Sanem Güner: feminismi käsitlemine lääne leiutisena põlistab müüti, millest Türgi konservatiivid on palju kasu lõiganud

Istanbuli naiste marss 8. märtsil 2021. Foto: Hille Hanso

Türgi president kirjutas hiljuti alla määrusele, millega Türgi lahkub Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ning perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist ehk Istanbuli konventsioonist. Pole paremat aega, et arutada feminismi ja üldse poliitilist olukorda Türgis. Sanem Güner on rahvusvaheliste dialoogide Hollingsi keskuse Istanbuli haru asedirektor – see on vabaühendus, mille eesmärk on edendada dialoogi Ameerika Ühendriikide ja moslemienamusega riikide vahel. Sanem Günerit intervjueeris Hille Hanso.

Türgi feminismi ajalugu ulatub Osmanite ajastusse ja see on praegu vägagi elujõuline. Ometi serveeritakse meile väiteid, et Türgi Vabariigi algfaasis, läänestamise ajal, kehtestati võrdseid õigusi ülalt alla. Kas võib neid seepärast pidada olemuselt patriarhaalseks ja lausa Türgi ühiskonnale ebaloomulikuks või sobimatuks, nagu väidavad tänapäeva Türgi konservatiivid? Kuidas Teie asjast aru saate?

Naistele meestega võrdsete õiguste andmiseks tehti muidugi kõigepealt Tanzimat – ja siis vabariigi ajajärgul poliitikat ülevalt alla (Tanzimat, türgi keeles ümberkorraldamine, oli reformide ajajärk Osmanite impeeriumis, mis algas 1839. aastal ja lõppes esimese põhiseaduse kehtestamisega 1876. aastal. See seisnes moderniseerimises, et kindlustada Osmanite impeeriumi ühiskondlikke ja poliitilisi aluseid. HH). Ent narratiiv, kuidas läänelike/modernsete vaadetega mehed tulid naisi päästma islami ja konservatiivse patriarhaalse kultuuri rõhumisest, on lihtsalt ebaõige.

Enne Tanzimat’i ajajärku asutasid naisrühmitusi mitte üksnes Türgi moslemid, aga ka tšerkessid, kurdid, araablased jt, kellel olid selged eesmärgid ning kes isegi rajasid omaenda waqf’e, avaldasid ajakirju jne (waqf on usuline (heategevus)fond, mille keskmes on annetatud, pärandatud või ostetud tulutoov vara, HH). Nad esitasid nõudmisi, nagu õigus haridusele, vastuseis polügaamiale jne. Tanzimat’iga kaasnenud juriidilised reformid olid muidugi samm õiges suunas. 20. sajandi kahel esimesel kümnendil andsid siinsetele naisõiguslastele eeskuju lääne naisliikumised, eriti sufražetid. Ühtlasi jätkus võitlus usuga põhjendatud patriarhaadi vastu. Leidub rohkesti uuringuid, mis käsitlevad nende varajaste naisliikumiste antiimperialistlikke, antikolonialistlikke, rahvuslikke, rahvusvahelisi jm jooni. Niisiis on naiste õiguste eest peetava võitluse ajalugu märksa varajasem vabariigi väljakuulutamisest ning praegu koolides õpetatav kontekst on lubamatult kitsas.

Sanem Güner uurib aktuaalseid küsimusi, mis on olulised nii USA-le kui ka moslemimaailmale. Tema uurimisvaldkonnad on Türgi – Euroopa Liidu suhted, naiste poliitiline aktiivsus Türgis ja Lähis-Idas, Türgi lähenemine Armeeniale ning Küprose rahuprotsess. Intervjuus väljendab Sanem Güner enda, mitte Hollingsi keskuse seisukohti. Foto: Ulaş Tosun

Kas Te saate tollastest naisliikumistest mõne huvitava näite tuua?

Üks vähetuntud tõik on see, et kui Nezihe Muhiddin ja tema naiskolleegid hakkasid 1923. aastal rajama Naiste Rahvaparteid (Kadınlar Halk Fırkası), jäeti see tegevusloast ilma, kuna üksikuid põhikirja sätteid peeti sobimatuks. Siis asutas rühmitus 1924. aastal Türgi Naisliidu (Türk Kadınlar Birliği), et nõuda võrdseid kodanikuõigusi, ent rühmituse eesmärkide tõttu keelati asutajal Muhiddinil poliitikas kaasa lüüa. 1934. aastal said naised meestega võrdse hääleõiguse ja muud poliitilised õigused ning 1935 kuulutati partei ülearuseks ja saadeti laiali. Seega on siin tõesti olemas mentaliteet: “Kui teil on õigusi vaja, siis me anname need teile, kui ise tahame; te ei tohi poliitiliselt organiseeruda ega liiga palju kära teha.”

