Inimõigused ja seksuaalsus sotsiaalmeedias. Intervjuu professor Katrin Tiidenbergiga

Sel sügisel kogutakse allkirju sekspositiivse sotsiaalmeedia manifestile, mille üks autor on Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg. Intervjuus avab Tiidenberg, miks on oluline sotsiaalmeediat reguleerida ja sellele nõudmisi esitada, mis on sekspositiivsuse filosoofia, ning mis roll on pornol sotsiaalmeediaplatvormide arengus. Peale selle selgitab ta, miks on majandusele oluline, et riik toetaks jõuliselt teadust, ning jagab hulga raamatusoovitusi.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 1. punkt „Lõpetage seksuaalsuse alavääristamine!“ Pildi autor Jacq Moon

Enne manifesti juurde asumist saame pisut tuttavaks. Oled Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor, teaduseetika ekspert, mitmekordselt tunnustatud teaduse populariseerija, kümnete teadusajakirjade retsensent ja tudengite juhendaja; internetikultuuri ja seksikultuuri uurija ehk täisvereline teadlane, kes töötab korraga mitme eri uurimissuunaga projekti kallal. Kuidas jõuad oma uurimisteemadeni? Mis on need korduvad küsimused, mida eri nurkade all ikka ja jälle küsid?

Tegelikult huvitab mind kõige enam identiteet: inimese endaks olemise harjutus. Täpsemalt see, kuidas digitaalne kommunikatsioonitehnoloogia mõjutab mina-loomet ja endaksolemist, iseendast ja oma maailmas paiknemisest arusaamist. See on see küsimus, mille juurde ikka tagasi tulen. Aga huvitavatel küsimustel on komme mureneda paljudeks teisteks spetsiifilisemateks küsimusteks. Doktorantuuris kavatsesin uurida inimesi, kellel olid seksuaalselt eksplitsiitse sisuga blogid Tumblris. Ühelt poolt paelus mind, miks neid blogisid peetakse, aga teisalt tahtsin neid teaduslikult uurida. Need alternatiivsed kogukonnad pakuvad parema võimaluse jälgida sotsiaalmeedias toimuvaid muutusi, mis puudutavad laiemalt kõiki. Nii et üldjoontes olen uurijana tegutsenud tehnoloogia, identiteedinormide, väikese p-ga poliitika ja seksuaalsuse ristumiskohas. Olen vahetanud uuritavaid platvorme ja spetsiifilist raamistikku, keskendunud kas rohkem seksuaalsusele või visuaalsetele praktikatele, aga eks need on sageli omavahel seotud.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 2. punkt „Lülitage seksuaalkultuur sotsiaalmeediasse!“ Pildi autor Jacq Moon

Äsja ilmus sekspositiivse sotsiaalmeedia manifest, mille koostajate gruppi kuulud. Mida tähendab sekspositiivsus ja sekspositiivsus sotsiaalmeedias?

Laias laastus on sekspositiivsus põhimõte ja filosoofia, et vabatahtlik, nõusolekul põhinev, vägivalla- ja sundusevaba seks ja seksuaalsus kogu oma mitmekesisuses on loomulik, normaalne, tervislik ja naudinguid pakkuv osa inimeseks olemisest, meie kultuurist ja inimsotsiaalsusest, mis tähendab ühtlasi, et seksuaalõigus on inimõigus. 

Mitmekümne aasta kogemusest ja teadusuuringuist teame, et sotsiaalmeediast on saanud valitsev suhtlemistaristu ja väga oluline läbikäimise koht. Seepärast on hästi tähtis küsida endalt, üksteiselt, seadusandjatelt ja muidugi platvormi ja veebiteenuste arendajatelt ‒ kas ja millisele seksile on sotsiaalmeedias ruumi? Võttes aluseks, et seks on inimese sotsiaalsuse loomulik ja oluline osa, võiks küsida, missugused seksuaalpraktikad on sotsiaalmeedias lubatud ‒ missugused ei ole, ning miks? Kes seda otsustab ja mille alusel? See manifest sündiski viimase nelja aasta jooksul kerkinud küsimustest ja muredest, mida teadlased ja aktivistid on üritanud sõnastada ja lahendada. 

