Eksperdid: anti-gender-liikumine on oht demokraatiale

Eestiski pead tõstev anti-gender-liikumine väidab, et inimesel on ainult üks bioloogiliselt määratud sugu ning et teooriad soo konstrueeritusest (gender-theory) murendavad traditsioonilist maailmakäsitlust. Tegelikult õõnestatakse traditsioonide pärast muretsemise taustal demokraatiat ja inimõigusi, ütlevad eksperdid David Paternotte ja Neil Datta. Aastaid anti-gender-liikumisi uurinud Paternotte ja Datta hoiatavad ohu eest, millele tuleks tõsiselt vastu astuda.

David, olete öelnud, et anti-gender-ideoloogiat tuleks käsitleda kui Frankensteini ideoloogiat. Kas täpsustada, mida selle õuduskirjanduse klassikast laenatud terminiga silmas pidasite?

Frankensteini nime kasutades ei taha ma väita, et anti-gender-ideoloogia on koletu. See oleks liiga lihtsustatud, ja need, kes on lugenud Mary Shelley romaani, teavad, et Frankenstein on koletise looja, mitte koletis ise. Kasutan seda terminit kolme idee rõhutamiseks anti-gender-ideoloogia leviku kohta. Esiteks, nagu romaanis, oleme ka looja (katoliku kiriku) juba ammu segi ajanud mitmeplaanilise ja polümorfse olendiga (“sooideoloogia” ja anti-gender-kampaaniad). Brasiilia teadlane Sonia Corrêa nimetab seda olendit õigustatult “sooideoloogia hüdraks”. Teiseks oleks eksitav uskuda, et see olend on sündinud rumalusest. Nagu romaanis, on see tegelikult eruditsiooni ja intellektuaalsete jõupingutuste tulemus. Seetõttu pole teadmatuse vastu võitlemine või inimeste „harimine“ piisav lahendus, et koletist kontrolli all hoida. Kolmandaks on katoliku kirik vaatamata parimatele pingutustele kaotanud kontrolli oma loodu üle ja see olend elab oma elu.

Kas endise idabloki või Nõukogude Liidu riikidel, nagu näiteks Eestil ja Venemaal, on oma totalitaristliku mineviku tõttu suurem oht sattuda anti-gender-ideoloogia mõjusfääri?

Kuigi anti-gender-liikumine võib kanda kinnitada ja areneda igas riigis, eriti ajaloolise kristliku pärandiga riikides (kuna anti-gender-liikumine on katoliiklik ja hiljem üldistatult kristlik reaktsioon sotsiaalsele soo ja seksuaalsuse arengule), on endised sovetiriigid eriti haavatavad, sest nende pluralistliku demokraatia kogemus on alles vormumas. Lisaks sellele langevad mõned argumendid, nagu näiteks väide, et “sooideoloogia” on uus varjatud marksism, selles piirkonnas viljakamale pinnasele kui mujal.

Kas progressiivne poliitika peaks anti-gender-liikumisele reageerima?

Progressiivse poliitika pooldajad – ja kõik, kes hoolivad õiglusest ja võrdsusest – peaksid kindlasti reageerima, eriti kuna anti-gender-liikumised ei ole mitte ainult vastureaktsioon naiste ja seksuaalvähemusse kuuluvate inimeste õigustele, vaid neid tuleks mõista peamiselt maailma eri paikades aset leidva demokraatia nõrgestamise protsesside osana.

Anti-gender-kampaaniate vastu võitlemiseks pole võluretsepti … muidu oleks seda juba kasutatud. Kuna tegemist on ülemaailmse nähtusega, on ülioluline vaadata ka teiste riikide kogemusi, kohandades nende häid meetodeid kohalikku konteksti.

Milliseid vastustrateegiaid soovitaksite nii rohujuure tasandil kui ka poliitiliselt?

Oma varasemate kogemuste põhjal võime pakkuda neid näpunäited: alustuseks peaksid edumeelsed mõistma, et anti-gender-liikumine on oht. Tõepoolest, aastaid arvasid paljud võrdõiguslikkuse ja inimõiguste kaitsjad, et Euroopa ühiskondade tee võrdsusele on pöördumatu. Praegu peavad nad mõistma, et nad seisavad uuel mänguväljal, mida iseloomustab kasvav polariseerumine ja vaidlemine.

Edusammud on olnud sageli organiseeritud temaatilistesse plokkidesse (seksuaal- ja reproduktiivõigused, LGBTIQ õigused, naiste õigused, humanism, inimõigused jne). Edumeelsed peavad mõistma, et anti-gender-liikumine ei tee neil vahet, vaid nad näevad neid ühe tervikuna. Seetõttu on ülioluline liikuda valdkondlikest piiridest välja ja luua koalitsioone. Samuti peaksid edumeelsed mõistma, et ühe inimõiguse vaidlustamine kandub tõenäoliselt üle ka teiste inimõiguste ja sotsiaalse arengu valdkondade vaidlustamisse.