Mis on tähtsamad juriidilised verstapostid Türgi feminismi ajaloos?

  • Valimisõigus 1934. aastal (kohalike omavalitsuste tasandil 1930)
  • Türgi liitumine ÜRO konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) 1986. aastal
  • See polnud riiklik samm, aga Türgi feministid peavad oma ajaloos tähtsaks peksuvastast meeleavaldust, mille nad korraldasid 1987. aastal. Järgnes mitu tähtsat muutust, nagu Mor Çatı naiste varjupaiga asutamine ja teadlikkuse parandamine Türgis.
  • Kriminaalkoodeksi ja tsiviilkoodeksi parandused 2004. ja 2007. aastal – tuleb märkida, et see toimus AKP valitsusajal, osana harmoneerimisest Euroopa Liidus kehtiva õigustikuga (acquis communautaire). See on järjekordne tõend, et poliitilise tahte olemasolu korral ei loe, kas valitseval parteil on usuliselt konservatiivne toetajaskond või ideoloogia. Toona oli Türgi tähtsaim eesmärk Euroopa Liitu astuda ning selle nimel oli AKP ette võtnud Türgi demokratiseerimise.
    • Seadusesätted, mida naiste tarvis parandati, olid põhiliselt: enam ei saanud karistusi nn aumõrvade eest vähendada ega tühistada; abielusisese vägivalla olemasolu tunnistamine; meeste ja naiste vaheliste abieluväliste seksuaalsuhete dekriminaliseerimine jne.
  • Türgi liitumine Istanbuli konventsiooniga – ametliku nimega Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga

Naisliikumised on teadlikkust mõningal määral parandanud, nüüd tunnistatakse laialdaselt, et vägivalda ei esine üksnes vaeste ja harimatute inimeste kodudes, vaid kõikjal (näiteks Sevan Nişanyani, Türgi-Armeenia keeleteadlase, kirjaniku ja intellektuaali koduvägivalla juhtum tõi avalikkuse teadvusse, et lähisuhtevägivald leiab aset ka ühiskonnas silmapaistvate inimeste kodudes. HH).

… aga tagasilöögid?

Põhilise tagasilöögi on andnud AKP, kelle eestvedamisel lahkuti Istanbuli konventsioonist, mis morjendab mitte üksnes feministe, vaid valitseva partei enda mees- ja naissoost liikmeid. 2020. aasta hilissuvel korraldatud küsitlus näitas, et lahkumist toetas kõigest 9% inimestest.

Üldiselt võib tagasilöögiks pidada ka seda, et ei tegutseta tõhusamalt. Näiteks on lähisuhtevägivald endiselt üsna karistamatu: loodud on küll mehhanismid, mis lubavad väita, et meie maa on naistele suurepärane, ent samal ajal ei anna need mehhanismid mingit tulemust. Vägivallast teavitamise korral ei võeta hiljem midagi ette, vägivallatseja vastu ei rakendata mingeid sanktsioone. Sellise tegemata jätmisega mahitatakse vägivalda. Leidub naisi, kes teatavad vägivallast lausa kümneid kordi, aga ei saa kaitset, vaid viimaks neid pussitatakse või tulistatakse surnuks. Või juhud, kus politsei väidab, et nende probleemid on perekonna oma asi ning nad ei saa abikaasadele vahele segada.

Istanbuli naiste marss 2021. Foto: Hille Hanso

Olen täheldanud, kuidas vägivalda popkultuuris ja kuulsates Türgi seebiooperites normaliseeritakse ja taastoodetakse. Kas pole paradoksaalne, kuidas televisioonis hägustatakse alkoholi ja sigarette, ent tulirelvi, lähisuhtevägivalda, seksuaalset kuritarvitamist ja ähvardusi normaliseeritakse osana argielust? Isegi armastuslaulud on mõnikord vägivaldsed, naisi ülistatakse selle eest, et nad võtavad vägivalda märgina armastusest ning annavad andeks … Ilmselt pole see iseloomulik ainult Türgi kultuurile, ent siin on hästi nähtav.