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 3. punkt „Väärtustage seksuaalse sisu loojate tööd!“ Pildi autor Jacq Moon

Mis on selle manifesti sihtgrupp ja peamine sõnum?

Panime kirja seitse üleskutsuvat sõnumit. Meie peamine sõnum on see, et kõik seksi ja seksuaalsusega seotud sisu ei ole automaatselt riskantne, ohtlik ega halb. See võib tunduda ilmselge, aga tegelikult, kui vaatame kuidas seksuaalsesse sisusse ja seksuaalse alatooniga suhtlusesse laiatarbe sotsiaalmeediaplatvormidel suhtutakse, siis kipub olema nii, et kõik, mis näib kuidagi seksiga seotud, on potentsiaalselt ohtlik, sest ei eristata üht laadi seksuaalse tooniga sisu teisest. Nii tõmmatakse kõigele, mis hõlmab alastust, seksi, naudingut või seksuaalset identiteeti, rääkimata siis seksitööst, peale selline ühetaoline ohtlikkuse häbitekk. 

Osalt on probleem selles, et väga suurtel platvormidel on keeruline leida universaalseid standardeid sisu modereerimise ja platvormivalitsemise jaoks. Teisalt on seks ja seksuaalsus pika ajalooga ühiskondliku ärevuse ja moraalipaanika allikas, mis jätkuvalt ümbritseb seda, kuidas me seksist räägime ja mõtleme. Peale selle on seda ärevust ja paanikat eri osapooltel kasulik nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ülal hoida. 

Näide sisumodereerimisest ja tabudest tuli selle sama manifestiga, kui ühe kaasautori ülikool blokkis meie lehe ülikooli internetivõrgus ära. See on nagu katus-eitus, lihtsalt sellepärast, et seal on mingid teemad või sõnad, mida peetakse pahaks ja ohtlikuks näiteks tööl või ülikoolis, või vahest terves riigis vaatamiseks.

Niisiis on manifesti esmane sihtgrupp kogukond, kes loob ja arendab sotsiaalmeediaplatvorme, ja mitte üksnes kõige suuremaid, vaid ka väikeseid rakendusi ja platvorme. On terve liikumine n-ö alternatiivse sotsiaalmeedia loomiseks, kus inimesed, sageli spetsiifiliste ühiskonnagruppide esindajad, püüavad ehitada vahendeid, mis lähtuvad nende olemasolevate vahendite puudustest. Teine sihtmärk on kindlasti poliitikaloojad, kes tegelevad platvormide valitsemisega riiklikul tasandil ning lobigrupid, kes üritavad mõjutada platvormide valitsemist. Ent laiemalt on see manifest kindlasti kasutatav ka pedagoogilise materjalina neis vestlustes, kus jutt käib sellest, kuidas sotsiaalmeedia toimib ja vormib seda, mida me peame võimalikuks, aga ka kuidas on sotsiaalmeedia on seotud inimõigustega.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 4. punkt „Looge kohti turvalisemaks suhtluseks!“ Pildi autor Jacq Moon

Palun too mõni konkreetne näide sotsiaalmeediaplatvormidest. Mul tulevad pähe Meta, mis on ju Facebook, WhatsApp, Instagram, Google, TikTok. Oled raamatu „Tumblr“ (Wiley, 2021) kaasautor.

