Istanbuli konventsioon: milleks, kellele ja miks hoolida?

Istanbuli konventsioon on saanud oma lühinime linna järgi, kus see kümme aastat tagasi allkirjastamiseks avati. Foto: Rohan Reddy / Unsplash

Milleks on ühel riigil vaja rahvusvaheliste konventsioonidega ühineda? Sest see aitab muuta elu turvalisemaks.

6. juulil 2017. aastal jõustus Eestis karistusseadustiku muudatus, milles kirjeldati kolm seni puudunud kuritegu: seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine ning naise suguelundite sandistav moonutamine. Kõik need kolm muudatust olid eelduseks, et Eesti saaks Istanbuli konventsiooni ratifitseerida. 25. septembril 2017 see lõpuks ka juhtus, kui president selle välja kuulutas. 

Vaid mõni kuu peale seadusemuudatuste jõustumist tehti politseile esimene avaldus seksuaalse ahistamise paragrahvi alusel – eaka psühhiaatri vastu, kes oli oma patsiente juba aastaid ahistanud, kuid senini ei olnud võimalik teda vastutusele võtta. Veel paar kuud hiljem tulid avalikkuse ette kuulsa maagi vastu esitatud sama sisuga süüdistused, mis samuti rahuldati. Need on vaid paar näidet sellest, kuidas varem oli seadus puudulik ning muudatused aitavad väärkohtlemise ohvreid paremini kaitsta. 

Olles toona muutmise tõsised toetajad, mäletame hästi ka seda, kui häälekalt siis seaduste täiendamise vajadust, just ahistamise paragrahvi, maha tehti ja naeruvääristati – ka Riigikogus, see tähendab, et seda tegid Eesti seadusandliku võimu kandjad. „Eestis on ju ometi kõigi õigused kaitstud ja kui oleks kellelgi ahistamisega mure, küll siis abi saaks, tuleb vaid pöörduda“ oli üks sagedasemaid argumente. Ülalolevad kaks näidet kõnelevad muust, eriti kuna need on vaid kaks suuremat avalikkuse tähelepanu saanud lugu.

Millest see tuleb, et muudatusi, mis puudutavad naiste vastu suunatud vägivalla vähendamist või naiste õiguste suurendamist, on nii ühiskondlikul kui ka poliitilisel tasandil nii keeruline läbi rääkida? Igal sellisel korral tundub, nagu tunneks keskealised ja vanemad mehed end ohustatuna mingisuguse apokalüptilise koletise poolt, kes püüab neid alla neelata ja ära hävitada. Või nende territooriumilt tükki võtta. Ometigi on me soov ju üks – ehitada riik, milles kõiki koheldakse inimlikult ja hoolivalt ning kus kõigil on hea elada. Mitte vaid ühel hegemoonilisel grupil.

Istanbuli konventsioon ehk Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon on allkirjastatud 46-s ja ratifitseeritud 34-s riigis. Sel nädalal, 11. mail tähistatakse selle 10. aastapäeva. Euroopa Nõukogu kodulehel jagatakse aastapäeva tähistamiseks infomaterjale. Soovitan neid uurida. Konventsiooni kohta on eriti viimastel aastatel esitatud hirmutavaid müüte, mille kohta on Euroopa naised vägivalla vastu võrgustik (WAVE) teinud lühikese faktiandmestiku, millega lükatakse ümber ja selgitatakse enimlevinumaid müüte Istanbuli konventsiooni kohta. Eesti keelde tõlgituna on see leitav naistetugi.ee kodulehel. Näiteks on üks müütidest see, et konventsiooni eesmärk on reguleerida pereelu ja perekonna struktuuri ning see viib traditsioonilise peremudeli hävitamiseni. Tegelikkuses ei loo konventsioon uusi perekonna struktuuri puudutavaid regulatsioone. Konventsioon ei sisalda perekonna määratlust ega propageeri ühtegi konkreetset peresuhete mudelit. Küll mõistab see hukka peresisese vägivalla.

Saab ka paremini

Konventsiooniga ühinenud riikide kohustuste täitmist auditeeriv organisatsioon GREVIO (Group of Experts on Action against Violence against Women and Domestic Violence, toim) avaldas 10. mail praeguseni audteeritud 17 riigi kohta koondanalüüsi. Analüüsist on näha, et kuigi riigid on väga erinevad, on vead ja probleemid ikkagi sarnased. Eestil on siinkohal suurepärane võimalus teiste tulemustest õppida ning olla valmis oma tegevusi proaktiivselt paremaks muutma. Eesti auditeerimine on juba alanud ning riigilt ja vabaühendustelt kogutakse infot. Samuti annab koondanalüüs võimaluse hoiduda karidest, mille otsa mõned Euroopa riigid on takerdunud, näiteks asjaolu, et seadused ja arengukavad on sooneutraalsed ega tunnista naistevastase vägivalla spetsiifikat. Kuigi see võib tunduda õiglane ja ratsionaalne, võtab niisugune lähenemine tähelepanu ära põhiprobleemilt – et hulk vägivallavorme on suunatud valdavalt naiste vastu, just seepärast, et nad on naised, või mõjutavad need naisi ebaproportsionaalselt. Kui soole tähelepanu ei pöörata, siis viib see spetsiaalselt naistele kohandatud abivõimaluste vähenemiseni. Kaasavast sooneutraalsusest saab nii hoopis naiste reaalsust eirav sootuimus.

Täna me tähistame. Homme on taas vaja jätkata tõsist tööd, et olemasolevad naiste ja laste turvalist elu toetavad seadusandlikud augud saaksid parema ja õiglase abiga täidetud. Igaühel meist on õigus rahulikule ja turvalisele elule. 

Konventsiooni aastapäeva tähistamiseks ja arengusuundadele tähelepanu pööramiseks tegi WAVEi võrgustik avalduse. Sealne info annab tunnistust, et tööd on veel väga palju teha, nii Euroopas kui ka meil Eestis. 

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.