Paraku on see tõsi ning Türgi kultuuris peetakse armastuse märgiks ka armukadedust. Kui sa armastad, siis oled armastatu suhtes armukade ja kiivas. Vägivald partnerite vahel on tihti armukadedusest tingitud. Popkultuur toidab seda tõepoolest ning paraku ma ei arva, et see leiaks lõpu, kui just midagi vahele ei tule – nagu seadus, mis ütleb, et armukadedus pole vägivalla õigustus, see pole enesekaitse. Näiteks CEDAW on sellest aspektist oluline – siin viidatakse universaalsetele inimõigustele ja naiste õigustele ning me tunnistame, et see on meie seadustest tähtsam. Samasuguse mõjuga oli Istanbuli konventsioon.

Ent praeguse valitsuse üldine hoiak on, et rahvusvahelised lepingud, millele oleme alla kirjutanud, ning ka Euroopa inimõiguste kohtu otsused pole meile siduvad. Kaudselt surub naiste õigusi maha ka selline õhkkond.

Kuidas te kirjeldaksite Türgi poliitilist maastikku feministi vaatest?

Valitseva partei AKP liit marurahvusliku MHP-ga tähendab poliitikat, mis on järjest natsionalistlikum ning Euroopa- ja Ameerika Ühendriikide vastasem. Usulist konservatismi ilmneb mitte üksnes elu-olu küsimustes nagu alkoholitarbimine, vaid lausa rahanduses, näiteks kui usuasjade ameti (Diyanet) juhataja väljendas oma arvamust intressimäära ja rahakursi üle peetavates vaidlustes. Inimõiguslaste (sealhulgas naiste õiguste edendajate) poliitiline ja ühiskondlik tegevusruum on ülimalt piiratud, kuna igasugust kodanikuaktiivsust nähakse halvaendelisena, traditsioonide ja rahvuslike eesmärkide kahjustamisena.

Partei, mida mina pean inimõiguste/naiste õiguste valdkonnas kõige edumeelsemaks, Rahvaste Demokraatlik Partei (HDP), on paraku alates 2015. aastast tõsises hädas. HDP liidreid ja aktiviste on vangistatud, parteisse kuuluvaid volikogude liikmeid ja linnapäid on tagandatud ja valitsusmeelsete isikutega asendatud ning praegu ähvardab parteid sulgemine. See kõik on tingitud oletatavatest sidemetest Kurdistani Töölisparteiga, Türgis ja Euroopa Liidus terroristlikuks liigitatud organisatsiooniga. Kui parteide programme vaadata, siis HDP-l on kõigil tasemetel kõige konkreetsemad ja edumeelsemad ettepanekud naiste, LGBTQ+, puuetega inimeste, vaimse tervise jm küsimustes. See on ainus partei, kus kehtib reegel, et naised ja mehed juhivad võrdselt ning valimisnimekirjades on nais- ja meessoost kandidaate võrdselt. Säärast ühendavat, edumeelset, demokraatlikku, osalusmentaliteeti nügitakse paraku Türgi ühiskonnaelust välja. Minu arvates pole vale öelda, et feministide enamiku silmis on Türgi poliitiline maastik pime ja kitsas ning silmapiirilt ei paista valgust.

Räägime ka vaesusest kui vägivallavormist ning naistevastase vägivalla sotsiaalmajanduslikust aspektist: naiste osalus tööturul on Türgis Euroopa riikidega võrreldes väike. Samas naised teevad palju tasustamata tööd, on sageli majanduslikel põhjustel ahistavates suhetes kinni jne. Kes on poliitilised jõud, kes pooldavad naiste majanduslikku sõltumatust ja tööturust osavõtmist ning kuidas neisse suhtutakse?

Sõnade tasemel tunnistavad kõik, et naised peaksid olema majanduslikult sõltumatud, naised peaksid majanduselust osa võtma. Vastavaid meetmeid pole aga keegi valmis rakendama. President ise on mitu korda väitnud, et Türgi perekondades peaks olema vähemasti kolm last (kuna noort elanikkonda peetakse Türgi demograafiliseks tugevuseks ja eeliseks Euroopaga võrreldes). Aga kus on meetmed kolmelapselise ema toetamiseks? Vanemapuhkus (mitte üksnes emapuhkus), lastehoid, paindlik töö … peaaegu kõigil erasektori ja isegi avaliku sektori töökohtadel jäävad need unelmateks. Teisalt on töö- ja sarnastes seadustes tehtud positiivseid muutusi nagu võrdne palk võrdse töö eest, diskrimineerimisvastasus, emadus- ja lastehoiupuhkus jne. Ühiskonna põhiosa suhtub muutustesse positiivselt.