Hiljuti kirjutasin Sirbis sellest, et sotsiaalmeedia on pidevas muutumises. Kui 2005. aasta paiku ütlesime selle kohta suhtlusvõrgustik (MySpace, SixDegrees, Orkut), siis 2010. aastast räägime platvormidest, kuna sotsiaalvõrgustiku saitidele oli strateegiliselt kasulik hakata ennast nimetama platvormiks, n-ö suhtlustaristu pakkujaks. Suhtlusvõrgustike-aegne sotsiaalmeedia on defineeritud läbi sotsiaalse graafi, kus näiteks sina ja mina oleme kumbki sõlm ja meie vahel võib olla eri laadi suhteid, näiteks vastastikused või ühepoolsed, ning meie vahel võib olla seoseid üksteise jälgijaskonna või sõbralistide kaudu. Sotsiaalmeedia ongi viimased kakskümmend aastat olnud ehitatud sotsiaalsele graafile, ehk inimestevahelisele võrgustikule. 

Nüüd, seoses TikTokiga, räägitakse sellest, et eemaldume senisest sotsiaalse graafi põhisest sotsiaalmeedia definitsioonist ning liigume n-ö soovitusalgoritmi-põhisesse sotsiaalmeediasse. Ehk see voog, mis minuni jõuab on algoritmiliselt vormitud, samas näen aina vähem nende inimeste postitusi, kelle olen ise valinud, sest algoritm otsustab, mis mulle meeldida võiks. Makrotasandil muudab see üsna oluliselt seda, mis sotsiaalmeedia on, millest koosneb, või mis tagajärjed võivad olla sellel, kuidas info liigub või milleks me sotsiaalmeedias toimuvat peame.

See muidugi ei tähenda, et üksteist tundvate inimeste omavaheline suhtlus ära kaob, aga see liigub väikestesse, kinnistesse gruppidesse või vestlusrakendustesse, mida võõrad ei näe. Tarbitavast infovoost aina suurema osa moodustab algoritmi valitud sisu. Niisiis hakkab sotsiaalmeedia definitsioon, mida on viimased 20 aastat iseloomustanud avalik ja poolavalik omavaheline suhtlus, muutuma. 

Sotsiaalmeediaplatvorme on vähemalt kolme tüüpi. Kõigepealt n-ö digihiiud ‒ hiiglaslikud laiatarbeplatvormid, näiteks Facebook, Instagram, Twitter, mis pole kuidagi temaatiliselt suunatud platvormid. Lisaks on sotsiaalmeediarakendused, mis võivad funktsionaalselt olla teistsugused, aga põhimõtteliselt on need ka üldise suhtluse jaoks, näiteks BeReal, Tiktok, SnapChat, millel veebipõhist platvormi ei pruugi olla. Teiseks on spetsiifilise temaatilise fookusega rakenduste platvormid, nagu seksiplatvormid või mingisugused kohtingu- ja hook-up-äpid (üheöösuhte otsimiseks), mis moodustavad kihi selles süsteemis, kui räägime seksist ja sotsiaalmeediast. Kolmandaks on n-ö alternatiivne sotsiaalmeedia, mis ‒ kas ei kogu kasutajate andmeid, ei müü neid reklaamitootjatele ‒ või nad on detsentraliseeritud. Need viimased püüavad ehitada sotsiaalmeediat, mis võtab arvesse suurtele tegijatele tehtud kriitikat. Tehnoloogilises mõttes on need kolm sotsiaalmeedia tüüpi kontekst, milles mõelda seksist sotsiaalmeedias. 

Lihtne oleks öelda, et kui kõik need seksisaidid, -platvormid ja kohtinguäpid on olemas, rääkimata nendest suhteliselt marginaalse kasutajaskonnaga eetikat ja õiglust püüdlevatest sotsiaalmeediaplatvormidest, siis milleks õiendada selle kallal, kuidas Facebook, Twitter või Tumblr seksuaalset sisu haldab või piirab? Näiteks, kas saame või mitte ennast nendel platvormidel seksuaalselt väljendada? Ent siin on rõhk just sellel samal, millest alustasime: kui seks on inimõigus ja sotsiaalsuse osa, ja sotsiaalmeedia on see koht, kus me oma sotsiaalset elu elame, siis miks on mingid osad sellest läbipaistmatutel põhjustel ära keelatud? 

