Ukraina aktivist Marina Ševtsova: kõik feministlikud organisatsioonid töötavad praegu hädaolukorrarežiimil

Milline on olnud Ukraina naisliikumise ajalugu? Kuidas on kujunenud Ukraina naiste ja vähemuste poliitilised õigused? Millist suhtumist on saatnud asendusemaduse teema? Mida tähendab sõda naistele? Neist ja muudestki asjadest kõneles Hille Hansole Ukraina teadlane, feminist ja aktivist Marina Ševtsova. Vestlus sai alguse sügisel ning jõudis lõpule siis, kui Venemaa oli Ukrainale kallale tunginud, paisates sealse ühiskonna rööbastelt välja.

Palun räägi oma taustast ning sellest, kuidas sinust sai feminist ja naisõiguslane.

Sarnaselt enamiku naistega oma põlvkonnast (MS on sündinud 1982. aastal, toim) kasvasin ma üles, ilma et oleksin olnud teadlik, mida päriselt tähendab diskrimineerimine või sooline ebavõrdsus, ehkki me mõistagi kogesime neid nähtusi iga päev. Ukraina feministlik teadlane Oksana Kis on palju kirjutanud Ukraina matriarhaadi müüdist – tugevasti juurdunud arusaamast, et meie maal pole naisi kunagi rõhutud ning naised on meeste suhtes olnud lausa domineerival positsioonil. Nii meeldib väita mitte üksnes feminismi tulistel vastastel, vaid ka tavalistel Ukraina inimestel. Et mõista arenguruumi suurust piisab juba põgusast pilgust statistikale: Ukrainas on sooline palgalõhe 23%, naistel kulub endiselt meestest kaks korda rohkem aega majapidamistöödele (29 tundi 15 vastu) ja laste eest hoolitsemisele (49 tundi 22 vastu) ning iga teine naine on vähemasti korra elus kogenud seksuaalset ahistamist. 

Olen majandustaustaga, kaitsesin 2008. aastal majandusteaduses doktorikraadi ning töötasin kümme aastat erasektoris hankespetsialistina. Siis võis Ukraina erafirmades töötades soolise diskrimineerimisega vahetult kokku puutuda. Töövestlusel tohtis välimuse kohta küsida, naiselt sai võtta allkirja, et ta ei jää firmas töötamise ajal rasedaks, ning täiesti tavaline praktika oli maksta naistele palju vähem kui meestele, õigustusega, et mehel tuleb perekonda ülal pidada, ent naine leiab alati mehe, kes teda finantsiliselt toetab. Ühel hetkel leidsin, et pean olukorda parandama. Kuulsin, et Budapestis Kesk-Euroopa Ülikoolis (CEU) oli olemas soouurimuste programm. Sain sinna kandideerides helde stipendiumi. Nii lahkusin õpingute jätkamiseks töölt.

Pärast programmi lõpetamist olen töötanud teadurina LGBTQ õiguste ja rände, soolise võrduse vastaste liikumiste ja parempopulismi analüüsimise valdkonnas; samuti sai minust elukutseline inimõiguste aktivist ning konsultant mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasamise alal.

Milline on naiste ja vähemuste õiguste liikumiste ajalugu Ukrainas? Kes on olnud peamised tegutsejad?

Tamara Martsenjuki, Ukraina juhtiva soouurija ja sotsioloogi sõnul tärkas feminism kui organiseeritud naisliikumine, ideoloogia ja kultuuriline traditsioon Ukrainas XIX sajandi lõpus. 1884. aastal rajas kirjanik ja feminist Natalija Kobrõnska (1855–1920) Stanislavis (nüüd Ivano-Frankivsk) esimese naiste organisatsiooni, Ukraina Naiste Ühingu. 1887. aastal avaldasid Kobrõnska ja Olena Ptšilka üheskoos esimese naiste almanahhi “Esimene pärg”. Sarjas “Naiste raamatukogu” avaldas Kobrõnska teoseid, mida naised olid kirjutanud naistele.

