Eesti naine Eurovisioonil

Ligi 50 aastat tagasi kutsusid vanad Euroopa riigid ellu Eurovisiooni, et lakkuda Teise maailmasõja järgseid haavu ning kinnitada Euroopa ühtekuuluvust. Eurovisiooni näol on tänini tegu suurima muusikavõistlusega Euroopas, mis ühendab tantsu- ja laulunumbrid edukalt kitši ja natsionalismiga.

Eurolugu võib rääkida väga erinevalt. Paljud ei tea näiteks, et Eurovõistlus on globaalne homopidu, sest selle populaarsus geikogukonna hulgas on nii suur, et Eurovisiooni nimetatakse suisa geijõuludeks! Ja otse loomulikult presenteeritakse Eurovisioonil oma rahvust nii, nagu seda tahetakse nägevat kogu Euroopat. 21 osalemiskorra jooksul on Eestit lõviosas esindanud naised, kellel on seega tähtis roll eestluse esitamisel Euroopa ees.

Diivade ajastu hääbumine

Eesti tegi oma esimese Euro-katse 1993. aastal Janika Sillamaa lauluga “Muretut meelt ja südametuld”, millele järgnes 1994. aastal Silvi Vraidi “Nagu merelaine”. Kui esimesel korral mindi püünele nooruse ja süütusega, siis järgmisel korral selgus, et eestlased pole vana Euroopa transformatsioonidele järele jõudnud – Eurovisioon polnud enam seitsmekümnendate glämmsündmus, diivade aeg oli möödas ning vaid muusikalise kvaliteediga enam Eurovisioonil ei löönud.

Eestlased ei heitnud seepeale meelt. Ajapikku muutusid laulud muusikaliselt lihtsamaks, meloodiliselt vähenõudlikumaks ja arranžeeringud polnud pooltki enam nii pompöössed. Seda kõike, muidugi, mõne erandiga. Oluliseks muutus ka kaubanduslik pakend, mis tähendas noorust ja seksikust. Vähemalt selles, mis puudutas naisi.

Tulemused olid mõnikord üpris naljakad. Kohalikud nägid Maarja-Liis Ilusa ja Ivo Linna “Kaelakee hääle” duetis vast tõesti vaid kahte kohalikku staari. Nii mõneski välismaalases tekitas aga ohtralt küsimusi, kui sõna otseses mõttes alaealine tüdruk ja hiliskeskeas vanahärra laulavad, et hing mässab tormivahus, kui on lahus suudlust ootav suu.

Nooruse edust (või jumal teab millest) tiivustatuna saadeti tuleval aastal püünele taas Maarja, seekord lauluga “Keelatud maa”. Vist oli Eurovisiooni tiim vahepeal mõistnud, mida tähendab male gaze ja kuivõrd on see ka lauluvõistlusel väärtuslik. “Keelatud maa” Maarja oli timmitud oluliselt “seksikamaks”. Ning mammid ja papid, kes “Kaelakee hääle” pükskostüümile ette heitsid, et “nii ilus tüdruk ja sellised meheriided!”, olid seekord rahul ja rõõmsad.

Haldjatüdrukutest lapsnaisteni

1999. aastal lennati Eurovisioonile peale hoopis uue esteetikaga – lava täitsid üleni valges sulnid haldjanaised eesotsas Evelin Samueliga, helisesid müstiline harf ja romantiline viiul. Lugu sobitus esteetikalt hästi oma ajastuga, new age’i taastulemisega nii Eestis kui ka mujal. Ent koos sajandivahetusega toimus globaalne stiilipööre – kätte jõudis europopi ajajärk. Ning eestlased läksid sellega kaasa. Üksteise järel tulid meinstriimid Inese “Once in a Lifetime” aastal 2000 ja Sahlene’i “Runaway” kaks aastat hiljem, mõlemad korralikud tantsulaulud, mis panustasid esitajate noorusele ja seksikusele.

2004. aastal flirditi ansambliga Neiokõsõ etnopopiga, mille taastulemine kahetuhandendaid laiemalt iseloomustas. Neiokõsõ püüdis justkui ühendada kahte arusaama naistest – esimene seksikas ja teine etniline – iseasi, kui hästi see välja tuli. Võib-olla võinuks lugu tõlgendada ka alternatiivse girl power’ina, ent selle nullis ära naiste arusaamatu viljakustants oma mehise trummari ümber… Girl power’i lainel jätkas ka tuleval aastal Suntribe oma lauluga “Let’s Get Loud”, ainult viljakustants ja etno asendusid urbaniseerunud tiinekate imagoga.

Ja sealt edasi on eesti eurolauljannad läinud valdavalt meinstriimitud seksikuse rada, ükskõik millise žanri ümber mäng parasjagu ei käi. 2006. ja 2007. aastal naasti turvalise europopi juurde, Sandra Oxenrydi lauluga “Through My Window” ja Gerli Padari looga “Partners in Crime”. Neist esimene etendas paljastatud säärte ja pikkade lokkidega klassikalisemat naiselikkust. Padar eristus senistest lauljannadest poisipea ja pükskostüümiga, pakkudes publikule pisutki alternatiivsust, mille kompenseeris aga dünaamika meestaustatantsijatega.

Aga kuhu jääb iseteadlikkus?

2009. aastal naasis Urban Symphony oma “Rändajatega” korraks kunagise euroglamuuri juurde, lava kaunistamas nukulikud kaunitarid. Sandra Nurmsalu meenutas haldjalikku lapsnaist, ahvatlusmoment oli rajatud õrnusele, süütusele ja noorusele. Ja tundub, et nukulikkus iseloomustabki sealt edasi tulnud eesti naiseuroviise. Nukuliku, seksika lapsnaise kuvand oli täiuseni arendatud Getter Jaani puhul “Rockefeller Streetis” 2011. aastal, hoolimata loo tantsulisemast karakterist. Jaani fenomen meenutas pisut Justin Bieberit ja teisi artiste, kelle puhul on tehtud panus justkui poolenisti välja arenenud seksuaalsusele.

Ning Birgit Õigemeele “Et uus saaks alguse” kaks aastat hiljem ei eristunud oluliselt sellest reast. On ka märkimisväärne, et lauljatar oli laval viimases staadiumis rase, millele kaudselt vihjas laulu pealkirigi. Lapseootusest tehti korralik meediasündmus ning Õigemeel mõjus laval kui malbe viljakusjumalanna valges. Võttes arvesse lauljatari vokaalset vääratamatust, seisundit ja imagoloogiat, mõjus laul korraliku ja normatiivse etteastena ühelt noorelt naiselt. Tanja Mihhailova laulus “Amazing” oli küll rohkem lihast ja verest naine, ent samuti esmajoones seksualiseeritud lavakuju. Ja ega sensuaalne, esile tõstetud dekolteega Elina Born mehise Stig Rästa kõrval “Goodbye to Yesterday’s” sellest joonest eriti kõrvale kaldu.

Ja mida öelda kokkuvõtteks? Eurovisioon kajastab Euroopa väärtusi ja poliitikat ning selle suunda kultuuride paljususele. See võiks avada tee väga erinevatele naisekuvanditele. Eesti naine on aga Eurolaulu šõubisnesis traditsioonilisel positsioonil – kas seksuaalne lapsnaine või haldjatüdruk. Sellest joonest on tegijad kõrvale kaldunud väga suurte eranditega, näiteks Silvi Vraidi puhul. Igatahes ei panusta meie lapsnaised või haldjatüdrukud kunagi iseteadlikkusele…