohta kehtivate hoiakute kajastamise väärtuslik tööriist. Diskussioonid selle kohta on Eestis laiemas avalikkuses loodetavasti alles tekkimas, sest levinud on müüt, et eesti keel on sooneutraalne ega kanna samu soolisi eelarvamusi, mis teistes keeltes. Siinsesse artiklisse ei mahtunud aga ülevaade keele ning seksuaalse identiteedi ja normivälise soo ja seksuaalsuse uurimisest, millele on samuti Eesti keeleteaduses seni vähe tähelepanu pööratud. Uurimistöö selles valdkonnas on aga juba alanud ning esimese kväärilingvistika fookusega doktoritöö kaitseb Aet Kuusik loodetavasti juba järgmisel aastal. Lisaks on näha feministliku keeleaktivismi ärkamist Feministeeriumi sõnastiku, EKI ühendsõnastiku LGBT+ terminibaasi ning mitmete Virginia Woolfi grupi keelearutelude näol. Kindlasti peetakse neid vestlusi ka paljude töökollektiivide kohvinurkades ja kodudes köögilaua taga.
