Esimene naine USA kongressis
Samal ajal, kui Ameerika Ühendriigid valmistuvad valima esimest naissoost presidenti, möödub sada aastat sellest, kui USA kongressi liikmeks valiti esimene naine. See oli vabariiklane Jeannette Rankin (1880–1973).
Donald Trumpi misogüünse tähelennu valguses võib see tunduda uskumatu, aga kunagi oli just vabariiklik partei see, mis võitles USA poliitikalaval emantsipatsiooni ja kodanike võrdõiguslikkuse eest. Kui Rankin 1916. aastal USA esindajatekoja liikmeks valiti, siis oli naistel täielik valimisõigus vähem kui pooltes osariikides. Mõned aastad hiljem võeti vastu konstitutsiooniparandus, mis kindlustas valimisõigusel kõigis osariikides.
Veidi enne surma ütles Rankin ühel Montana osariigi vabariiklaste kongressil, et kui ta ei jää meelde millegi muuga, siis tahab ta olla mäletatud kui ainuke naine, kes on hääletanud kunagi naistele valimisõiguse andmise poolt.
Võitlus konstitutsiooniparanduse eest, mis kindlustaks naistele täieliku valimisõiguse, oli 1916. aastal Rankini peamine valimislubadus, aga selle võitluse tulemuslikkus ei sõltunud loomulikult ainult temast. Vastav algatus läks läbi alles siis, kui seda hakkas toetama demokraadist president Woodrow Wilson. Nii sündis erakondadeülene poliitiline konsensus, mida isegi Trump enam purustada ei suuda.
Jeannette Rankin / Collection of the U.S. House of Representatives
Kuid tegelikult pidas Rankin veel üht suurt võitlust, mis ei osutunud kahjuks nii edukaks.
1917. aastal oli ta üks viiekümnest esindajatekoja liikmest, kes hääletasid USA maailmasõtta astumise vastu. “Ma armastan oma riiki. Ma tahan seista oma riigiga, aga ma ei saa hääletada sõja poolt. Ma hääletan vastu,” teatas vabariiklasest patsifist, pisarad silmis. Paraku langes ta selle eest terava kriitika alla. Kui teda hoiatati, et see läheb talle maksma tagasivalimise, siis ütles Rankin: “Mind see ei huvita. Mind huvitab vaid see, mida öeldakse viiekümne aasta pärast.”
1940. aastal, kui sõjapilved taas kogunesid, kandideeris Rankin teist korda esindajatekoja liikmeks. Ja ta valitigi sinna. “Naised valisid mind, sest nad mäletasid, et ma olin vastu, et astume esimesse maailmasõtta,” meenutas ta hiljem.
1941. aastal, pärast rünnakut Pearl Harborile, oli Rankin ainuke USA kongressi liige, kes söandas hääletada Jaapanile sõja kuulutamise vastu. “Mina kui naine ei saa sõtta minna,” põhjendas ta seda otsust, “ja ma keeldun sinna saatmast kedagi teist.”
Ta vilistati välja. Hulk kongressmene nõudis, et Rankin muudaks oma otsust. Vihaste ajakirjanike parv jälitas teda garderoobi, kus Rankin oli sunnitud varjuma telefonikabiini, kuni tulid politseinikud, kes eskortisid ta kabinetti. “Ma oleksin valmis kogema palju hullemat kohtlemist. Kui sa tead, et miski on õige, siis ei saa sa seda muuta,” ütles Rankin hiljem. “Ma hääletasin selle vastu, sest see oli sõda.”
Kui aastaid hiljem küsiti, kas ta on seda otsust kunagi kahetsenud, vastas Rankin: “Mitte kunagi. Kui sa oled sõja vastu, siis oled sa sõja vastu olenemata sellest, mis juhtub. See on vale meetod, mille abil üritada lahendada dispuute.”
Vietnami sõja ajal tõusis Rankin taas rahumarsside etteotsa ja kaalus isegi kolmandat korda USA esindajatekoja liikmeks kandideerimist, kuid kõrge vanusega kaasnenud tervisehädad seda enam siiski ei võimaldanud. “Inimesed ei ole tegelikult sõja poolt. Nad lihtsalt lähevad kaasa, aga sõda on kurjus ja sellele on alati alternatiiv,” arvas ta siis.
Muu hulgas propageeris Rankin külma sõja ajal USA ühepoolset desarmeerumist, leides, et nii saaks Ameerika Ühendriikidest kõige turvalisem riik maailmas.
Tänapäeval ei ole nii põhimõttekindlaid ja julgeid poliitikud ilmselt rohkem kui sada aastat tagasi.