Kurb reaalsus siin riigis on naised, kes saavad päevapalka kodudes töötamise eest, nagu koristamine, lapsehoidmine jne. Viimastel aastatel on selliseid töid tegema tulnud rohkesti immigrante (seaduslikke ja ebaseaduslikke), eriti Kesk-Aasia riikidest, Armeeniast ja Ida-Euroopa riikidest. Alles äsja oli säärane töö reguleerimata ning seega oli ekspluateerimiseks palju võimalusi. Praegune valitsus lasi parlamendil vastu võtta seaduse kodutööde tööna tunnistamiseks ja reguleerimiseks.

Isiklike muljete alusel võin lisada, et paaril viimasel aastakümnel on avalikkus saanud üha teadlikumaks vajadusest lammutada soostereotüüpe nagu “naise koht on kodus” ning võimaldada naistel omandada haridust ja oskusi kõigi elukutsete tarvis. See käib käsikäes ülemaailmse kampaaniaga, et naised ilmutaksid rohkem huvi ning valiksid sagedamini teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika lõimitud õpet (STEM), omandaksid haridust paremate ametite tarvis, ühineksid liikumisega võrdse palga heaks võrdse töö eest jne.

Foto: Hille Hanso

Solidaarsusest olen peaaegu kümme aastat võtnud osa igaaastasest naiste marsist 8. märtsil, mis näitab selgesti rahulolematust praeguse poliitilise õhustikuga. Sel aastal keskendus marss LGBTQ vähemuse õigustele vastusena AKP vaenukõnele seksuaalvähemuste pihta. Kas võib väita, et politseivägivald ja kohtuasjad osavõtjate vastu kujutavad Türgis ideoloogilist heitlust liberalismi ja konservatismi vahel, kus võim kuulub viimasele?

Olen väitega nõus, aga kitsendaksin selle siiski heitluseks AKP pooldajate ja vastaste vahel, sest mitte kogu opositsioon AKP-le pole liberaalne. Naisliikumine Türgis on alati kartmatult häält tõstnud igasuguse ebaõigluse vastu ning ma ei nimeta seda türgi feministlikuks liikumiseks, sest esiteks, see pole üleni türklaste, vaid on ka kurdide oma (ühena esimestest suurematest kodanikuliikumistest võib näiteks tuua kurdi Nebahat Akkoçi – õpetaja, inimõiguslase ja ametiühinguliidri – poolt 1997. aastal asutatud S/A KAMERi, kes saavutas ulatuslikku mõju naiste kirjaoskuse edendamisel ning võitluses aumõrvade ja perevägivalla vastu, HH); ning teiseks kõik naised, kes liikumises aktiivselt kaasa löövad, ei nimeta end feministiks. Naised ja LGBTQ+ grupid on alati võtnud osa sõjavastastest meeleavaldustest, on töölisliikumistes tähtsat rolli etendanud jne. Õiguste intersektsionaalne taotlemine hirmutab võime.

Naisetapp kujutab Türgis tõsist probleemi ning on tingitud vägivalla kõrgest tasemest ühiskonnas. Nn aumõrvu tuleb endiselt ette, ehkki järjest harvemini. Mis olid AKP põhjused Istanbuli konventsioonist lahkumiseks? Mida saab öelda Ankara konventsioonist, mis võimupartei veendumust mööda peaks asemele tulema? Võin üksnes oletada, et naisi nähakse selles pigem läbi emaduse ja perekonna prisma.

Mina lisaksin, et need naistemõrvad kajastavad samuti Türgi ühiskonna patriarhaalset, misogüünset, konservatiivset olemust. Siiski pooldas konventsioonist lahkumist väike osa üldsusest. Mulle paistab, et ainus põhjus Istanbuli konventsioonist lahkumiseks oli ultrakonservatiivide pahameel, et konventsioonis ei võeta arvesse nende põhimuresid, nagu perekonna ühtsus, lapsed, ühiskondlikud väärtused, vaid see keskendub üksikisikute õigustele. Näiteks õigusele vägivalla eest kaitseks, ükskõik kas tegu on abieluga või samast soost partneritega, saab kohtusse kaevata ning vägivaldset partnerit on võimalik karistada. Seda tõlgendati seaduse heakskiiduna homoseksuaalsetele ja abieluvälistele suhetele. Mõistagi tõreles valjuhäälne vähemus, kuidas see konventsioon oli Türgi pereväärtuste vastu jne, kui tegelikkuses, kaitsega naistele ja nõudmisega, et süüdlasi karistataks, aitas konventsioon ühiskonda koos hoida.

