Euroopa feminismi killustumine. Kuidas seab TERFlus ohtu aastakümneid edusamme?

Naiste ja LGBTIQ-inimeste õigused on Euroopas juba mitukümmend aastat arenenud käsikäes. Nüüd aga ohustavad seda arengut feminismi sees tekkinud liikumised.

Seal, kus kinnitab kanda trans- ja kväärinimesi tõrjuv feminism, kaotavad toetuspinda nii naiste kui ka LGBTIQ-inimeste õigused. Tasub meeles pidada, et raskelt kätte võidetud vabaduste kaitse eeldab solidaarsust.

Feminismil ja LGBTIQ-liikumisel olid sarnased ideoloogilised juured ammu enne intersektsionaalse feminismi teooria väljatöötamist. Ehkki nende vastastikune suhe pole kunagi olnud täiesti harmooniline – traditsiooniline feminism pidas sageli teistest olulisemaks valgenahaliste ja paiksooliste heteronaiste hääli –, on mõlema liikumise eesmärke ühendav lõim võimaldanud tõrjutud rühmadel leida ühisosa võitluses süsteemse rõhumise vastu. 

Mõlemad liikumised esitavad väljakutseid samadele patriarhaalsetele struktuuridele, toetavad kehalist autonoomiat, seksuaalset vabadust, reproduktiivõigusi ja kaitse pakkumist soolise vägivalla eest. Euroopa Liidus viimasel ajal vastu võetud seadused näitlikustavad neid vastastikuseid mõjusid selgelt. 

Direktiividest kodanikualgatusteni

Seda demonstreerivad 2004. aastal vaid kaheksakuuse vahega vastu võetud kaks Euroopa Liidu direktiivi. Direktiiv võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (Equal Treatment in Goods and Services Directive) keelustas otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumise vallas ning kodanikuõiguste direktiiv (Citizens’ Rights Directive) tagas Euroopa Liidu kodanikele ja nende abikaasadele või registreeritud kooselupartneritele õiguse liikmesriikides vabalt reisida ja elada. Viimast kinnitas Euroopa Liidu Kohus 2018. aastal kaasuses Coman Rumeenia vastu langetatud otsusega, mis tagas seaduse täitmise isegi riikides, kus samasooliste paaride kooselusid juriidiliselt ei tunnistata. 

Lähiminevikus algatas Euroopa Liit 2019. aastal LGBTIQ võrdõiguslikkuse strateegia ja järgmisel aastal soolise võrdõiguslikkuse strateegia aastateks 2020–2025. 2024. aastal kogus kumbki kahest olulisest Euroopa kodanikualgatusest – „Minu hääl, minu valik: turvalise ja ligipääsetava abordi eest“ ja „LGBT+ inimeste ümberpööramise toimingute keelamine Euroopa Liidus“ – üle miljoni allkirja. 

Põhjamaade juhtpositsioon naiste ja LGBTIQ-õiguste edendamisel

Hoolimata siduvatest Euroopa Liidu seadustest pole edusammud eri liikmesriikides olnud võrdselt tempokad. Viimastel aastakümnetel on just Põhjala riigid juhtinud naiste ja LGBTIQ-inimeste õiguste edendamist nii Euroopas kui ka kogu maailmas, samal ajal kui Ida-Euroopa riigid pole suutnud nendega sammu pidada. Järjekindlalt tõusevad esile kuus riiki: Rootsi, Taani, Soome, Norra, Holland ja Island. Nagu sellest artiklist aga ilmneb, on mõne riigi ülimuslikkus habras ja hakkab killustuma hiljutiste liikumiste tõttu, mis on feministlikusse aktivismi lõhed tekitanud. 

Nende riikide praegune staatus kui kõige turvalisem koht naiste ja LGBTIQ-inimeste jaoks peegeldab nii hiljutisi saavutusi kui ka sajandipikkuseid pingutusi. Esimese Euroopa riigina tagas Soome 1906. aastal naistele kõik poliitilised õigused. Island võttis esimese meeste ja naiste võrdse töötasu seaduse vastu 1961. aastal. Rootsist sai esimene juriidilist sootunnust muuta lubav riik 1972. aastal, ehkki see ei olnud probleemivaba lahendus – seadus nõudis nii kohustuslikku steriliseerimist kui ka kirurgilist või meditsiinilist sekkumist. Taani seadustas samasooliste paaride kooselu 1989. aastal ja Holland abielu 2001. aastal. Norra kehtestas 2003. aastal sookvootide seaduse, mis nõudis, et börsiettevõtete juhatustes peavad naised olema esindatud vähemalt 40 protsendiga. 2014. aastal sai Taanist esimene Euroopa riik, kus viidi sisse soolise enesemääramise mudel, mis võimaldas täiskasvanutel oma juriidilist sootunnust muuta ilma tõenditeta kirurgilise sekkumise kohta või psühhiaatri heakskiiduta. 

