Emadest ülerääkimisel on poliitilised tagajärjed. 2. osa
Maari Põim kirjutab, miks me vajame emaduskeskset feminismi. Teises osas toob ta näiteid, kuidas kajastatakse emasid Eesti meedias.
Patriarhaalset emadust rakendatakse meedias ja poliitikas vastavalt vajadusele erinevat laadi moraalse paanika ja moraliseerivate jutlustuste ette, olgu see siis parajasti beebisid loopiv Marta Kaheksas, purjus ema jõululaupäeval või hooldusõiguse vaidluses kohut käiv ema, kes mobiliseerib välk-kodanikuliikumisse teised emad.
Hooldusvaidluses ema
Viimase aja vahest kõige tooniandvam lugu pärineb 2024. aasta sügisest ning seisneb vanemate hooldusvaidluse ajal lapse turvakodusse paigutamise juhtumis. Teemal pole sotsiaalmeedias siiani täiesti vaibuda lastud ja lugu on hakanud oma elu elama. Sellest kaasusest on saanud ühenduslüli või metafoor hulga emade jaoks ning see leiab tänini sotsiaalmeedias osutamist.
Üks emast ülekõneleja oli ajakirjanik Sulev Vedler, kes avaldas Eesti Ekspressis mitme kuu vältel selle juhtumi teemal viis artiklit (ning sai umbes samal ajal teenetemärgi). Vedleri oktoobris ilmunud esimese kahe käsitluse kohta tehti pressinõukokku anonüümne kaebus, milles kaebaja teatas, et talle ei antud kommenteerimiseks sõna. Detsembris avaldas Vedler, et kaebuse esitas ema.
Avaldatud viies Eesti Ekspressi loos ei leidu ei ema ega isa kommentaare, nende tegevust on kirjeldatud kõrvalt. Ema tegevusele anti hinnanguid, leksikaalsed valikud olid laetud. Isa tegevust ei arvustatud. Avaldati isale saadetud ähvardus.
Kuna eri käsitlusi selle juhtumi kohta oli palju, leidsid sõltuvalt vaatenurgast rakendamist sellised kujundid nagu „heroiline ema”, „hea ema”, „halb ema”, „lähisuhtevägivalla ohvrist ema”, „lähisuhtevägivalda toime panev ema”, „halvad vanemad”, „teised emad” jms. Sõltuvalt sellest, milline positsioneering on kaasuse suhtes võetud, näevad ühed juhtumit suunatähisena kannatavate laste huvide kaitseks, teised kannatavate naiste huvide kaitseks ning kolmandad kannatavate meeste huvide kaitseks.
Möödunud sügistalvel selle juhtumi üle mõtete jagamise skeeneks muundunud VWSEK-grupis Facebookis lülitusid teiste seas keskustellu ka vanemliku võõrandamise vastased eestkõnelejad, rakendades kaasuse oma avalikkuses debüteerimise vankri ette, sh luues petitsiooni.
Poliitiliste parteide ridadest leidus emale kaasaelajaid nii koalitsioonist kui ka opositsioonist, näiteks võttis palju sõna roheliste kaasjuht Evelyn Sepp.
Sõltuvuses ema
PPA Lõuna prefektuuri sotsiaalmeediakanalil ilmus aastavahetuse paiku ridamisi moraliseeriva alltooniga postitusi, millest vahest markantseim oli praeguseks muudetud sõnastusega jõulupostitus. Seal kirjeldati väljakutset, kus ühe ema alkoholi tarvitamisest sai „isegi mehel villand“. Algse postituse leksikaalseid valikuid on analüüsinud sellesse sündmusesse kohapeal kõrvalviibijana sekkunud Isabel Jezierska. Ema enda eest selles postituses ei kõnelenud, talle sõna ei antud.