Nõukogude ajal ei saanud eksisteerida ei kodanikuühiskonda ega ühiskondlikke liikumisi. Siiski võib öelda, et Nõukogude režiim tõi Ukrainasse naiste emantsipatsiooni küll, teataval määral. “Tänu” sellele oli Ukrainas 1990. aastateks väga suur hulk naisi kõrgharidusdiplomiga ning naistel oli olemas karjääritegemise traditsioon. Nende naiste kanda oli kuulus topeltvahetus – töö kõrvalt laste kasvatamine ja põhiosa majapidamistöödest.

Alates 1990. aastaist saab kõnelda niinimetatud akadeemilisest naiste õiguste aktivismist, kuna paljud naisteadlased õppisid tundma lääne feministlikke, soo- ja seksuaalsuse uuringuid ning sobitasid neid Ukraina tegelikkusega. Nimedest võiks esile tõsta Solomija Pavlõtškot, Olena Strelnõkki, Tamara Martsenjukki, Tetjana Žurženkot, Oksana Kisi, ent veel mitmeid teisi. 2000. aastate alguses tekkis rohkesti naisõiguste vabaühendusi, sealhulgas Ukraina naisajaloolaste ühendus, Ukraina naisadvokaatide ühendus, La Strada-Ukraina rahvusvaheline naiste inimõiguste keskus, naiste teabe- ja nõustamiskeskus, Lääne-Ukraina keskus Naiste Perspektiivid, vabaühendus erivajadustega naistele Donna-Ukraine, naiste ühendus Sfäär Harkivis, Insight Kõjivis, Gender in Details jne.

Viimase aastakümne jooksul on üha nähtavamaks saanud intersektsionaalne feminism, rohujuuretaseme aktivism ja rahumeelne protestikultuur. Suurlinnades on traditsiooniks kujunenud 8. märtsi naiste marsid. Naisõiguste organisatsioonid võtavad ette väga mitmekesiseid projekte, nagu konverentsid, naiste õiguste laagrid, haridustöö, koolitused, marsid, meediakampaaniad, koostöö erinevate kutsealadega, huvide kaitse jne.

Millised on olnud naiste ja vähemuste õiguste vallas tähtsaimad juriidilised saavutused või ühiskondlikud muudatused?

Sinna kuuluvad 2005. aastal vastu võetud seadus võrdsete õiguste ja võimaluste tagamisest naistele ja meestele, 2012. aastast pärit seadus diskrimineerimise ennetamise ja lõpetamise kohta Ukrainas ning 2017. aastast seadus perevägivalla ennetamisest ja tõrjumisest. Koos muude riiklike ja rahvusvaheliste regulatsioonide ja normidega on need seadused rajanud aluse sugudevahelise võrdsuse edendamiseks ja teavitustööks. Neid seadusi poleks saanud kehtestada ilma meie kodanikuühiskonna aktivistide pikaajaliste kooskõlastatud jõupingutusteta, ent samuti tuleb märkida survet Euroopa Liidult ja rahvusvaheliselt üldsuselt.

Diskrimineerimisvastane seadus oli samuti tähtis, kuna see kaitses – ehkki kaudselt – esimese seadusena LGBTQ inimesi diskrimineerimise eest. See kutsus esile tugevaid proteste ning konservatiivsed ja usulised rühmitused nõudsid, et soolist identiteeti ja seksuaalset sättumust ei võetaks aluste sekka, mille eest ei tohi inimesi diskrimineerida. Fraas “ja teised” seaduses hõlmab oletatavasti ka LGBTQ inimesi.