Meie manifesti mõte on küsida, millistel alustel seksuaalset sisu modereeritakse, filtreeritakse ja kategoriseeritakse. Praegu antakse inimestele liiga vähe valikut sisu vastavalt oma vajadustele ise filtreerida. Manifestiga me ei ütle, et igal platvormil peab igasugune seks ja „vorstipidu“ kohustuslikus korras väljas olema. Vahel räägitakse, et lapsed ei tohiks päris kõike näha, aga ega täiskasvanud ka soovi seksuaalset sisu igas sotsiaalmeedia kontekstis vaadata. Ma tahaks, et mul oleks võimalus ise valida ja teatud sisu vabalt sisse-välja lülitada.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 5. punkt „Levitage kokkulepetele toetuvat suhtlust!“ Pildi autor Jacq Moon

Aga kas võib öelda, et manifesti üks eesmärk on luua veebis teistega arvestav ühisruum? Kui muidu peetakse kombekust pigem heaks tavaks, siis populistid on viisakaid inimesi hakanud põlastavalt nimetama „eluvõõraiks poliitkorrektseiks lumehelbekesteks“. 

Selle manifesti üks loodetav eesmärk on kindlasti häälte paljusust lubav viisakas aruteluruum. Manifest põhineb arusaamal, et suhtluskeskkond peegeldab selle loojaid, mis omakorda kujundab mingil määral kasutajate mõistmist oma võimalustest ja õigustest. Praegustest platvormivalitsemise, sotsiaalmeedia sisu modereerimise ja interneti toksiliseks muutumise probleemidest võime niisiis rääkida ka läbi inimõiguste hierarhia. 

Siin tuleb aga konteksti mõistmiseks alustada sellest, kellele kuuluvad suurimad sotsiaalmeediaplatvormid. Maailma sotsiaalmeediaplatvormide esikümmet, mis hõlmab kõiki maailma sotsiaalmeediakasutajad, omab kaks USA (Meta, Google) ja kolm Hiina ettevõtet. Eestis domineerivad USA platvormid ja Hiina omadest on esindatud ka TikTok. Aga USA platvormide kasutusreeglid lõid juristid, kelle töö põhialus on USA esimene konstitutsiooniparandus (1st Amendment), mille järgi on sõnavabadus kõige olulisem inimõigus. Ehkki ka meie kultuuriruumis on sõnavabadus väga oluline, on ajaloolistel, ideoloogilistel, poliitilistel, sõjalistel põhjustel meie n-ö õigustekomplektis samavõrra oluline õigus väärikusele ja õiglasele kohtlemisele. USA õigusperspektiiv pole seega sugugi universaalne ega rända kultuuridevaheliselt probleemideta.

Nii on Põhja-Ameerikas millegipärast suurem probleem see, kui sotsiaalmeedias oleval pildil on näha kellegi nibu, kui et keegi ütleb teisele ‒ ma tahan, et kõik sinusugused saadetaks laevaga koonduslaagrisse arktilisele saarele surema. Kuidas saavad need kaks asja olla võrreldavad probleemid? Vaadates juhtumile otsa, tundub see täiesti absurdne, aga USA õigusperspektiivist on asi justkui täitsa loogiline.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 6. punkt „Võtke oma tegude eest vastutus!“ Pildi autor Jacq Moon

Tõepoolest, õigus- ja kultuuriruum on eri kontinentidel väga erinev, näiteks Venemaal ja Hiinas on eraldi riiklik internet. Ilmselt seda, kuidas USA või Hiina seadusandlus globaalset seksuaalmoraali kujundab, näeme selgemalt alles tagantjärele. Nagu tänapäeval on välja tulnud, kuidas CIA rahastas külma sõja ajal abstraktset kunsti kui lääneliku vabaduse idee kandjat, et vastanduda Nõukogude Liidu kohustuslikule sotsrealismile. Aga kuidas Hiina platvormid meid mõjutavad, kui TikTok on justkui kõike lubav?