Ankara konventsiooni kohta pole eriti üksikasju teada, ent iga kord, kui Erdoğan astub üles mõne rahvusvahelise standardi või kriteeriumi Türgi variandiga (meenutagem, et 2003. aastal ütles ta, et kui Euroopa Liit ei taha Türgit vastu võtta, loobub Türgi Kopenhaageni kriteeriumidest ja võtab asemele Ankara kriteeriumid!), on see halb uudis. Asi on selles, et Türgi ühiskonna konservatiivset osa (ma ei pea silmas üksnes AKP-d või religioosseid inimesi) häirivad rahvusvahelised inimõiguste standardid ning nad arvavad, et need on Türgi eetika või väärtustega sobimatud. Jällegi peavad inimõiguslased murdma kultuurilise unikaalsuse argumenti ning nõudma, et riigi seadustele oleksid aluseks universaalsed inimõigused.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Paraku on inimõiguste rakendamine üleilmne probleem ning moslemienamusega maad pole erandiks. Naised on alati suutnud häält tõsta isegi kõige raskematel aegadel – kolonialismi, sõja, okupatsiooni jm tingimustes. Nimetame neid liikumisi küll “naisliikumisteks”, ent sageli on nad sündinud kõige laiemas tähenduses rõhumisvastasest taustast.”

Kui ma 2012. aastal Türki tulin, nägin ma riiki veel püüdlemas demokraatia poole. Nägin meeleavaldustel marssimas noori naisi, kes olid enda üle uhked. Nüüd paistab peaaegu, et neilt riisutakse äsjavõidetud õigusi. Nii Eestis kui ka Türgis pälvivad avalikkuse tähelepanu konservatiivsed naispoliitikud, kelle eesmärk on edendada naiste “traditsioonilisi rolle” ühiskonnas. Lõhed on väga sügavad. Mida nad Türgis edendavad? Mida see toob feministide debattidesse?

Arvan, et naiste ühendamisel liikumiseks on sildade rajamine tõeliselt oluline. Näiteks, kui naised avaldasid 2000. aastate alguses valitsusele soovi kriminaal- ja tsiviilkoodeksi muutmiseks, suudeti konservatiividest, liberaalidest, vasak-, parempoolsetest jt luua ühtne rinne.

Türgis, aga ka mujal Lähis-Idas on isikuid, kes määratlevad end vagade, praktiseerivate moslemite ja feministidena. Need moslemitest feministid väärivad minu arvates lugupidamist, kuna nad mässavad islamile tekkinud maine ja tavade vastu, justkui see paratamatult rõhuks naisi ja oleks olemuselt misogüünne. Nad väidavad, et sarnaselt muude islami õpetustega peame selle nõudmisi naistele vaatlema uues valguses – 21. sajandi valguses. Minule on see värske tuulepuhang, kui ma märkan pearätiga tudengeid kaitsmas oma kursusekaaslasi, keda Boğaziçi ülikoolis kinni võeti, kuna nad olid Kaabat pilganud (Kaaba hoone, islami pühim paik, asub al-Harami mošee keskmes Saudi Araabias Mekas, HH).

Tõepoolest, aina enam kuulen ma just moslemitest naistelt viimasel ajal, et „Olen küll usklik, aga see veel ei tähenda, et oleksin tagurlik või konservatiiv.“ Kuhu Türgi feminism selles nüansirikkas olukorras suundub?

Feminismi juures Türgis – või nimetame seda naisliikumiseks, kuna mõnele inimesele ei meeldi feminismi sõna – häirib mind, kui lõhenenud see on. Asi pole üksnes vastuoludes, mida leidub Türgi ühiskonnas tervikuna, nagu türklased contra kurdid, rikkad contra vaesed, linlased contra maainimesed, konservatiivid contra liberaalid. Lõhesid on isegi gruppides, kes oleksid ühtsed etnilisuse, sotsiaalmajandusliku tausta ja poliitiliste hoiakute poolest. Paraku avalduvad lahkhelid just sotsiaalmeedias. Üks näide on hiljutine debatt trans naistele ja cis-naistele kasutada olevate ruumide üle. See hargneb vaidlusteks mittebinaarsete soomääratluste, soovoolavuse jm üle. Mõistagi pole see Türgi feministidele ainuomane ja minu meelest on sääraseid vaidlusi pidada tervislik. Ent sotsiaalmeediale on omane, et vastandlike seisukohtade esindajaid õhutatakse võitlema otsekui gladiaatoreid, teisele poolele võimalikult palju viga tegema ning muidugi on see kahjulik ja häiriv feministidele üleüldse.