Teine LGBTQ inimestele tähtis seadusemuudatus oli 2015. aastal tööseadustikule tehtud parandus, mille järgi ei tohi töökohas diskrimineerida sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse alusel. See oli meie LGBTQ kogukonnale suur võit, mille heaks tehti palju tööd. Seegi poleks võimalik olnud ilma tugeva surveta EL-i poolt – Ukraina valmistus parajasti alla kirjutama assotsiatsioonilepingule EL-iga ning viisavabaduse kokkulepet sõlmima. Kuna valitsus nõudis, et see seadus ei hõlmaks selge sõnaga seksuaalset sättumust ja sooidentiteeti, siis oli EL-i õigusaktidega ühildumiseks vaja vastav parandus sisse viia tööseadustikku. Huvitav on, et EL-i tasandil on LGBTQ inimestele diskimineerimisvabadus garanteeritud üksnes töökohtadel, ülejäänud osa varieerub riikide kaupa, s.o EL ise vajab igakülgseid diskrimineerimisvastaseid õigusakte.

Ukraina 2019. aasta naiste marss. Foto Creative Commons: UN Women/Volodymyr Shuvayev

Millist ebaedu on soolise võrdsuse valdkond pidanud kogema?

Sinna liigitan parlamendi vastumeelsuse heaks kiita või ratifitseerida teatud õigusakte ning neid pärastpoole ellu viia. Näiteks pole me veel ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni (Euroopa Nõukogu konventsiooni naistevastase vägivalla ennetamisest ja tõkestamisest, toim). Seadus, mis defineerib vaenukuritegusid ning sätestab mehhanismi nendega võitlemiseks, pole parlamendis isegi esimest lugemist läbinud. Olemasolevaid seadusi, näiteks diskrimineerimisvastast seadust, ei rakendata korralikult. Seepärast on vaja palju tugevamaid ühispingutusi nii erakondadelt kui ka rahvusvahelistelt ja kohalikelt kodanikuühiskonna organisatsioonidelt.

Enne sõda tegutses meil samuti konservatiivseid rühmitusi, kes kogusid jõudu ning aeg-ajalt esitasid seaduseelnõusid, näiteks seadusi, millega peeti silmas “homoseksuaalsuse propaganda” keelustamist.

Tänu kohalike aktivistide ja rahvusvaheliste organisatsioonide ühistele jõupingutustele – ning samuti seepärast, et need eelnõud olid tihti kehva kvaliteediga – pole neist ühtegi vastu võetud.

Milline oli inimõiguste ja täpsemini naiste õiguste liikumine Ukrainas enne praegust sõda?

Ukrainas oli sadu naiste õiguste organisatsioone ja üle 40 LGBTQ õiguste organisatsiooni. Üldjoontes võisime kõnelda akadeemilisest aktivismist ning naisõiguste või soouuringute teadlastest peaaegu kõigis suuremates ülikoolides. Veel oli meil vabaühendusi, kes töötasid naiste õiguste heaks terve riigi ulatuses või üksikutes piirkondades, samuti ohtrasti rohujuuretasandi algatusi. Mõistagi leidub intersektsionaalseid feministe, radikaalseid feministe, meil on LGBTQ ja kväärnaiste õiguste algatusi, lesbiühinguid, trans-naiste kogukondi jne. Liikumise eesmärgid erinevad gruppide ja piirkondade kaupa, aga ma rõhutan, et põhiteemade hulka, mille suhtes valitseb üksmeel peaaegu kõigis liikumistes, kuuluvad poliitiline esindatus, perevägivallaga võitlemine, soolise palgalõhe kaotamine ning töötavate emade olukorra parandamine. Järgmisena tulevad mängu nüansid nagu ühiskondlik klass, rahvus, seksuaalsus, erivajadused jne.

Kas vaesus oli Ukrainas enne sõda naise näoga, nagu see kipub olema kõikjal maailmas?