Hiina ekspertiis on mul kehvem kui USA platvormide oma, aga eelmisel aastal käisin konverentsil, kus võrreldi USA ja Hiina platvormivalitsemist. Hiina on hiljuti võtnud vastu terve posu uusi interneti toimimist mõjutavaid seadusi. Seal on konkreetsete inimõiguste asemel keskne väärtus hoopis kollektiivne hüve ja sotsiaalne kord. Seega mõned asjad lihtsalt ei ole lubatud, kuna need ei teeni sotsiaalset korda. Igasuguse seadusandluse puhul on mingisugused põhimõtted, mille alusel keelatakse ja lubatakse, oluline on neid põhimõtteid analüüsida.

Ja ega head varianti globaalses plaanis väga olegi leitud – asi on mastaabis! Kui sul on 2,9 miljardit kasutajat, siis ma ei ole kindel, et seda on üldse võimalik kõikidele samadel alustel juhtida ja modereerida. Hakkad ühest otsast lahendama, läheb teisest otsast hullemaks. Kõik senised näited nüansitundlikust kontekstiteadlikust sotsiaalmeediaplatvormi juhtimisest internetiajaloos on väiksemahulised. Seal on märksõnad kasutajatepoolne kontroll, toimevõimekus ja eneseregulatsioon. Seda teame nüüdseks ka, et korporatiivne iseregulatsioon ei toimi, sest nad ei lähtu sotsiaalsest hüvest, vaid ärihuvidest.

Euroopa Liit teeb tegelikult praegu üsna jõulisi pingutusi, et neid digihiidusid kontrollida. Meil on digiturgude ja digiteenuste seadus, mis arvestab sellega, kuhu digisektor jõudnud on, ehk jõulisemalt ja pädevamalt, kui see, mida põhja-ameeriklased teevad. Mõnes mõttes on mõistlik internetti mitte üle reguleerida, et see saaks areneda. Aga et praeguseks on neil, algselt põlve otsas loodud digiteenustel, märgatavad poliitilised, kultuurilised ja sotsiaalsed tagajärjed, ei saa süsteem enam toetuda mingi Silicon Valley mehe isiklikule eelistusele. Samas peavad digiteenuste seadused olema globaalselt mingisuguses kooskõlas, sest regionaalsed piirangud on pigem enesepetmine. Näiteks, kui praegu peaks Venemaal justkui Instagram kinni olema, siis tegelikult ju ei ole. Tänapäevase tehnoloogilise võimekuse kontekstis on interneti tarastamine rahvusriigi piiridega selgelt umbluu ja uitmõte.

Sekspositiivse sotsiaalmeedia manifesti 7. punkt „Lammutage vägivaldseid struktuure!“ Pildi autor Jacq Moon

Kuidas sekspositiivse sotsiaalmeedia manifest alguse sai? Missugustele probleemidele see reageerib ning kuidas need probleemid riigiti erinevad?

Peamiselt on seda manifesti eest vedanud jurist Zahra Stardust, kes tegeleb inimõiguste jõudmisega seadusandlusse. Tema pakkus välja, et korraldame interneti-inimõigustele pühendatud kohtumisel RightsCon arutelusessiooni seksuaalse sisu modereerimise võimalustest sotsiaalmeedias. Tänu minu ja Emily van der Nageli raamatule „Seks ja sotsiaalmeedia“ (Argo, 2021, esmailmunud inglise keeles 2020) kutsus ta meid ka sinna. Meile oli algusest peale hästi oluline kaasata mitte üksnes eri distsipliinide teadlasi, vaid ka aktiviste ja seksitöötajaid, ning et teadlased oleks pärit mitmest maailmajaost ‒ Euroopast olin ainult mina.

Arutelu toimus koroonapandeemia tõttu Zoomis, aga see oli väga lahe! Sinna tuli lisaks korraldajatele üle 60 inimese, kelle seas oli veel teadlaseid, aktiviste, seksitöötajaid, veebiprogrammeerijaid ja muid huvilisi. Pärast arutasime tuumikgrupiga, et peaks need mõtted siiski kuidagi formuleerima. Manifesti kirjutasime üle aasta, kuna tahtsime kindlasti konsulteerida aktivistide ja huvikaitseorganisatsioonidega, et me ei kõneleks inimeste eest, kelle eest meil ei ole tingimata asja kõneleda.