Ema asetati avalikkuses soolistatult häbipinki. Milles selle teatraalselt sõnastatud algse postituse ennetuslik eesmärk seisnes, ei tea, ent täiesti oodatavalt kees postituse kommentaarium üle arvajatest, kes seda ema põlastasid.
Lavastatud fotol postituse juures sai lugeja näha pea norus ema, kellega ennastkehtestava kehakeelega politseiametnikud kõnelevad konfronteerival moel. Lavastuses nõutakse emalt aru, samas kui politseiametnik lohutab ja hoiab kõrvalseisvat last. Vastuolu politsei kehakeeles kahe emotsionaalse tegelaskujuga suhtlemisel on ilmne. Laps vajab igal juhul tuge ja abi, ta on kannataja, kuid küsimus on, miks ei nähta lavastuses kujutatud ema abivajava inimesena, vaid kurjategijana.
Sarnane lugu ilmus jaanuaris Ekspressis: tegevuspaigaks Viimsi ja peategelane „purjus ja kriiskav ema“, kes ei märganud öösel oma lapse kadumist ning „hakkas end õigustama“. Erinevalt Lõuna prefektuuri postitusest pildus laetud epiteete seekord pealtnägija, ent taas kord ei antud sõna emale. Ema oli kirjeldatav objekt. Põhjuse, miks ema alkoholisõltuvuse korral abivajava osapoolena ise tekstis empaatilist kujutamist ei leia, võib patriarhaalse emaduse mudeli põhjal lugeja ise sõnastada.
Miks me arvame, et õige ema ei teeks kunagi midagi, mis kahjustaks tema last? Sarah LaChance Adams juhib oma raamatus „Mad Mothers, Bad Mothers, and What a “Good” Mother Would Do: The Ethics of Ambivalence” tähelepanu ilmsele asjaolule, et naised, kelle käitumine võib olla tema lapsi kahjustav, ei ole tingimata halvad emad, vaid on peamiste hooleandjatena jäänud ise ilma vajalikust toest. Ent niisugune kujutamine ei mahu pähe avalikkusele, kes ema liistule tõmbab.
Üksikema
Vana-aastaõhtul näitas ETV Eesti Draamateatri identiteedikabareed, kus muuhulgas astus üles ka Marta Kaheksas. Varro Vooglaid kanaldas avalikkuses nördimust: tema sõnutsi tundsid Eesti emad end sellest ülekandejupist solvatuna. Vooglaiu sõnul riivati midagi püha, emadust ja lasterohkust, vist ka rase olemist.
Sellest, kuidas kümme meest ERRi nõukogus emadusest kõneleva Marta Kaheksanda klipi ja drag show ülekande sobimatuse üle arutasid, räägiti omajagu. Tavakodanikust naisterahvas algatas petitsiooni Vooglaiu tagasi kutsumiseks ERRi nõukogu liikme kohalt (vt sellest blogipostitusest).
Minu tähelepanu köitis selles loos emaduse aspekt ise, mida mingi iseenesestmõistetavusega mobiliseerimisel kasutati. Ehkki Marta Kaheksas kõneles rohkem iibepoliitikast ja üksikemaduse kogemusest, topiti lavastaja ja esinejate suhu hoopis teised sõnad.
Natuke sarnane efekt oli ka Instagrami investeerimiskanali iibepoliitika highlight’idega, kui Kristi Saare andis emadele hääle, et nad annaksid teada, millised elulised olukorrad ja kaalutlused laste planeerimisega ning kasvatamisega kaasnevad. Ent vastuseks tavaliste inimeste saadetud ausatele lugudele kostis meie konservatiivide suust selle peale hoopiski feministe siunav pahakspanu.
Emad peavad saama enda nimel otsustada ja rääkida, leidma oma kogemusele ja tunnetusele rohkem kohta ja rohkem kuulamist, ilma et nad esindaks kõiki naisi.