Paraku jah. Ukraina polnud mingi erand. Sarnaselt paljude arenevate/noorte demokraatlike riikidega olid Ukrainas naised majandusraskuste suhtes kaitsetumad. Juba enne COVID-19 pandeemiat võis kõnelda vaesuse feminiseerumisest Ukrainas tingituna tegureist, nagu töötus, vähemtulusate majandusharude (näiteks hariduse) feminiseerumine, vähene osavõtt otsuste tegemisest ja otsustusprotsessidele ligipääsu kitsendamine, klaaslagi, laste ja eakate hooldamisel vastutuse ebavõrdne jaotamine, üksikemade palju suurem arvukus võrrelduna üksikisadega, kusjuures napib programme üksikvanemate toetuseks jne. Tavaliselt on need naised, kelle karjäär katkeb mitmeks aastaks. Esiteks lapsehoolduspuhkuse tõttu. Kui naised isegi lähevad tööle tagasi, tuleb tavaliselt koju jääda just neil, kui lapsed haigeks jäävad, pealegi on naistel vaja töötada osaajaga, et jõuaks lapsi lasteaiast või koolist ära tuua. Seepärast edeneb lastega naiste karjäär aeglasemalt kui üldse ning neile makstakse vähem palka.

COVID puudutas veelgi valusamalt naisi. Vastavalt ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise ameti (UN Women) uuringule oli Covid-19-aegse töötu Ukraina inimese keskmine profiil 40-aastane kõrgharidusega naine, kes varem töötas kaubanduses. Esimese pooleteise karantiinikuuga kasvas Ukrainas naiste tööpuudus 5% võrrelduna eelmise aasta sama ajavahemikuga. Mitmes sektoris, näiteks iluettevõtluses, kus 94% töötajaist on naised, pidid väikeärid ja üksikettevõtjad tööd jätkama salaja, et piirangute ajal oleks millestki elada. Kõrgetest trahvidest hoolimata tegutsesid arvukad ilusalongid suletud uste taga edasi, sageli ilma korralike kaitse- ja hügieenimeetmeteta. Selles sektoris hõivatud naiste sissetulek langes erinevate allikate järgi ikkagi kas 67% või lausa 90%.

Tervishoius on naiste osakaal 82,8% (võrdluseks on maailma keskmine 70%) ning Ukrainas on see valdkond ülimalt alarahastatud. Ma ei hakka siin üldse kõnelema karantiiniaegse koduõppe koormast. Loomulikult langes see koorem enamasti naistele.

Ukraina 2019. aasta naiste marss. Foto Creative Commons: UN Women/Volodymyr Shuvayev

Meedias kõneldakse Ukrainaga seoses tihti naistevastasest vägivallast, inimkaubandusest ja asendusemadusest. Millised on need probleemid naiste õiguste perspektiivist vaadatuna?

Need probleemid on Ukrainale tõepoolest kõik väga teravad ja valusad. Alustan surrogaatemadusest. Ukrainas on see alates 2000. aastast seadustatud. See on suhteliselt odav – asendusemadus maksis Ukrainas ligi 50 000 USA dollarit, ent USA-s endas 100 000 dollarit – ning vastavalt sellele, kuidas üha rohkem riike keelustas tasulise asendusemaduse, muutus see minu kodumaal aina enam levinud tegevuseks. Me ei jõua selles intervjuus süveneda tasulise asendusemaduse moraalsetesse aspektidesse ja tagajärgedesse, eriti kuna teenust osutavad vaesema riigi naised isikutele jõukamatest riikidest, kus selle teenuse osutamine ärilisel otstarbel on omaenda kodanikele keelatud. Siiski sooviksin välja tuua mõned aspektid. 

Arvukatest videotest ja kirjalikest intervjuudest surrogaatemadega ilmneb, et nendest keegi ei taha, et tasuline asendusemadus Ukrainas keelustataks. Paljud neist on olnud asendusemad mitu korda peamiselt seepärast, et neil oli raha vaja. Ehkki surrogaatlus on Ukrainas võrdlemisi odav ning asendusemad saavad teenuse hinnast vaid väikese osa – vahemikus 9000 kuni 15 000 USA dollarini –, siis enamik neist ei suudaks säärast summat üheksa kuuga muul viisil teenida. Samas eelistab palju naisi väljendada oma motivatsiooni soovina “aidata perekondi, kes teisiti lapsi ei saaks”, ning üksikud väidavad isegi, et neid tuleks nimetada mitte asendusemadeks, vaid abistajateks. Nad kinnitavad, et neil on õigus oma keha üle otsustada, ning nad rõhutavad erinevust endale ja võõrastele sünnitatud laste vahel.