Tänu tegijate mitmekülgsele taustale on ka manifestil mitu sõnumit ‒ internetiuurijad lähenesid platvormi modereerimise ja valitsemisega seotud teemadel, juristid inimõiguste vaatenurgast, sekstöötajad ärakasutamise perspektiivist. Kulunud ütlemine „porno ehitas interneti“ pole otseselt vale. Seksitöö ja -tööstus on olnud alati tehnoloogilise innovatsiooni eesotsas. Paljude platvormide algusaastail lähtutakse sellest, et seks müüb ja kasutajate tähelepanu saamiseks lubatakse seksuaalselt eksplitsiitset sisu ja suhtlust. Kui platvormile on tekkinud juba väga palju kasutajaid, tekivad paratamatult probleemid, kuna inimeste väärtused ja veendumused erinevad. Siis visatakse seksuaalse sisu loojad sageli välja ja teenitakse nende pealt teist korda kasu, n-ö poliitilist ja moraalset kapitali, mis võimaldab demonstreerida, et näed ‒ platvorm hoolib kasutajate turvalisusest.

See on väga kahepalgeline süsteem, kus ühelt poolt räägitakse populistlikus keeles inimeste, eriti laste ja noorte kaitsmisest ning mingitest traditsioonilistest väärtustest ja moraalist. Teisalt teab igaüks, kellel on mõni pilt rändama läinud, häkitud või varastatud, või kelle endine intiimpartner on vägivaldselt pilti kuskil levitanud, milline kadalipp on sellise materjali mahavõtmine. Kasutajate kaitsmisest siin rääkida ei saa, kuna tegeliku seksuaalse vägivalla probleemide lahendamine pole platvormidele prioriteetne. Meie manifesti kõik punktid käsitlevad sotsiaalmeedia eri kihte ja probleeme ning pakuvad mitmesuguseid viise nende tõlgendamiseks. 

Nägin, et kuulus kvääriporno aktivist Jiz Lee on ka manifesti kirjutajate tuumikus. See tekitas küll omamoodi usaldust.

Jah, Jiz Lee on esiteks pornostaar, alternatiivporno staar, aga meil on grupis veel üks sekstöötaja. Nad mõlemad on seksitöö aktivistid ja tõstatavad oma kogemusel põhinevaid probleeme, mis on täiesti teistsugused kui näiteks minu elukogemus. Seepärast oli hästi oluline tuua eri perspektiivid juba alguses ühe laua taha. Igaüks tõi veel oma inimesi kaasa, kellega asju arutada.

Sotsiaalmeedias seksuaalsust uurides puutud kokku mitme seksitöö alaliigiga. Palun selgita, mis on sekspositiivne porno, mis on eetiline porno ja kuidas see erineb ebaeetilisest pornost.

Ma ennast pornouurijaks ei pea, aga olen nendega, näiteks legendaarse Susanna Paasoneniga, koostööd teinud. Mina pean ennast seksuaalsete praktikate uurijaks, aga erinevus seksuaalsete praktikate ja seksitöö vahel jookseb kohati nagu liiv sõrmede vahelt läbi. Enamik inimesi, keda mina olen uurinud, teevad seda, mis nad teevad, enda naudingu nimel ja mitte tööna, seega ei kvalifitseeru nende tegevus seksitööna. Mõned üksikud siiski on saanud nii popiks, et nendel on tekkinud n-ö klassikaline platvormiajastu küsimus ‒ aga miks ma ei võiks selle eest ka raha küsida? Nemad seega mingis mõttes kvalifitseeruvad seksitöötajateks. 