Ühise huvikaitse rööpsed edusammud

Need teetähised näitavad, kuidas naiste ja LGBTIQ-inimeste õigused on arenenud käsikäes. 1960-ndate ja 70-ndate aastate teise laine feminism tõi kaasa abielulahutuse ja abordi seadustamise 11 Euroopa Liidu riigis, nagu ka – ilmselt mitte kokkusattumusena – homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise kaheksas riigis. 1990-ndatel ja 2000-ndatel aastatel lisandusid tööalase võrdsuse meetmetele isa vanemahüvitise ja isapuhkuse süsteem, mis langes ajaliselt kokku homoseksuaalsuse depatologiseerimise ja diskrimineerimisvastaste seadustega, nagu Hollandis 1994. aastal vastu võetud võrdse kohtlemise seadus seksuaalse sättumuse alusel. 

Veel hiljem võtsid kõik mainitud riigid vastu seksuaalvägivalda nõusolekupõhiselt käsitlevad seadused, mis koos Istanbuli konventsiooni ja #MeToo liikumise järellainetusega on mõjutanud seksuaalvägivalla seaduslikku määratlemist teisteski riikides, sealhulgas Eestis, kus vastav reform on parasjagu käimas. 

Seda vastastikmõjulist arengut on suuresti võimaldanud feministlike ja LGBTIQ-kogukondade ühine huvikaitse. Rootsis tegid kümme naiste õigusi, naiste varjupaiku ja LGBTIQ-õigusi esindanud organisatsiooni koostööd üleriigilise kampaania „Krafttag mot våldtäkter“ korraldamisel, millega kannustati valitsust 2010. aastal seksuaalvägivalla vastast tegevuskava vastu võtma. Samamoodi korraldasid 30 Islandi transfeministide ja kvääride organisatsiooni 2023. aastal ühiselt üleriigilise naiste ja mittebinaarsete inimeste streigi. 

Eesti koos teiste Balti riikidega lohistab sussi

Naiste ja LGBTIQ-õiguste vallas saavutatud edusammud Eestis ja teistes Baltimaades erinevad märkimisväärselt arengutest riikides, mis liitusid Euroopa Liiduga enne 2004. aastat. Ehkki Nõukogude Liidus anti naistele valimisõigus 1918. aastal ja abort seadustati 1955. aastal – varem kui paljudes lääneriikides –, dekriminaliseeriti homoseksuaalsus alles pärast NSVL-i lagunemist ning LGBTIQ-õiguste edenemine on veel lapsekingades. 

Samasooliste paaride kooselu tunnustatakse nüüdseks kõigis kolmes Balti riigis ja ainsana neist Eestis on seadustatud ka samasooliste abielu – tänu sellele on Eesti viimastel aastatel paigutunud ILGA vikerkaarekaardil Lätist ja Leedust kõrgemale kohale. Samas on Eesti soolise võrdõiguslikkuse saavutuste skoor EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeksis jäänud pidevalt alla teiste Baltimaade tulemustele, eriti võimu valdkonnas. 

Malta paradoks – LGBTIQ-õigused ilma naiste võrdsuseta

Malta kujutab endast märkimisväärset paradoksi – LGBTIQ-inimeste õigused on seal seadustega suurepäraselt tagatud, naiste õigused aga mitte. Tänu edumeelsetele meetmetele soo seadusliku tunnustamise, vaenukõne ja vaenukuritegude keelustamise ning perekonnaseaduse nüüdisajastamise vallas on too riik platseerunud vikerkaarekaardil viimasel kümnendil esikohale. Samas jääb Malta soolise võrdõiguslikkuse indeksi skoor alla Euroopa Liidu keskmise ja see on ainus Euroopa Liidu riik, kus abort on täielikult keelustatud. 

See vastuolu võib johtuda traditsioonilistest katoliiklikest mõjudest, mis transinimeste toetamisele vaatamata vastanduvad naiste õigustele, või kodanikupassiivsust ära kasutavast poliitilisest strateegiast. Malta näide kinnitab, et kuigi LGBTIQ-inimeste ja naiste õigused arenevad sageli ühistel alustel ja koos, ei teisendu ühes valdkonnas saavutatud edu tingimata terviklikuks sooliseks võrdsuseks. Sidet nende liikumiste vahel hoiab alal intersektsionaalne aktivism, ühine lobitöö ja kogukondade kompromissitus. LGBTIQ-õiguste eelisarendamine naiste õiguste arvelt tähendab poole LGBTIQ-kogukonna eiramist – mis ideoloogilises plaanis on ilmselge läbikukkumine. 

Kuidas TERFlus intersektsionaalset naisõiguslust ohustab

Trans- ja kväärinimeste õigusi välistav radikaalne feminism (TERF – trans and queer exclusionary radical feminism) on määratud läbikukkumisele. Kui tõrjutud kogukonnad üksteise huvisid vastastikku ei kaitse, on enam kui kindel, et seda ei tee ka meie sügavalt juurdunud võimustruktuurid. 