Oleks mugav öelda, et surrogaatlus aitab Ukrainas naiste võimestamisele kaasa, aga tuleb mõista, et neist naistest enamiku töötingimused pole kiita. Kliinikud lubavad küll asendusemadele mugavaid elutingimusi, aga tihti see nii pole. Tavaliselt elavad nad kuuenda kuuni omaenda kodus ning kolivad siis kehvasti möbleeritud korteritesse, mida kliinik rendib. Kui vastsündinu on kehva tervisega või asendusema tervis saab kannatada, ei maksa kliinik lisahüvitust.

Siin puudub lihtne lahendus. Ei viljakuskliinikud ega asendusemad ise ole kuigi huvitatud tihedast suhtlemisest võimudega, kuna nad kardavad, et sellele tegevusalale kehtestataks rangemaid piiranguid või see keelustataks üldse. Valitsusele on mitmelt poolt ettepanekuid tehtud, aga nende koostamisse pole kaasatud peamisi sidusrühmi ega eksperte. Seepärast on raske ennustada, kelle huve võivad seadused tulevikus ja iseäranis sõja järel teenida. Muidugi tuleb alles tunnistada, et probleemil on sügavad sotsiaalmajanduslikud juured. Niikaua, kuni Ukraina naised puutuvad kokku valikutega, kas tuua ilmale surrogaatlaps või jätta tasumata oma vanemate haiglaravi või laste hariduse eest, jätkab surrogaatlusturg kõige tõenäolisemalt eksisteerimist, põrandaalusena või mitte, sõltub seadustest ja eelmainitud faktoritest.

Kas võib oletada, et inimkaubandus on samuti vaesusest tingitud?

Jah, naistega kaubitsemise juured asuvad samuti majandusraskustes. Tuhandeile ukrainlastele tähendab väljaränne ellujäämisstrateegiat. Mitmes Ukraina paikkonnas olid võimalused hariduse ja töökoha saamiseks üpris kasinad. Seepärast võtsid paljud naised vastu kahtlasi pakkumisi vahendusfirmadelt, et välismaale tööle minna. Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon (IOM), kes annab Ukraina valitsusele inimkaubanduse ennetamiseks ja tõkestamiseks palju tuge, raporteerib, et ligi 40% kõigist välismaal töötavatest ukrainlastest teeb seda ebaseaduslikult, nii et nad langevad kergesti mitut sorti ekspluateerimise ohvriks. Noori naisi võidakse sundida müüma seksuaalseid teenuseid kehva tasu eest või seksiorjusse. Neid teemasid käsitletakse meedias tihti. La Strada ja teised vabaühendused on aastaid töötanud, et naistega kaubitsemist ennetada, ent neid jõupingutusi on vaja toetada rohkemate sotsiaalprogrammidega ja suurendada on vaja üldist toetust naistele hariduse andmisel ja tööotsingute hõlbustamisel.

Perevägivalda käsitletakse surrogaatlusest enam. Viimati arutasime seda teemat seoses Istanbuli konventsiooniga, millele Ukraina kirjutas alla aastaid tagasi, ent jättis ratifitseerimata. Vastuseis konventsiooni ratifitseerimisele pärineb enamasti usuorganisatsioonidelt, kes väidavad, et lepingu terminid “sugu” ja “seksuaalne sättumus” viivad samasooliste kooselude propageerimiseni Ukrainas.