Eetilisus seksitööstuses sõltub sellest, kelle perspektiivist defineerida. Näiteks, kui mina loon eneseesitlusena, mitte pornona, mingi sisu, aga samas seda tarbitakse tasuta pornona, ehk selle saatel masturbeeritakse ‒ kas see siis on amatöörporno või mitte? Ühesõnaga vahe porno ja mitteporno, amatöörporno ja professionaalse porno vahel on aina hägusam. Seda enam, et professionaalne porno on märganud amatöörporno trendi ning kasutab amatöörlikuna näimiseks sarnast ülesehitust ja esteetikat.

Mõnes mõttes polegi porno eetika kuigi hägus, sest eetilise porno eristamiseks on tegelikult mitu võimalust. Esiteks, kuula, mida ütlevad loojad ja tarbijad, luba neile agentsus ja usalda nende öeldut. Sel juhul on üsna lihtne eristada eetilist pornot ebaeetilisest. Esiteks, kui loojad on teadlikud ja rahul tootmisprotsessiga, neile maksti nende silmis õiglaselt, tootmisfirma ja ringlus on kooskõlastatud, platvorm, kus nende pilte, filme või tekste edasi jagatakse, ei ekspluateeri neid kuidagi, ning pakub loojatele võimaluse nende tehtud sisu eemaldada ‒ siis on see porno eetiline. Sarnaseid küsimusi võib küsida ka tarbimiseetika kohta.

Teiseks võib aga vaadata eetikale makrosotsioloogiliselt. Siin saab väita, et isegi kui loojatega oli kõik kooskõlastatud, vahendajad ei ekspluateerinud neid ja tarbijad lähenevad teadlikult, tuleb ikkagi tähelepanu pöörata porno sisule ja küsida, kas ja milliseid ühiskondlikke võimusuhteid see taastoodab. Kuidas porno kujutab seksi, naisi, mehi, hetero- ja homoseksuaalsust, kehasid, naudingut, vägivalda. Mõlemad vaatenurgad on olulised ja justnagu samal ajal tõesed, ehkki võimusuhete taastootmise kriitikat kasutatakse sageli siiski seksnegatiivseks, sensatsiooniliseks, ja ma väidan, et ebasiiraks pornovastasuseks. Sest sageli väited ‒ et porno on põhimõtteliselt ebaeetiline, kuna taastoodab ühiskondlikku ebavõrdsust, õigustab naistevastast vägivalda ‒ käsitlevad pornot ühe monoliitse kategooriana, mis on ekslik ning rakendab pornosisu ja pornotööstuse analüüsile teistsuguseid, moraalset ärevust kehutavaid kriteeriume kui muu kultuurisisu ja meelelahutustööstuse analüüsile. 

Väga julgelt öeldes võiks väita, et igasugune töö ‒ ükskõik, kas seksitöö või mitte seksitöö, minu töö ja sinu töö — on oma loomult ekspluateeriv, juhul kui see kvalifitseerub klassikalises Marxi mõttes tööna (labour). Ehk kui keegi teine teenib minu vaeva pealt vaheltkasu ja mina võõrandun selle käigus oma tootmislustist ja võimekusest, siis see on ekspluateeriv. Mõnes mõttes kaob selles kontekstis pornotööstuse eetika küsimus ära. Samamoodi võiks endalt siis küsida, kuidas normaliseerib naistevastast vägivalda „Troonide mäng“ või suvaline krimisari, kus kõik ohvrid on naised. Alternatiivpornosaidi videotes on tavaks, et alguses on mitu minutit intervjuud osatäitjatega nende ootustest ja lootustest ja lõpus on järjekordselt intervjuud, kus räsitud aga rõõmsad inimesed räägivad sellest, kuidas oli ja kas nad teeks seda uuesti.