Muide, Eero Epneri Marta Kaheksandat käsitlevas ülevaateloos rõhutab Karmen Killandi, kelle tööalases vastutusalas on ETV aastavahetuse programm, drag show’ kohta järgmist: „Olen ka ise suurpere ema, identiteedikabaree telemeeskonnas on samuti kõik teised lapsevanemad ja me peame kõikidest emadest väga lugu. Kindlasti ei olnud kellelgi meist soovi vaatajaid solvata.“
Sellega paraku kinnistati soonormatiivsuse või cis–sooesituse ülemuslikkust. Ehkki selgelt väljendati ka, et rahvusringhääling kajastabki teatrite repertuaari ning eri värvingus kultuuri oma mitmekesisuses, tehti ikkagi retooriliselt see käik, et usaldusväärsuse tagamiseks ei peaks end siduma vähemustega.
Küllap siis hirmust pahandada EKRE ridades riigikogus istuvat Vooglaidu öeldi vahetult enne saadet ära Vikerraadiosse jaanuarikuusse planeeritud ja ette lindistatud keelesäuts. Sveta Grigorjeva keelesäuts rääkis kliitorist ning see avaldati pärast Ekspressis.
Näeme, et avalikkuses tekib ebamugavustunne, kui naisel on keha, mille üle ta ise otsustab, aga ka siis, kui mõni ema räägib enda eest ise, kui ema on aktiivne ühiskonnaliige, mõtlemisvõimeline ning oma laste tuleviku planeerimisel realistlikest kaalutlustest lähtuv.
See ei kõla enam hästi kokku tolle idealiseeritud, ent passiivse ema kujundiga, mis on sisustatud peamiselt rahvusromantilise paatosega. Konservatiivid mõistavad progressiivse emaduse hukka.
Puudega lapse ema
Marta Kaheksandas tuli esitlusele Hando Runneli tekst, kus „maa tuleb täita lastega”. See end peale pressiv esituslaad ning käsk „tuleb täita“ on mind alati pigem õlgu võdistama pannud ning viinud mõtte seksuaalvägivalla ohvritele. Eriti laulupeo koori esituses, kus meeskoori soolos kaigub see heliliselt sõjakalt, ähvardavalt, ässitavalt ja nõudvalt. Nõusolekuseaduse kontekstis vaadatakse konservatiivide sigimise kinnisideele ehk teise pilguga.
Kõrvalpõikena olgu mainitud, et sõnum, milliste lastega maa ja lauluväljak täita tuleb, ning keda endi sekka ei oodata, sai selgeks seoses viipekeelse koori laulupeolt kõrvale jätmise otsusega. Kommentaariumid täitusid suutmissurvet praktiseerivate kodanikega, kes ei teinud vahet viisipidamatusel ja kurtusel, ning kelle meelest pole eesti viipekeel iseseisev kultuur, vaid miski, mida peaks justkui peitma ja mis ei annaks repertuaari esitusele midagi juurde.
Ma pole viimaste arengutega kursis, ent vahepeal pakkusid korraldajad välja, et ehk paneks siis viipekoori kuskile lauluväljaku nurka, ent mitte kaare alla – ei mahtuvat! – hümni viiplema… Õnneks on ka mittekaasamise ja marginaliseerimise vastu päris palju sõna võetud.
Eakas ema
Vanuse, haiguse ja emaduse kategooriate lõikumine toodab vastuolulist meediasisu.
Kui Tabasalu Pihlakodu ja Valkla Südamekodu hooldekodude seksuaalvägivalla ja surmaga päädinud soopõhise vägivalla juhtumites oli avalikkusele üheselt ning õigustatult mõistetav, et eakad teovõimetud naised on süsteemi ohvriks langenud ning nende laste püüdlused õigluse jalule seadmiseks pälvisid laialdast toetust, siis millegipärast ei kohta tugevat üksmeelt teistes juhtumites, kus eakas, sageli naisterahvas, kurjategijate ohvriks langeb. Kui eakas inimene kaotab mõnele petturile tohutus koguses raha, oma kodu ja vara, küsitakse hoopiski, kuidas ta nii rumal saab olla. Vahel küsitakse, kus ta laste silmad olid. Selliste lugude kommentaarium on täis parastajaid.