TERF-ideoloogia püüdleb soolise võrdsuse poole, välistades samas transnaised Yale’i ülikooli kaasprofessori Serena Bassi ja aseprofessori Greta LaLeuri sõnul eeldusel, et „sugu (gender) on ideoloogiline tööriist tähelepanu kõrvalejuhtimiseks „päris“ naiste elude ja rohkem või vähem ainult neid puudutavate rõhumisvormide argipäevapoliitikalt“. 

Aastakümneid hõlmavama seadusandluse konstrueerimisele pühendunud lääneriigid seisavad nüüd silmitsi feministlikest liikumistest välja kasvanud vastuseisuga. Riike, mis veel hiljuti näitasid maailmale teed edumeelsemasse ja hõlmavamasse tulevikku, ohustab nüüd suur tagasilangus. 

Ühendkuningriigi võrdõiguslikkuse skoor kukkus kolinal

Tähelepanu väärib Ühendkuningriigi näide. 2017. aastal asutatud ühing Woman’s Place UK (WPUK) nurjas edukalt muudatusettepanekud sootunnustusseadusele, mis oleksid lihtsustanud soo seaduslikku muutmist, andes transinimestele voli enda sugu ilma meditsiinilise diagnoosi või tõenditeta ise määrata. Organisatsioon tuli kokku konkreetselt selleks, et neile reformidele vastu hakata ja kaitsta “naiste bioloogilise soo põhiseid” õigusi transinimesi feministlikust diskursusest välja arvates ning trotsides aktiivselt nende püüdlusi saavutada soo sujuvamat tunnustamist. 

ILGA vikerkaarekaardil on Ühendkuningriigi võrdõiguslikkuse skoor teinud läbi perioodi rängima languse, kukkudes 2017. aasta 75 protsendilt 2025. aastal 45 protsendile. See näitab, kuidas feministliku liikumise sisene vastuseis võib edumeelseid arenguid pärssida. TERFide liikumised on Ühendkuningriigis kanda kinnitanud ja distantseerivad end Euroopa Liidu võrdõiguslikkuse strateegiatest. 

Rootsi naisõigusluse teerajajate pöördumine TERFlusse

Probleem ulatub Ühendkuningriigist kaugemale. Varem nais- ja LGBTQI-õigusluse teerajajana esile tõstetud Rootsis on esile kerkinud TERFluse järgi joonduvad rühmitused. 1997. aastal asutatud Rootsi naiste ühendus Swedish Women’s Lobby (SWL), mis on vihmavarjuorganisatsioonina koondanud enda alla rohkem kui 130 000 naist ja tütarlast esindavat 57 ühendust, on nüüdisajal võtnud aktiivselt „soopoliitilist liikumist“ trotsiva hoiaku. 2010. aastal innukalt kampaanias „Krafttag mot våldtäkter“ osalenud SWL asutas tänavu „bioloogilise soo” põhiste õiguste eest võitleva transvastase paremäärmusliku ühenduse Women’s Platform for Action International. 

Läti hiljutine ettepanek Istanbuli konventsioonist lahkuda näitab, kui haprad võivad olla kehtestatud õiguste kaitsmise meetmed ja kuidas populistlikud poliitstrateegiad võivad ohustada õigusi, mida sageli peetakse enesestmõistetavaks. Hoolimata sellest, kas ettepanek võetakse 2026. aastal vastu või mitte, toonitab see jätkuvat vajadust lisaks võrdõiguslikkuse edendamisele kaitsta aktiivselt ka seni saavutatut. 

Potentsiaalne konventsioonist lahkumine on tihedalt seotud TERFluse ja konventsiooni 3. artiklis sätestatud sotsiaalse soo kontseptsiooni („sotsiaalselt konstrueeritud rollid, käitumine, tegevused või omadused, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab”) mittetunnustamisega. Sõnum on selge: selle asemel, et nõustuda soo sellise definitsiooniga ja tunnistada, et naistevastase vägivalla peamine põhjus on sooline ebavõrdsus, paistab Läti olevat valmis loobuma kõigi ohvrite kaitsmisest soopõhise vägivalla vastu. 

Ilma solidaarsuseta pole vabadust

Intersektsionaalsest vaatenurgast tähendab kas LGBTIQ-inimeste või naiste võitluse tähelepanuta jätmine seda, et kaotatakse mõlemad. Naiste jaoks pole olemas vabadust ilma kväär- ja transnaiste vabaduseta, ja LGBTIQ-kogukonna jaoks pole olemas vabadust ilma soolise võrdsuseta. Ainult ühe toetamine neist kahest on poliitiline läbikukkumine – see juhib tähelepanu mujale osaliste mööndustega, tuues samas ohvriks paljude õigused ja vabadused.