Nii et mul ühest vastust pole, mis on eetiline porno, aga mul on pakkuda  vaatenurki, mille abil üritada maailma vaadata ja otsustada. Juba see on samm edasi, et pornot tarbides ja luues kaalutakse, kas see on eetiline ning selline mõtlemine on aina laiemalt levinud. Minu uuritavad näiteks on mulle rääkinud, et nad eelistavad vaadata amatöörpornot või asju, mis pole pornona loodud, vaid mida inimesed panevad üles enda rõõmuks või oma seksuaalsuse väljenduseks. Nende argument ongi, et seda vaadates on neil kindlam tunne, et kedagi ei kasutata ära ning vaataja tunneb end eetilisema tarbijana. Selle võib muidugi ka jälle teistpidi keerata, öeldes, et kui mingid inimesed panevad seksuaalse sisu tasuta üles, siis teised, kelle töö see on, jäävad ilma oma sissetulekust. 

Lugesin just nende teemade kohta väikest, aga head raamatut „Objectification: On the Difference between Sex and Sexism“ („Objektistamine: seksi ja seksimis erinevusest“, Routledge, 2021). Raamatus antakse sisukas ülevaade objektistamise, ärakasutamise ja enesekaubastamise mõistetest, porno seostest nendega, analüüsitakse, kuidas möödunud kümnenditel on neid teemasid käsitlenud eri feministlikud grupid, pidades pornosõdu, kuidas Laura Mulvey mehepilku on selles kontekstis vääriti mõistetud ning kui sekspositiivse ja pornovastase feminismi vahel on kujunenud vastasseis.

Al Pettersoni säuts. 30 aastat on korrutatud, et humanitaaria on mõttetu, õpitagu reaalaineid. Ometi nüüd imestatakse, miks natsid tahavad võimu haarata.

Ja lõpetuseks, oled Eesti teadusmaastikul kõige täiega sees. Mida saaks teha teisiti, kui teadusrahastus kasvaks nõutud määral? 

Eesti Noorte Teaduste Akadeemias on teadusrahastus olnud alati suur teema, mille nimel töötada. Kui Kersti Kaljulaid oli president, kirjutasid kõikide erakondade juhid, v.a EKRE, alla hea tahte kavatsusele tõsta teadusrahastust. Ehk hea tahe on justkui olemas, aga poliitikas see ei realiseeru, sest mulle tundub, et otsustajad ei saa probleemist päriselt aru. Praegu muidugi ongi keeruline sõjaaeg ja energiakriis, piiratud ressursside kontekstis on valikute tegemine, nagu ta on.

Oluline on mõista, et teadusrahastus on majandusliku ja kultuurilise jätkusuutlikkuse ja julgeolekuküsimus. Sageli arvatakse, et teadus ja julgeolek on ainult kaitseuuringud ja teadus ning majandus tähendab ainult ettevõtetega koos tehtavaid rakendusuuringuid, aga minu valdkond ‒ sotsiaalmeedia ja identiteet ‒ kummutab sellise ettekujutuse. 10–15 aastat tagasi, kui mina ja kolleegid hakkasime meeme uurima, peeti neid marginaalseks kultuurinähtuseks, millel on tähtsus ainult popkultuuris. Praegu teame kõik, et marginaalsed nähtused võivad kasvada erakordse jõuga ideoloogiliseks tööriistaks, võib öelda, et nüüdseks on meemid muutunud relvaks. 

Peale selle tagab adekvaatne teadusrahastus stabiilsuse, mis kindlustab uurimisteemade kestlikkuse. Eesti teadussüsteem on üldiselt olnud alati väga tubli ja tõhus, ühe euro eest saab Eesti teaduses tavaliselt palju rohkem kui enamikus Euroopa riikides. Kuid isegi kui inimesed on väga töökad, aga rahastust pole, siis ei kasva järgmisi uurijaid peale, ning kui asju, mida tuleb uurida pikaajaliselt, uuritakse lühiajaliselt, jääb teadmine lünklikuks. Näiteks uuringud, mille eesmärk on nõustada seadusloomet, poliitikakujundamist või sekkuda tehnoloogia arendusse, võtavad kaua aega, neid ei saa teha kolmeaastase rahastusega projektiga. Kõige lihtsam aus vastus on, et kui tahame teadusmahukat majandust, tööstust ja mõtlemist, siis selle tagab ainult adekvaatselt rahastatud teadus.