Progressiivse poliitika pooldajad peavad õppima vahet tegema, kes on soolise võrdõiguslikkuse vaenlased ja millised on sõprade lahkarvamused. Tõepoolest, anti-gender-liikumine valib hoolikalt teemad, kus edumeelsetel pole üksmeelt, – näiteks trans-õigused, asendusemadus või seksitöö – selge eesmärgiga inimesi omavahel tülli ajada. Selle asemel, et kulutada oma energiat sõpradega võitlemisele, peavad edumeelsed esmatähtsaks pidama oma tegelike vaenlaste neutraliseerimist.

Anti-gender-kampaaniatest ei saada siiani hästi aru ja neid tuleb pidevalt jälgida, kuna need arenevad pidevalt. Seega on ülitähtis investeerida teadusuuringutesse. See nõuab aega, raha ja energiat!

Milliseid vigu on anti-gender-ideoloogia vastu võitlemisel tehtud?

Edumeelsed on investeerinud suure osa oma ajast ja energiast institutsioonide töösse nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil (EL, ÜRO). See on väga oluline, kuid nad peaksid minema tagasi sinna, kust nad tulid: olema esindatud rahva hulgas ja meediaväljaannetes, rääkima oma keeles ja tegelema taas rohujuuretaseme aktivismiga. 

Religiooni nähakse sageli vaenlasena. See on laialt levinud idee, et „kõik religioonid on halvad naistele või LGBTIQ inimestele”. See on kohutavalt lihtsustatud ja jätab tähelepanuta religiooni keerukuse ja mitmekesisuse. Pealegi pole meil käsil väitlus teemal usk vs. ateism või agnostitsism, vaid arutelu religiooni ja võimu sügavatest seostest. Niisiis, edumeelsed peaksid religiooni tõsiselt võtma ja suhtlema usukogukondadega. Tõepoolest, paljud neist võivad toimida võimsate liitlastena, eriti rohujuuretasandi usukogukonnad.

Anti-gender-poliitika ei ole puhtalt rahvuslik nähtus ega piirdu ainult konkreetsete riikidega. Vastupidi, kogu maailmas toimuvates kampaaniates näeme piiriülese ringluse eri vorme ja riikidevahelist infrastruktuuri. Sel põhjusel võib teises riigis toimuv kiiresti juhtuda ka teie riigis. Ja head vastureaktsioonid ühes kohas võivad inimesi inspireerida ka teises kohas. Niisiis, vaadake oma riigi piiridest kaugemale ja mõelge riikidevaheliselt!

Teatavasti on äärmuslike kristlike võrgustike liitlasteks oligarhid ja teised segase finantstaustaga inimesed. Kuidas ning miks usuringkonnad ja kahtlane äri kokku saavad ja milliseid ohte toob see ühiskondadele?

Euroopa anti-gender-liikumise ning sellega seotud alternatiiv- ja äärmusparempoolsete rahalised toetajad tulevad peamiselt kolmest piirkonnast: Vene Föderatsioon (eriti kaks konservatiivset oligarhi), USA kristlikud parempoolsed ja jõukad eurooplased. Neid ei seo mitte üks põhielement, vaid pigem kolm kattuvat agendat, mida nad saavad koostöös paremini saavutada. 

Esimene on sotsiaalselt konservatiivne tegevuskava, mille eesmärk on kohandada õigusakte religioossete ideaalidega (aborti, samast soost inimeste vahelisi suhteid jms puudutavad seadused). 

Teine tegevuskava on majanduslik, mis näeb ette nn õhukest riiki ja ihaleb reguleerimisest vabastatud ning üldist korporatiivsust ja jõukaid eelistavat majandussüsteemi, kahjustades sotsiaalset, tarbija- ja keskkonnakaitset. 

Kolmandaks agendaks on poliitiline tegevuskava riigi ümberkorraldamiseks illiberaalseks demokraatiaks (nt Orbáni Ungari – M.P).

Anti-gender-liikumise jutupunktid on jõudnud lääneriikide seadusandlusesse. Kas näete, et seda juhtub tulevikus veelgi?

Jah, liikumine üritab mõjutada õigusakte ja õppida oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Samuti püüavad liikumise edendajad pääseda paljude Euroopa riikide seadusandjate, kohtute ja valitsuste otsustusruumidesse. Mõnel juhul on anti-gender-aktivistid “imbunud” erakondadesse, et oma agendat promoda. Mõned radikaalsete ja paremäärmuslaste erakonnad on ise integreerinud anti-gender-kampaaniad oma manifestidesse, et jõuda uue publikuni ja mitmekesistada oma diskursust. 

Kuid on juhtunud ka nii, et mõned erakonnad, kes ei poolda esmapilgul anti-gender-ideid, lõpuks toetavad mõnda, sest avaliku arutelu kurss on oluliselt muutunud ja poliitikud kardavad massilist vastuseisu või toetuse kaotamist.