Võtmesõnad on teksti funktsioon, kujutamisviis ja moraliseeriv spinn, mis on hooldekodulugudes ja (harilikult PPA või pankade) pettuse ennetuse lugudes täiesti erinevad. Viimastes on ohvriks langenud eakas taandatud passiivseks objektiks, kellega toimuv muudetakse õpetlikuks looks sellest, kuidas kaaskodanikud käituda ei tohiks. Teisisõnu, eakatel naistel puudub neid endid puudutavates lugudes agentsus. Nad on seal vaikivaks taandatud, nende tegevust kirjeldatakse. Mikrofon ei ole nende käes, nende versiooni toimunust me ei kuulegi.
Kui eaka naise kohta kirjutatakse, et too „ise läks kulleriga kohtuma, ise võttis raha välja, ise jäi uskuma”, siis paraku auditooriumi negatiivsele reaktsioonile just panustataksegi. Eakad ja haiged naised on iseäranis kaitsetud avaliku häbistamise ja ohvrisüüdistamise ees. Misogüünia ja tagurlikud soorollid teevad neile enda eest seismise pea võimatuks. Nad on küll anonüümsed ohvrid, ent avalikkusel on neile varuks vaid hukkamõist ja ohvrisüüdistamine, mis pigem halvendab eakate naiste olukorda, kui kaasab neid kuritegude ennetusse.
Vajame kaasavamat emaduskeelt
Konservatiividel on emadest ja emade nimel lihtne rääkida, kuna nad ei pea end vaevama küsimusega, kas nende maalitud emadus on piisavalt kaasav ning kes sellisest kujutamisviisist välja võib jääda, sest marginaliseeritus ei ole neile probleem. Progressiivide jaoks on emade kaasamine seevastu märksa keerukam, nii et kohati on valitud vaikimisstrateegia, kuna see on ilmselt lihtsam.
Eriti just sügisel toimuvate valimiste tuules tasuks olla tähelepanelik püüete suhtes rakendada emad mõne poliitilise vankri ette – kellegi teise huve teenima, emade endi huvisid edendamata. Tasub olla valvas, kui emad ja emadus on taandatud sümbolpoliitikaks, kui emasid kujutatakse passiivse, ent ka emotsionaalsena (näiteks solvatuna, hirmununa vms) ning ässitades teisi inimesi sellega millegi vastu üles. Eespool toodud näidetest selgub, et kõneletakse emade nimel, emadest ja iibest, naistele näidatakse süüdistavalt näpuga jms. Niisugune kujutusviis muundub poliitikaks, mis kahjustab suure osa emade käekäiku ja elujärge.
Vajame kaasavamat emaduskeelt. Emad peavad saama avalikkuses sõna eri küsimustes, ilma et nad peaks vaikima oma kogemusest emana. Emad peavad saama enda nimel otsustada ja rääkida, leidma oma kogemusele ja tunnetusele rohkem ruumi ja rohkem kuulamist, ilma et nad esindaks kõiki naisi. See on perspektiivi nihe, mida ma taotlen. Leksikaalne pööre peab olema sügavam ja laialdasem kui ainult see, et ära unusta emalt tema arvamust küsida.
Vajame ühiskonnana paremat akadeemilist analüüsi, kus emadus on kategooria. Feminism peab olema ka emaduskeskne, levitamata tagurlikke sõnumeid stiilis „iga naine on loodud emaks” jms. Sest emad on inimesed erinevate huvide, väärtuste, arvamuste, kogemuste ja eelistustega. Ainult sellest lähtudes vähendame võimalusi halvaks poliitikaks, mida tehakse emade arvelt, ning saame koos emadega parandada kõigi elujärge.