Foto: Hille Hanso

Millised on Teie kui Hollingsi keskuse direktori tähelepanekud, mis on tekkinud dialoogidest inimestega teistest moslemienamusega riikidest? Millised on trendid inimõiguste ja konkreetsemalt naisõiguste vallas neis kiiresti muutuvates ühiskondades? Mina isiklikult leian, et üldiselt on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ühiskonnad kiires muutumises ning alati ei tule kasuks, kui neid muutusi hinnatakse usulise prisma kaudu, nagu näiteks Euroopas tihti tehakse.

Paraku on inimõiguste rakendamine üleilmne probleem ning moslemienamusega maad pole erandiks. Naised on alati suutnud häält tõsta isegi kõige raskematel aegadel – kolonialismi, sõja, okupatsiooni jm tingimustes. Nimetame neid liikumisi küll “naisliikumisteks”, ent sageli on nad sündinud kõige laiemas tähenduses rõhumisvastasest taustast. Avaldaksin siin tunnustust aukartustäratavatele naisliikumistele araabia maailmas. Lahkunud Nawal El Saadawi ütles intervjuus BBC-le, et ükski valitseja ei saa naistele (või kellelegi teisele) õigusi anda, vaid naised peavad ise organiseeruma. Mina arvan, et üks orientalismi teese on pidada moslemiühiskondades elavaid naisi rõhutud ja alamaks klassiks. Tõsi, teatud islamitõlgendused lubavad säärast kohtlemist, aga medalil on alati teine pool, nimelt naiste vastuhakk rõhumisele. Ja kui me seda ei märka, siis ei näe me kogupilti, millest tekivadki eksitavad narratiivid, nagu “feminism sunniti Lähis-Ida naistele peale”.

Soovin rõhutada, et isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ning ammu enne seda, kui läänes sellele isegi omaette nimetus anti. Mina arvan, et naiste õiguste käsitlemine olemuselt lääne või modernse leiutisena on müüdi põlistamine, millest konservatiivid on palju kasu lõiganud.

Minu töö, eri valdkondade ekspertide kokku kutsumine, et ühistele probleemidele lahendusi leida, on näidanud, et mida enam me kaasame naisi küsimustes nagu julgeolek, areng, keskkond jne, seda paremat poliitikat me saame.

Kuidas saavad Euroopa feministid ja liberaalid toetada Türgi nais- ja inimõiguslaste võitlust? Üks minu soovitusi oleks panna tähele ja tunnustada tervet vikerkaart siinse maa vähemus-, feministlikest ja liberaalsetest liikumistest. Unustamata, et probleemid, mida naised Türgis kohtavad, on üpris sarnased kasvõi Eestis esinevatega, nt klaaslagi, sooline palgalõhe, seksuaalne ahistamine, kodutööde koorem jne. Samuti arvan, et peaksime loobuma üleolevast suhtumisest. Me ei tohiks näha naisi moslemimaades kõigepealt ohvritena, vaid neid jätkuvas võitluses toetama. Kuidas koostööd teha?

Tähtis oleks solidaarsust väljendada, luua paremaid sidemeid, nagu Euroopa naisorganisatsioonide survegrupp (European Women’s Lobby), olla informeeritud, teha koolitusi ja arendada oskusi, toetada Türgi naiste ühistuid. Kui Argentiinas abort viimaks seadustati, avaldas see siin muljet – nimelt tärkas lootus, et üleilmne ühtsus aitab meid edule isegi Lõuna-Ameerikas. Naiste õiguste edendajad pole lihtsalt “vihased naised”, vaid nad taotlevad paremat õiguskaitset, paremaid võimalusi, võrdsust. Arvan, et seda peab kuulda võtma terve ühiskond, nii liberaalid kui ka konservatiivid. See on lubamatu, kui POLE võrdset palka, võrdseid võimalusi, võrdset vanemapuhkust ning kui kodutöödest kõneldakse kui ainuüksi naiste kohustusest. Ükskõik, kas elada Eestis, Türgis, USA-s või Iraanis, need barjäärid või nähtamatud seinad on kõikjal sarnased. Sajandeid vanu eelarvamusi ning poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke struktuure pole lihtne lammutada, ent see on vajalik, käes on 21. sajand.

Lühem versioon intervjuust ilmus algselt Sirbis 07.03.2021 

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.