Minu meelest on Ukrainas ühelt poolt olemas laialdane mõistmine, kui tõsist muret perevägivald kujutab. Paljud allikad sisaldavad infot, et 75 protsenti riigis elavatest naistest on teatanud, et nad on 15. eluaastast peale kogenud mingil kujul vägivalda ning üks naine kolmest on kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda. Ukrainas võeti 2017. aastal vastu perevägivalla seadus. See seadus ei kitsenda perevägivalda füüsilise väärkohtlemisega, vaid tunnistab seksuaalseid, psühholoogilisi ja majanduslikke variante. Paraku jäi alles probleem, et 38% Ukraina kohtunikest ja 39% prokuröridest pidas perevägivalda endiselt asjaks, mis jääb koduseinte vahele. Politseinikele on küll korraldatud rohkem koolitusi, et nad perevägivalla kohta tehtud kaebustele paremini reageeriksid, ent siiski on raske ohvrile kaitset saada.

Ühiskonnas valdav suur umbusk politsei vastu on aidanud kaasa tõsiasjale, et ohvrid sageli loobuvad riigilt abi otsimast, kuna nad ei arva, et neid võetaks tõsiselt. Esineb ka ohvrite ühiskondlikku häbimärgistamist ja süüdistamist. Hoolimata ülal esitatud statistikast on laialt levinud väärarvamus, et perevägivalla all võivad kannatada vaid teatud inimesed, mitte igaüks. Igatahes jõuti enne Venemaa kallaletungi palju tööd ära teha. Loodetavasti osutab valitsus küsimusele rohkem tähelepanu ning vabaühenduste ja parema koolitusega politseinike jõupingutused muudavad ühiskonna suhtumist.

Meie mõttevahetuse ajal on Vene väed Ukrainasse tunginud ning tuhanded inimesed on elu kaotanud. Mida see on Ukraina naistele kaasa toonud?

Sellest sõjast võtab võitlejatena osa üle 20 000 Ukraina naise. Ukraina relvajõududes teenib veel 30 000 naist. Miljonitele ukrainlastele ei tähenda ukrainlannad enam pelgalt sõjaväelaste emasid või naisi, kuna kõigile on selge, et Ukraina pinda kaitsevad meeste kõrval ka naised.

Tuhanded naised näitavad üles algatusvõimet ja koguvad kõikvõimalikke ressursse, et varustada sõjaväge ja haiglaid, korraldavad elanikkonna evakueerimist sõjale jalgu jäänud linnadest, aitavad kodu kaotanud inimesi ja loomi, toovad eluga riskides abivajajatele toitu ja ravimeid.

Samal ajal, kui üle nelja miljoni ukrainlase, kellest enamik on lastega naised ning kellel tihti napib elatusvahendeid, on nüüd Euroopa riikides põgenikud, kes püüavad taas jalgu alla saada ja oma laste elu korda seada ning võimalikult tõhusalt teisi ukrainlasi välismaalt abistada, on sajad tuhanded Ukraina naised eelistanud jääda kodumaale ja jätkata oma tööd, mida nüüd on vaja selleks, et toetada nii võitlejaid kui ka tagalas olijaid. Arstid ja õed, tõlgid, ajakirjanikud, programmeerijad, kokad, kodanikuühiskonna aktivistid, supermarketite müüjad – nad kõik teevad ületunde, et igaüks saaks osta kõike vajalikku, ning talupidajad pommitamisest seni puutumata aladel näevad vaeva, et vähemasti osa Ukraina viljakatest põldudest annaks sel aastal lõikust.

Kõigil naisõiguste organisatsioonidel on nüüd tulnud hädaolukorrarežiimile üle minna ning nad otsivad viise, et Ukraina rahvale kõige enam kasu tuua. Näeme ülisuurt solidaarsust ja rahvusliku identiteedi tugevnemist. Ehkki need naised on oma võitluses uskumatult tublid, ei jaksa nad sõja lõppu ära oodata, et pöörduda tagasi oma linnadesse, kodudesse, töökohtadele, et riik üles ehitada. Paraku tundub mulle, et enamikule meist ei saabu see aeg piisavalt varsti.

Inglise keelest tõlkis Andreas Ardus.